LITMIR.BIZ

Скачать книгу

– abieluvoodi peatsi kohal lamas selili alasti naine, jalad üleval ja pea alaspidi, nii et tema pikad mustad juuksed voogasid otsekui Hennu padja peale. Võõra naise keha katsid erksad värvid: kõht kollane, häbe sinine, reied rohelised, rinnad notsuroosad. See oli paksu, lõuendil mäestikke moodustava värvikihi taha peidetud alastus, mille ebaloomulikku erootilisust võimendas naise kaitsetu, blaseerunud uppujailme.

      Kui Ingrid oli selle Enn Põldroosi maali Hennule tema 55. sünnipäevaks kinkinud, jäi mees esiotsa tummaks. Õudne, tahtnuks ta abikaasale öelda, aga oli taktitundeliselt vait.

      „See maal oli vist väga kallis,” oletas Henn ja taipas kohe, kui kohatu on kingituse hinda välja pressida. Mees kartis, et nüüd peab Ingrid ütlema midagi sellist nagu „kõik, mida on võimalik saada raha eest, on saadud odavalt”. Aga Hennu naine ei teinud suuri sõnu ja tunnistas üles, et ta tahtis seda maali… ka iseendale.

      „Ma käisin seda pilti mitu korda galeriis vaatamas,” rääkis Ingrid, „ja iga kord vaatas see pea peale pööratud naine mulle isemoodi otsa. Kord oli ta sõbralik, kord pahur, kord ükskõikne. Tal oli täpselt sama tuju, mis minul parasjagu oli.”

      Henn läks siis magamistuppa, keeras maalile selja ja uuris seda, pea väändus, alaspäi asendist. Ja uskumatu lugu, alasti naine naeratas talle julgustavalt: „Ära karda, hea mees, ma olen sinuga. Ma aitan sind.”

      Peaaegu igal nädalal korra aitas maalitud naine Paavelitel mööda saata öö.

      Tol ööl, pärast jalutuskäiku läbi linna, ütles Ingrid: „Tead, Henn, ma olen su raamatut mitu korda lugenud ja iga kord midagi uut leidnud. Sama on Põldroosi maalidega. Kunst sünnib vaataja silmades, lugeja meeltes. Iga kord uuesti.”

      „Ah, jäta, mind ei sobi Põldroosiga kõrvutada,” sõnas Henn. Talle meeldis kiitus, kuid ta kartis seda kuulda kõrvadega. Isegi nelja silma all kuuldud tunnustus valmistas talle piinlikkust. Kui ta otsustas lehetoimetusest üleöö lahkuda, ei lubanud ta korraldada mingeid ärasaatmispidusid ega lilletseremooniaid, mida kardetavasti täitnuksid imalad kiidukõned. Henn astus lihtsalt majast välja.

      Samavõrd või veelgi enam kohutas teda avalik laitus. Õnneks ei olnud „Armastuse armutus” saatnud teda häbipinki, vaid tõotas tõsta parnassile.

      Raamat oli kadunud nii leti alt kui leti pealt. Henn võidutses sisimas.

      Ent juba järgmisel päeval vajus kohale madalrõhkkond – kultuurilehes ilmus esimene arvustus tema romaani kohta. Arvustaja Peeter Aus kiitis „küpses eas autori” julgust intrigeeriva teemaga välja tulla ja hindas romaani „arvestatavaks debüüdiks”. Küpses eas debüüt! Henn tajus nende sõnade koosmõjus irooniat ja pilget, just nagu oleks esile tõstetud ätti, kes jäi kännu otsa komistades süütusest ilma. Debüüdil oli küljes hinnalipik, mis lubas ühtaegu nii hinnaalandust kui ka juurdekirjutust. Debüütromaani arvustaja võis autorile koolipapalikult ette kirjutada, kuidas tulnuks kirjutada. Õpipoiss ei tohtinud ometi arvata, et auväärsed kriitikud on tema raamatu kätte võtnud mingil muul põhjusel kui sundusest debüüdiga tutvuda.

      Kriitik Peeter Aus teadis ka põhjust, miks „Armutu armastuse” autor ei olnud tõusnud mõjuka kunstilise üldistuse ülevatesse kõrgustesse, vaid oli mehe ja naise suhete kajastamisel takerdunud „igapäevasuse umbrohtu” – debütant Henn Paaveli ajakirjanikutaust ei jätvat õhuruumi hingelisele poeesiale.

      Šokeeritud autor helistas kirjastuse omanikule Tambet Alverile, kes ei olnud küll kodus kirjanduses, kuid kes võis plaasterdada autori veritsevaid haavu sõbrana, kel materiaalse rikkuse kõrval jagus ka selgeid seisukohti igaks elujuhtumiks.

      „Tambet, mina astun sellest mängust välja. Ma ei kirjuta enam ainsatki raamatut, sest ma ei oska ilukirjandust kirjutada, pole kunagi osanud, ja ma ei taha enam ka kirjastuses töötada,” põrutas Henn ühe hingetõmbega.

      „Pea nüüd kinni!” ütles Tambet nõudlikult. „Milles asi?”

      „Nad leiavad, et mu raamat ei kõlba kusagile,” hädaldas Henn. „Sest ma olen endine ajakirjanik. Järelikult mandunud, andetu. Ehkki ajakirjanikuna on töötanud ka Dostojevski, Rolland, Sartre, Remarque, Hemingway, Kitzberg, Tammsaare, Vilde…”

      Korraga kõne katkes. Ei kannatanud välja, mõtles Henn löödult. Isegi Tambet ei toeta teda enam.

      „Fucking EMT!” karjus Tambet mobiili, kui oli Hennu uuesti kuuldele saanud. „Ja see peaks olema parim levikvaliteet!”

      „Kuhu ma jäingi?” küsis Henn tuimalt.

      „Ma ei tea, sa mainisid vist midagi Hemingwayst ja Vildest,” tuletas Tambet meelde.

      „Jajah,” innustus Henn taas. „Vilde, Gorki, Bornhöhe, Aadu Hint, Gabriel García Márquez, Ernst Enno, Jack London, Lydia Koidula, siis August Gailit, Mait Metsanurk, Juhan Liiv, Ain Kaalep, Heino Kiik, Kivirähk, Camus, Kuusberg, Hugo Raudsepp, Arthur Miller, Henrik Visnapuu, Ülo Tuulik, Mihkel…”

      „Pea kinni, kurat võtaks!” käratas Tambet. „Lõpeta ometi see entsüklopeedia või vikipeedia ettelugemine! Ma ei saa seniajani aru, mis pind sul persse on läinud!”

      „Pind? Tambet, mind ei oota selles… meie armsas eesti kirjanduses mitte keegi, ma olen võõrkeha,” teatas Henn kurvalt. „Sest ma tulen ajakirjandusest. Kujutad sa ette!”

      „Miks nad pididki sind ootama? Ma mõtlen neid teisi, kes enne sind on mõne raamatu välja andnud. Sa oled ju neile konkurent. See, et sa neid häirid, on tegelikult suur tunnustus sulle. Mõistad?” leidis Tambet helgema vaatenurga.

      „Ma olen siiski ainult ajakirjanik,” vajus Hennu nina aina enam norgu.

      „Ole nüüd! Ära vääksu nagu laps! Nad ei ründa sind mitte sellepärast, et sa oled olnud ajakirjanik,” jätkas Tambet tasakaalukalt. „Nad ründavad kadedusest. Usu mind! Sa tulid nagu mees metsast, mõistad, igal juhul mitte nende klubi liige, ja lükkasid kõik need pärjatud, aga ahned pead kõrvale. Nagu niuhti. Muidugi see ärritab neid. Nad kardavad, et järgmine kord lähed nende nina eest kultuurkapitali raasukesi ära võtma. Ütle neile, et sina ei vaja riigi käest almusi.”

      „Tambet, kultuur vajab toetust. Eesti-suguses väikeriigis teisiti ei saa,” asus Henn korraga kirjanikkonda kaitsma. Tambet oli hoogu läinud ja nüüd pidi juba Henn tema rahustamisega vaeva nägema.

      „Aga sina pead saama?” ei taltunud ärimees. „Nad arvavad, et neile on jumala poolt antud mingi andealge, ja muu on juba riigi mure – nendel on õigus ainult nõuda. Nemad ainult soiuvad. Öeldakse, et neil on sotsiaalne närv. Närvihaiged on nad, vaat mis. Kellele nende looderkirjanike raamatuid vaja on? Minule pole kingitud mingit annet, ei kultuuri ega kapitali, kõige eest olen pidanud ise seisma ja tasuma.”

      „Kultuurkapitali toetus on pigem sümboolne,” püüdis Henn veel kord kirjanike eest kosta. „Ja ka mujal maailmas elavad väga vähesed oma raamatute honorarist ära. Kirjutamine on enamasti justkui aristokraatlik harrastus muu töö kõrvalt.”

      „Just nimelt,” võttis Tambet tuld. „Head kirjanikud ongi need, kes oskavad teha ka midagi muud peale õrrel munemise. Meie niinimetatud kirjanikud peavad endid snoobideks, aga tegelikult ei oska korralikult sittudagi. Isegi nende sittumisele maksab maksumaksja peale.”

      „Võib-olla tänu sellele, et leidub inimesi, kes kirjutavad ilukirjandust eesti keeles, ülejäänud üldse räägivad veel eesti keeles,” lausus Henn.

      „Sa oled lootusetu,” ohkas Tambet. „Aga okei. Mu jutu mõte on tegelt selles, et sina oled vaba – ma luban seda sulle, see-eest nemad, kes nad sind ründavad, ei ole mitte vabad. Kasuta seda ära! Kirjuta!”

      „Ma olen sulle väga tänulik, Tambet, aga mille poolest on minu vabadus moraalsem kui teiste kirjanike sõltuvus? Ma ju sõltun sinu heast tahtest.”

      „Esiteks, see kirjastus on minu eneseteostus, võta seda nii ja ära vaidle,” ärritus Tambet mobiili teises otsas. Henn teadis, milliseid sädemeid pildusid sellistel hetkedel ärimehe silmad. „Teiseks, ei kirjastus ega sina selle sees ole ülalpeetavad. See on minu investeering, minu – saad aru. Ja

Скачать книгу