LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ühes turu-uuringute firmas, mis korraldab tarbijaküsitlusi nii Tallinnas kui Helsingis,” tutvustas Elena oma CV-d. „See on Soome firma.”

      „Miks te Soomest ära tulite?”

      „Isiklikel põhjustel, võiks öelda,” salatses noor naine.

      „Ja ajakirjandusse tulite…” puuris Henn edasi.

      „Kah isiklikel põhjustel,” jäi Elena endiselt suletuks.

      „Eks me elamegi isiklikel põhjustel,” mõtles Henn valjusti. „Eesti keel ei ole ilmselt teie emakeel.”

      „On küll. Mu ema on eestlanna,” ütles Elena.

      „Tõesti?” väljendas Henn justkui kohustuslikku imestust.

      „Kas teate, kelleks mina teid Toilas pidasin?” küsis ajakirjanik ootamatult.

      „Kardan sellele mõeldagi…”

      „Politseinikuks,” kuulutas naine.

      „See on küll uskumatu. Mul pole ju mingit macho-mehe… konfiguratsiooni.”

      „Politseinikud ei olegi atleetvõimlejad,” lausus Elena teadvalt. „Neid ühendab pidev pinge, ärevus. Ilmselt kardavad pihta saada. Või mööda lüüa. Teie higistasite seal Toila infrapunasaunas samamoodi.”

      Henn ei osanud selle peale midagi öelda.

      „Te vist solvusite?” ehmus naine. „Ma ei mõelnud midagi halba, ausõna.”

      „Olge nüüd,” uratas Henn. Tegelikult oli tema eneseuhkus valusa löögi saanud, sest Elena oli tabanud tema mitut nõrka kohta korraga.

      „Elena, mul on väga kahju, aga ma pean nüüd minema. Pikk teekond Tartusse veel ees,” püüdis Henn naeratada.

      „Te elate Tartus?”

      „Jah. Kas selles on midagi imelikku, et inimesed elavad ka väljaspool Tallinna?”

      „Ei, ma lihtsalt arvasin, õigemini lootsin, et äkki me saaksime veel korra kokku,” seletas naine lepitava leebusega. „Ma ju kukkusin oma intervjuuga läbi, nägite ise. Vaid kaks avaldamiskõlbulikku lauset, kui sedagi. Oleksin pidanud küsima teie tulevikuplaanide kohta ja mida kõike veel.”

      „Järgmisel nädalal olen linnas tagasi,” rahustas Henn. „Kuivõrd ma olen kaassüüdlane, sest just mina juhtisin teie intervjuu õigetelt rööbastelt kõrvale, siis olen meelsasti nõus teiega jälle vestlema. Kui viitsite Tartusse sõita, siis minu pärast kas või homme.”

      „Härra Paavel, vabandage, ühe küsimuse pean siiski kohe ära küsima,” sõnas ajakirjanik tõtates. „Vanemtoimetaja palvel. Ma ei saa seda küsimata toimetusse tagasi minna.”

      „See on vist väga tähtis küsimus,” aasis Henn.

      „Jah, teie romaan on ühiskonnas käivitanud elava diskussiooni. Kõik arutavad, miks vanemad mehed ikka noori naisi vajavad.”

      „Kus see teie küsimus nüüd oli?” kangestus Henn.

      „See oligi küsimus: miks vanemad mehed vajavad noori naisi?” rõhutas Elena peaaegu ametlikult.

      „Andke see küsimus tagasi oma vanemtoimetajale, kes, miskipärast kujutan ette, on vanem naisterahvas, kelle mees on jalga lasknud,” kihvatas Henn. Ajakirjandus algab nutikatest küsimustest, teadis ta. Rumal küsimus mõjub muidu mõistliku jutu keskel kohatult nagu maasikapeenrale istutatud kõrvits.

      Ajakirjanik tõmbas huuled torru. Temaski on solvuja isekust, mõtles Henn. Selline isekus meeldis talle.

      „Huvitavam küsimus on see, miks noored naised vanemaid mehi… mõnikord eelistavad,” pakkus Henn. „Me võime seda teinekord arutada, aga mu meelest valivad naised mehi, mitte mehed naisi.”

      „Kuidas nii?” imestas Elena.

      „Mehed võivad naist üksisilmi vahtida ei tea kui kaua, aga ainult siis, kui naise pilk jääb mehel peatuma, hakkab asi susisema. Tekib nii-öelda seksuaalne pinge,” arendas Henn usinasti oma teooriat.

      „Kohe seksuaalne?” ergastus Elena. „Kas teie arvates tähendab naise pilk alati kutset seksile? Ka naine võib teinekord lihtsalt uudistada, ei rohkemat. See ei ole sugugi aus, et mehed võivad naist vahtida silmad punnis, aga kui mehest mööduv naine ei löö silmi maha, siis on ta kindlasti lantimise peal väljas. Lantijad on ikkagi mehed.”

      „Mehed on ainult antennid,” ei andnud Henn järele. „Nad võtavad vastu signaale ja see on loomulikult väga tähtis roll, kuid signaale saadavad naised. Suhe tekib siis, kui signaal tuleb lainepikkusel, millele antenn on häälestatud.”

      „Millele teie antenn on häälestatud?” küsis Elena.

      „Praegu teie signaali otsimisele.”

      „Te siis arvate, et ma olen saatnud teile signaali?” mõistatas naine.

      „Jah, arvan küll, isegi kui te ise ei ole sellest teadlik,” kinnitas Henn.

      „Te olete päris enesekindel mees,” täheldas Elena.

      „Üldsegi mitte,” lausus Henn. „Enesekindlana püüavad end näidata ebakindlad mehed.”

      „Sel juhul ütleksin, et te olete oma ebakindluses üsna veenev,” ütles Elena. „Ma küsiksin veel, kui tohib, kas te vaatate noori naisi… kuidagimoodi nagu kirjanduslikke objekte, tulevasi tegelasi, või nagu päris naisi ka? Saate aru, mida ma mõtlen?”

      „Ei saa.”

      „Küllap saate,” otsustas Elena ise. „Mulle tundub, et te kogute kogu aeg elulist ainest, järgmise romaani tarvis.”

      „Teie ju kutsusite mind välja, mitte vastupidi!” protestis Henn malbelt. „Ja see… aines, nagu ütlesite, on liiga hea raamatukaante vahele matmiseks. See aines on väärt elamist.”

      „Okei, okei,” loobus Elena väitluse edendamisest.

      „Kas me siis saame veel kokku?” ilmutas Henn püsivust.

      „Ma võtan teiega ise ühendust,” ütles Elena.

      Lahkudes hoidis Henn noore ajakirjaniku sõrmi oma peos märksa pehmemalt, kuid mitte lõdvalt.

      „Tšau!” hüüdis Elena niisama vallatlevalt nagu sünkmusta hobusesabaga Jõhvi strippar kaheksa kuud tagasi. Henn märkas naise kõrgeid kulmukaari ja pisikesi kõrvalesti, mida ehtisid tagasihoidlikud tilgakujulised kõrvarõngad – pikad rippuvad tilbendised ei olekski Hennule meeldinud. Huvitav, spaas pani ta tähele üksnes valge trikooga kaetud kuuma keha. Kevad on nüansirikkam.

*

      Sel aastal oli kevad roosa, mitte roheline. Isegi Ingrid Paaveli vanapoolne ülemus härra Mats Eriksson või Mats Johansson – Hennule ei jäänud kunagi meelde, mis on tema abikaasa rootslasest bossi õige nimi – kandis roosasid vabaajapükse. Roosa oli tänavune moevärv.

      Härra Mats, kelle kureerida oli rahvusvahelise ravimifirma Balti divisjon, külastas Tartut paar korda aastas. Mõistagi mitte oma vabast ajast. Tartus asus ravimifirma Eesti kontor, mida juhtis Ingrid Paavel. Kohusetundlik Ingrid sai tööga sedavõrd hästi hakkama, et tema Rootsi ülemus ei pidanud Eestit väisates oma alluvaid ega iseennast tööjuttudega ülearu häirima. Avara silmaringiga rootslane oli ostnud maamaja Muhu saarel ja tavaliselt ta sealt kaugemale ei jõudnudki. Härra Mats pühendus lagunema kippuva elamu kõpitsemisele ja kui rahva jutte uskuda, siis pisut ka naabrinaise kõditamisele. Ravimifirma juhi enda abikaasa ei tulnud kordagi mehega Eestisse kaasa. Põhimõtte pärast, selgitas härra Mats, ehkki keegi ei mõistnud sellise põhimõtte mõtet.

      Et ülemerereisidel oleks rohkem töise komandeeringu jumet, palus härra Mats Ingridit saata ettenähtud aruanded just selleks päevaks, mil ta praamiga Muhumaal randus. Loomulikult oleks rootslane noid aruandeid võinud lugeda ka Stockholmis. Aga tõenäoselt ei lugenud ta neid ei siin ega seal, sest haruharva esitas ta mõne küsimuse, millest võinuks välja lugeda eelnevat tutvumist materjaliga.

      Kena mees, leidis

Скачать книгу