LITMIR.BIZ

Скачать книгу

mis aitas sisustada härra Matsi otstarbetut Tartu-visiiti. Henn punnis küll vastu – miks peab tema ravimifirma üritusel kaasas tolknema? –, kuid andis viimaks järele, kui Ingrid oli teda lausa anunud kaasa tulema. Naine ilmselt pelgas, et terava silma ja veel teravama keelega linlased võinuksid tema õhtust koosviibimist võõramaise mehega hinnata millekski muuks kui töiseks kohustuseks.

      Väheusutav, et Ingrid ülemuses potentsiaalset ahistajat nägi, ehkki rootslase mõningad ebaskandinaavialikult galantsed maneerid – roosapüks palus naisterahval esimesena uksest sisse astuda – viitasid võimalusele, et härra Matsi võrdõiguslikkuse-käsitluses võib leiduda ohtlikku paindlikkust. Samas, nagu oletas konservatiivsete rõivastumiskommetega Henn, demonstreerib ravimifirma ülevaataja oma roosade pükstega jõulist üleolekut patriarhaalsetest eelhoiakutest, mis jagavad inimkonna kaheks sootunnuste alusel. We are a team, nagu seisab meeldetuletusena peaaegu iga soliidse Skandinaavia firma seinal. Järelikult on härra Mats siiski ohutu, hoolimata oma viikinglikult esiletungivast alalõuast ja puhmas kulmudest.

      Lahkel rootslasel polnud selle vastu midagi, et seekord said nice dinner’ist firma arvel osa kolm inimest. Hennu kohalolek tõi vestlusteemadesse värsket vaheldust. Pärast ühist heietamist Eurovisiooni lauluvõistluse ebaõiglase hääletussüsteemi üle võisid mehed kümmekond minutit isekeskis arutada Tre Kronori edu põhjuseid viimastel jäähoki MM-võistlustel.

      Siis räägiti poliitikast – sisserännanute märatsemisest Stockholmis. Henn väitis, et raha kulutamine lõimumise pühale üritusele ja immigrantide innustus uude keskkonda sulanduda on isegi eeskujulikul Rootsimaal pöördvõrdelises vahekorras. „Põhjus on lihtne,” üldistas Henn. „Mida suurem on võõramaalaste osakaal, seda väiksem on nende huvi kohalikku keelt õppida ja üldse põliselanike järgi joonduda. Probleem on kriitilises massis.”

      Härra Mats jäi selles väitluses põhjamaiselt vaoshoituks. Tema poliitilise korrektsuse nivoo sõltus Dry Martini ja Prantsuse veini kogustest. „Meie, rootslased, peame sissesõitnutele rohkem tähelepanu pöörama,” võttis ta sensitiivse keskustelu kokku ja komberdas oma hotellituppa tagasi, enne kui alkohol oli tema läbipaistmatut ilmavaadet destilleerida jõudnud. Järgmisel korral kannab ta lillat kapuutsiga dressipluusi, heitis Henn ravimiärimehele muige järele.

      Maiõhtu tervitas Hennu ja Ingridit harukordselt sooja õhuga. Henn võtnuks takso, aga naine arvas, et pärast kolmekäigulist õhtusööki oleks kasulik pisut jalutada. Hea mõte, toetas teda heatujuline abikaasa, ning võttis naise käevangu. Ülikooli tänaval, Werneri ees ja kunagise Marksu-maja vastas, kui Paavelitest olid möödunud nappide seelikutega kilkavad tüdrukud, vabastas Henn oma naise akadeemilisest haardest ning võttis pihku tema sõrmeotsad. Ingrid luges sellest liigutusest välja lähenemissoovi. Tegelikult oli Henn naisel käe alt asjalikult kinni hoides tundnud end otsekui kõndiva mälestussambana, Pirogovi büstina. Kesklinnas kevadõhtut nautivate noorte keskel leevendas tema piinlikkustunnet üksnes pimedus.

      „Facebooki põlvkond,” iseloomustas Henn lustivaid noori. „Ingrid, mu meelest sul ei ole Facebooki kontot?”

      „Ei, mul ei ole selleks aega.”

      „Mul aega oleks, aga mul ei ole midagi tarka ja tähtsat iga päev maailmale teada anda,” ütles Henn. „Ja kui oleks, siis ma ei tahaks seda jagada terve ilma ega ka nende pseudosõpradega. Facebook tapab privaatsuse. Ehkki, jah, trükitud raamatuga usaldan end võõraste meelevalda veelgi rohkem.”

      „Iga põlvkond elab omamoodi,” arvas Ingrid.

      „Raamatu puhul ma tunnen, et see on läbinisti minu oma. Teised võivad seda lugeda, aga nad ei saa seda mult ära võtta. Facebook võtaks mult kõik ära.”

      „Ära siis mine Facebooki,” soovitas naine.

      „Ei lähe jah,” kinnitas Henn. „See on päris koomiline, kuidas isegi vanad inimesed riputavad sinna üles pilte tühjast-tähjast, peaaegu et oma nina nuuskamisest ja vetsus käimisest. See on mingi massipsühhoos, üks ism igal juhul. Nartsissism või ekshibitsionism. Või nudism. Või koguni eskapism. Põgenemine reaalsuse eest. Jaapani turistide kombel, kelle kogu energia kulub nähtu jäädvustamisele, nõnda et nad ei märkagi, kus maal nad õigupoolest viibivad. Elamise peamine eesmärk on elu üles võtta. Ja tuttavatele näidata. Aga see on ainult illusioon, et elu on võimalik ülesvõetuna kaasa võtta või üle anda.”

      „Pilvi ka ei saa katsuda, aga vaadata on neid ikkagi huvitav,” ilmutas Ingrid Jaapani turistide suhtes mõistvust. „Kunagi võib täna tehtud pilte või filme olla huvitav vaadata.”

      „Jaapanlased lähevad koju ja hakkavad kohe vaatama,” teadis Henn. „See selleks. Mu raamatus vähemalt ei ole pilte. See vist ongi suurim erinevus Facebookist.”

      Mida lähemale jõudis kell keskööle, seda pikemaks kasvasid kesklinnas lõkerdavate tütarlaste jalad.

      „Sa võid mu ümbert kinni võtta,” pakkus Ingrid.

      „Nii purjus ma nüüd ka ei ole,” tõrjus Henn naljaga pooleks. „Ingrid, me oleme varsti kuuekümneaastased.”

      „No ja mis siis? Kas kael on juba kangeks jäänud noori tüdrukuid vahtides?” itsitas naine.

      „Tüdrukuid…” pobises Henn. „Mina ei ole Picasso.”

      „Jälle see sinu valehäbi! Mul on sellest isegi hea meel, kui sa teisi naisi vaatad. Sihvakad sääred on ju vaatamist väärt,” lustis Ingrid.

      „Tahtsid vist öelda, et kui ma ei vaataks, siis ma nagu polekski mees,” muhatas Henn.

      Mees oli salamisi tõesti piielnud nägusaid tudengineiusid, kes olid Raekoja platsi kohvikutest ja baaridest välja valgunud. Aga ta ei olnud märganud, et Ingrid oli teda ennast vargsi silmanurgast vaadanud. Mõni aeg tagasi võinuks seesugune sõnavahetus viia Hennu solvumiseni ja seejärel närvilise vaikimiseni. Sel kevadel oli teisiti. Raamatu edu oli kinkinud talle meelerahu ja enesekindluse, mis puhus ka vahepeal hingetuks elatud abiellu uut hingamist.

      „Ütle mulle ausalt, mis sind naise kehas kõige enam paelub? Jalad, rinnad?” küsis Ingrid tavatu otsekohesusega.

      „Jalad on pilgupüüdjad küll, aga neid ei maksa üle tähtsustada, sest olulisel hetkel lükatakse nad ikkagi kõrvale,” vuristas Henn pikemalt mõtlemata.

      „Meeste naljad,” pilkas Ingrid.

      Henn ei mäletanud, et nad oleksid Ingridiga sel kombel intiimasjadest rääkinud. Alati, kui vestlusse sugenes seksi hõngu, oli ta teemat vahetanud. Sel õhtul mitte.

      „Mulle meeldivad naiste paljad õlad, kust rinnahoidja pael üle jookseb,” tunnistas mees.

      Ingrid oli üllatunud.

      „Kas sina vaatad ka noori mehi?” päris Henn.

      „Vaatan,” möönis Ingrid. „Aga ilmselt teistmoodi, kui sina noori naisi. Uudishimust. Rohkem esteetika ja vähem erootika positsioonilt. See ei ole etteheide. See on reaalsus. Naised on oma võimaluste suhtes realistlikumad.”

      Nad jõudsid vana kohtumaja juurde. Nüüd paiknes seal ilu- ja massaažisalong. Saatuse iroonia, mõtles Henn Monikale, kes selles majas oli perestroika paistel võidelnud oma neitsilikult puhta au eest ning kes nüüd töötab ise massöörina. Mitte küll siin, vaid Tallinnas. Toona 17-aastase neiu ja tema keskealise õpetaja suhetest, mille süütu iseloom leidis kohtus veenvat tõendamist, oli Henn omal ajal kirjutanud leheartikli, ja samale loole tugineski tema äsja ilmunud romaan. Võinuks isegi spekuleerida, et kui Henn poleks kohtumaja kangialust ust õigel ajal üles leidnud, ei oleks temast eales saanud romaanikirjutajat.

      Henn ei olnud ei abikaasaga ega ka mitte kellegi teisega jaganud romaani tegevustiku tagamaid. Ingrid ei teadnud midagi mehe kohtumisest naispeategelase prototüübiga Toila spaas eelmisel sügisel. Ingrid oli taktitundeline naine. Talle ei tulnud mõttessegi, et kui romaani-ajakirjanik osutus meheks, kes koolitüdrukult süütuse võttis, kas siis päriselus võis selle neiuga magada tema abikaasa Henn, keda üldiselt peetakse raamatutegelase prototüübiks. Ingrid ei mõelnud sellistes kategooriates, ei nuhkinud ega ajanud jälgi. Või kui tal mõnikord tekkiski tumedamat

Скачать книгу