LITMIR.BIZ

Скачать книгу

inimene on liiga tõsine, siis näib ta kergemeelsena,” pakkus Monika. „Öelge, kui te kirjeldasite ajakirjaniku vahekorda tolle koolitüdrukuga, kas te siis kujutasite ette iseennast ja mind? Või lähtuvad kirjanikud seksiepisoodide edasiandmisel millestki abstraktsest?”

      Henn nõjatus küünarnukile, kuid jäi siiski lamama.

      „Need fantaasiad on pigem konkreetsed,” tunnistas masseeritav autor. „Ja selle stseeni puhul… kindlasti ei kujutanud ma ette Jennifer Anistoni, isegi kui teda peetakse maailma kõige seksikamaks naiseks.”

      „Te siis tegite pattu minuga?”

      „Kui seda nii nimetada…”

      „Te võtsite minult süütuse – selline oli teie kujutlus,” järeldas Monika.

      „Aga te ju ise soovisite seda, see tähendab, vabandust, too Jaanika soovis,” keerutas Henn.

      „Miks te arvate, et mina soovisin seda?”

      „Ma ei arvagi seda.”

      „Ometi kirjutasite nii.”

      „See on siiski ainult ilukirjandus, Monika,” kaitses end Henn.

      „Aga mulle on see minu elu,” sõnas naine.

      „Mul on väga kahju…” vabandas Henn.

      „Mul ka,” kordas Monika. „See seksiepisood oli tegelikult väga veenev. Kui ma seda lugesin, läks ihu kuidagi imelikuks.”

      Tohoh, üllatus Henn. Mehe keha kuulis naise sõnu ja läks ka veidi imelikuks. Siis tõstis Monika käterätiku Hennu alakehalt tema seljale ning hakkas mehe jalgu saputama.

      „See, mis ma kirjutasin, on paljuski mu alateadvuse väljendus,” rääkis Henn, nüüd juba mõlemale küünarnukile toetudes. „See on nagu unenägu, mis koondab endasse kõik keelatud kired. Allasurutud ahvatlused. Irratsionaalsed ihad. Võib-olla on selle taga mingid lapsepõlve üleelamised, mida ma ei ole endale kunagi teadvustanud. Me keegi ei tea, milliseid hirme ja himusid on täis meie alateadvuse katakombid. Kui teid on ammu-ammu lapsepõlves hurjutatud, et õiged poisid ei mängi nukkudega, või kui teie üle on irvitatud punaste kummikute pärast, mis sobivat ainult tüdrukutele, siis kõik need solvumised vajuvad teie põhjatusse alateadvusse ning jäävad mõjutama kogu teie elu.”

      „See on päris mugav moodus – ajada kõik, mille eest inimene peab vastutama, alateadvuse kaela. Las tema vastutab,” jäi Monika umbusklikuks.

      Henn vajus tagasi kõhuli. Monika jätkas mehe säärte kloppimist, vältides klombi moodustanud veresoonte puudutamist. Neid mügarikke oli Hennu säärtel õnneks ainult kaks. Henn tundis mõõdukat erutust, kui naine libistas sõrmi mööda tema reisi. Kuid Monika oli iseäranis ettevaatlik reie siseküljele jõudes.

      „Kas mõnikord on juhtunud, et mees, keda masseerite, ei suuda ennast kontrollida?” jätkas pea püsti ajanud Henn libedal teel astumist.

      „Ma pean nüüd küll ütlema, et kui te rahulikult paigal ei püsi, siis ei tule teie lihaspinge vähendamisest midagi välja,” jättis Monika mehe küsimusele reageerimata. „Kui meie tänasest massaažist midagi üldse kasu on, siis ainult teie vereringele.”

      „Alateadvus võib kontrollida isegi vereringet,” leidis Henn. „Kuid ei vastuta mitte millegi eest. Vastutab ikka teadlik mina.”

      „Te olete Freudist väga sisse võetud,” konstateeris Monika. Ta asus saagima Hennu reielihast.

      „Jah? Freud ei ole teile nähtavasti võõras nimi,” üllatus Henn.

      „Olete doktor Freudist abi ka saanud?” küsis Monika.

      Henn mõtles viivu.

      „Isiklikult vist mitte,” ütles ta pärast pausi. „Romaani kirjutades veidi siiski. Ma püüdsin leida seletust koolitüdruku ja tema meesõpetaja suhtele oma romaanis. Otsapidi teie loole. Otsisin niidiotsi lapsepõlvest. Näiteks kujutlesin, et tüdrukul polnud isa, ja õpetaja, kui ta oli teismeliseeas, oli liiga lähedane oma emale. See lähedus võis meest hiljem tõrjuda eemale küpsetest naistest, kes olid sama vanad, kui oli tema ema siis. Siit võis alguse saada tüdrukute eelistamine.”

      „Olete kahjuks eksiteel,” hindas Monika.

      „Kui te nii ütlete,” leppis Henn. „Ometi ma ei usu, et see suhe olnuks taandatav üksnes bioloogilistele instinktidele. Selle taga pidi olema midagi muud. Psühhoanalüütiliselt seletatavat.”

      „Oligi,” sõnas Monika. „Aga meie suhte mõistmiseks – me ju räägime minu ja Kaareli suhtest – ei piisa ainult Freudist. Peaksite lugema ka Jungi, Erich Frommi, Neville Symingtoni, Suzukit, Zhuangzit.”

      „Teie olete lugenud?” imestas Henn.

      „Jah.”

      „Te hämmastate mind!” keeras Henn end jälle külili.

      „Võitegi nüüd ümber pöörata,” kamandas Monika. Ta ei laotanud Hennu kõhule käterätti, nagu mees oli eeldanud, vaid asus venitama tema varbaid. Piksepilvena ähvardavat suurt varvast naine ei puudutanud.

      „Toilas te rääkisite, et teie vahel oli armastus,” jätkas Henn.

      „Armastust on igasugust. On vennaarmastus, on vanema-armastus, on enesearmastus, on…”

      „Ma pean silmas mehe ja naise vahelist armastust,” rõhutas Henn nõudlikumal toonil.

      „Ka mehe ja naise vahelist armastust on igasugust. On romantilist, on ratsionaalset…”

      „Ratsionaalne armastus pole mu meelest üldse armastus,” segas Henn jälle vahele.

      „Aga just selline ongi armastus õpilase ja Õpetaja vahel,” sõnas Monika ja asus mehe rinnalihaseid rullima. „Ma räägin Õpetajast suure algustähega.”

      „Te räägite Jumalast?”

      „Ei, ma räägin Õpetajast zen-budismi tähenduses. Kaarel oli minu Õpetaja,” teatas Monika.

      „Ma tean, et ta oli õpetaja.”

      „Ei, te ei tea, et ta oli Õpetaja,” täpsustas Monika. „Ja see oli viimane asi, mida me tohtinuks kohtule või ajakirjanikule teada anda. Kaarel oleks vangi pandud. Budist nõukogude haridussüsteemis!”

      „Võib-olla olnukski tema õige koht vanglas,” prahvatas Henn. „Küllap ta ahvatles teid, noort tüdrukut, oma jüngriks. Ma ei tea, kuidas see tal õnnestus. Ma ei usu üldse, et ta oli mingisugune budist. Ennemini oli Ukraina oranž revolutsionäär.”

      „Kolmkümmend aastat tagasi?”

      „Noh, siis mässaja. Mässaja on ebaõnnestunud revolutsionäär,” selgitas Henn. „See teie budist kaotas kõigil rinnetel.”

      „Arvate?” küsis Monika kerge etteheitega. „Kaarel oli aastaid meie perekonnatuttav. Kaarel ei meelitanud mind. Ta oli lihtsalt Õpetaja. Minu jaoks. Õpetaja ei kutsu õpilast, ta ei taha temalt midagi. Zeni mõttes on Õpetaja autoriteet, kelle juurde Õpilane tuleb vabatahtlikult ja lahkub vabatahtlikult, siis, kui tunnetab, et on saanud, mida on otsima tulnud – kirgastumise, valgustuse, vaimse vabaduse. Sealhulgas vabaduse oma Õpetajast, keda ei pea kummardama nagu Jumalat, kes sinu eest kõik ära otsustab. Jumal muudab inimese orjaks, Õpetaja vabastab ta orjusest.”

      „Andke andeks, aga mulle kõlab see kõik natuke… imelikult,” sattus Henn kimbatusse. „Mida paganat see Kaarel teile siis ikka õpetas?”

      „Ma saan teie skepsisest aru,” lausus Monika ning asus Hennu sõrmi painutama – prõks ja prõks. „Zen ei ole hüpnoos ega transiseisund. Zen on inimese teadlik püüe näha asju sellistena, nagu need on, mitte nagu me tahaksime, et nad oleksid või ei oleks. Zen õpetab meid tajuma maailma moonutusteta, loomulikult ja eelarvamusteta, õpetab mõistma, et tähtsam on olla kui omada. Kui me seda suudame, siis saame jagu ahnusest, alatusest, julmusest, hirmudest, kurjadest himudest.”

      „Vaimustav!” hõiskas Henn. „Ja õpetaja Kaarel oli vooruslik teejuht, kes aitas teist jagu saada noist himudest.

Скачать книгу