Minu Pariis - Urmas Väljaots

Скачать книгу

on cool’id hiphop-inimesed. Tüdrukutel ja ka poistel kõikvõimalikud tutid, palmikud, patsid peas. Olete ju näinud, mida aafriklaste juustega kõik teha annab. Seljas praegusel hetkel popid Von Dutchi särgid ja käes Vuittoni (koopia)kotid.

      Minu viieteistruutmeetrine rendituba asub ühe eramaja poolkeldrikorrusel. Lisaks sellele saan kasutada pererahva kööki, elutuba ja sanitaarruume. Õnneks on kõiksugu köögiatribuutika ja majapidamisaparaadid olemas, ei pea ise esialgu midagi ostma.

      Peale omanikepaari elavad majas ja selle taga asuvas aianurgas kass, koer ja kalad, üks komplekt toas akvaariumis, teine kuldkalakeste näol tiigiaugus. Õnneks mulle seoses selle loomaaiaga kohustusi ei kaasne, välja arvatud siis, kui ise nende vastu huvi tunnen.

      Must kass on mingis kasside kismas (või mõnel muul õnnetul moel) kolmveerandist sabast ilma jäänud ning nüüd saab halva tuju korral oma köndikesega vaid natukene vinka-vonka teha. Muidu armas loomake.

      Koer on samuti musta värvi. Väga sõbralik labrador, kes peamiselt oma asemel lesib ja norskab. Nime kahjuks ei mäleta – Woumba, Wambou… Häbi mitu korda üle kah küsida. Aeg-ajalt õhtuti mängin temaga ja muidu pole koeraga mingit muret, kui et mõnikord hommikuti keeldub ta majast välja minemast, nii et ma pean ta sõna otseses mõttes õue lohistama. Nimelt käib maja valve alla ja kuna lahkun viimasena, lasub signalisatsiooni sisselülitamise kohustus minul. Koer ei tohi majja jääda.

      Kõige häirivam asjaolu on maja asukoht. Rong käib viiestkuuest hommikul kuni umbes üheni öösel, kuid vahepealsel ajavahemikul tuleb takso võtta. Bondy on nagu küla: unine, pealtnäha vaikne ning rahulik, kus peale magamise (või vaikse pereelu elamise) polegi midagi teha. Elu käib ikka linnas, see tähendab Pariisis – sest ametlikult on ju ka Bondy linn. Üle 50 000 elanikuga eramajade ja magala sulam. Lõimun asulaga minimaalselt, kokkupuude piirdub kolmnurgaga toidupood-rongijaam-kodu.

      Vaatasin Wikipediast Bondy kohta sissekannet, mis on nii prantsuse kui inglise keeles, kuid tekstid on täiesti erineva sisuga. Inglise keeles on kümme rida ja kõnekas graafik: Bondy elanike sünnikoht 1999. aasta seisuga. Prantsuskeelsel lehel graafik puudus.

      Selgub, et elanikkonnast on sündinud väljaspool Prantsusmaad ligi 28 protsenti. Noori on palju ja usun, et neist on valdav enamik sündinud Prantsusmaal, nad on nende väljaspool sündinute järeltulijad. Rohkem etnilise päritolu kohta infot pole, sest Prantsusmaa seadused keelavad selle kohta statistika tegemise.

      Paar kuud pärast seda, kui olin Bondyst ära kolinud, põletas seesama korraliku rakenduseta noorsugu paar kvartalit eemal autosid. Majaomanik rääkis, et nende tänava alguses süttisid viimased masinad, et sealt oli läinud nii-öelda piir. Kirev piirkond.

      Ükskord mingil hilisõhtusel ajal taas Pariisi poole suundudes nägin Bondy raudteejaama piletikassa ees pealt konflikti, osapoolteks kassiir ja Aafrika päritolu ülikonnastatud meesterahvas. Osa aafriklastest on tohutud ülikonnalembid, kohati väga dändilikud. Mehe kaaslaseks oli pampudega Aafrika naine. Kui aus olla, siis antud situatsiooni konfliktiks nimetamine oli ilmselge aafriklastele liiga tegemine.

      „Palun mulle üks pilet Pariisi,” küsis meesterahvas kassast alandlikult. Kellaosutid olid tiksunud sekundi üle 23.

      „Ei saa, kassa on suletud,” nähvati vastuseks. Kassiir ei olnud Aafrika päritolu.

      „Palun, proua, meil on tõesti vaja Pariisi pääseda,” jätkas meesterahvas anumist.

      „Ei saa, kassa on kinni. Ostke automaadist!” kamandati edasi.

      „Aga mul pole peenraha, proua, palun,” kurtis onu.

      „Ei saa, meil on tööpäev läbi!” kõlas vastuvaidlemist mittesallival toonil.

      Nii kestis see oma viis minutit või kauemgi. Paraku ma stseenikese lõppu ei näinud, kuna rong tuli. Hale hakkas neist õnnetutest kujudest. Oleks tahtnud vaestele aafriklastele pileti osta või anda, paraku jäi see tegemata, polnud endalgi sularaha.

      Vastik oli vaadata seda väiklase väikese bossi autoritaarset eneserahuldust ja võimuiha. Oleks siis veel, kelle vastu – ohvriks kõige nõrgemad ja väetimad nagu ikka. Situatsioon oli samas tüüpiliselt prantslaslik. Õigemini pariislik-bürokraatlik. Selle asemel, et talle see pilet kätte anda, kassa kinni panna ja end nobedalt kodu poole asutada, kulutati kordi rohkem aega õiendamisele, oma õiguse kehtestamisele ja kindlustamisele, et teine pool ikka kindlasti aru saaks, kelle käes siin võim on.

      Eelmisel nädalal silmasin tööl kahtlast toimetamist. Paar assistenti kadusid tualetti ning nihistasid seal natuke, askeldasid käepärast olnud visiitkaartide, valge pulbri ja taskupeegliga. Pärast jätkus neil juttu kauemaks.

      See on ikka haiglane. Keset päist päeva laksu all! Samas räägitakse, et reklaamiagentuurides pidi selline käitumine olema täiesti tavaline ja igapäevane praktika. Et ikka hulle ideid oleks.

      Võib-olla on see ka Eesti agentuurides nii, ei tea, aga kuna rahvusvahelisi auhindu tuleb haruharva, siis vist ikka ei ole.

      Olen hakanud siin palju rohkem eesti muusikat kuulama. Sama ütlesid ka mu soome sõbrad, et siin kuulavad nad soome asju tunduvalt rohkem kui kodus, kus seda peaaegu üldse ei mänginud. Sama minugi puhul. Tõnis Mägist ja Ivo Linnast on saanud mu lemmikud 1 ja 2.

      Eelmisel nädalal tuli välja Citizen K uus number, kaanel Isabelle Adjani, keda paar kuud tagasi pildistati. Eile pildistati Monica Belluccit. Meie Francesca jätab alalõpmata muljet, nagu Bellucci oleks ta hea sõbrants, mis pole muidugi võimatu – mõlemad ju itaallannad. Bellucci elavat Pariisis seitsmesajaruutmeetrises korteris! Hiljuti korraldati prantslaste hulgas küsitlus, et selgitada välja maailma ilusaim naine. Bellucci pärjati teiseks. Esimeseks platseerus Adjani.

      Ükspäev käisin oma koolis. Proua juhataja palus läbi tulla. Kool asub 8. linnaosa ühes hôtel particulier’s, kohe Prada poe taga. Ta siis rääkis, mis ja kuidas, näitas ruume, raamatukogu ning innustas seda kasutama. Kõik tundus väga huvitav. Tahaks juba rutem õppima hakata. Natuke üle poole aasta on veel jäänud.

      LÄÄNERINDEL MUUTUSTETA

      Ehk sellest, kuidas leidsin prantsuse versiooni kohupiimast, kuidas jogurtit magustoiduks süüakse ja kuidas Monica Bellucci fotosessioonil polaroidid ära kadusid.

      From: Urmas Väljaots

      Sent: 14 February 2005 19:47

      Subject: Läänerindel muutusteta (osa 7)

      Sõbralikud sõbrapäevatervitused!

      Kõigepealt toidu-uudiseid. Pariis esitleb: Aasta Avastus. Prantsusmaal eksisteerivad siiski versioonid kohupiimast ning kaerahelvestest!

      Tõsi, kohupiima käsitlevad nad juusturahvale kohaselt juustu esimese staadiumina… Mitte lihtsalt ühe piimale järgneva etapina, nagu meie loogilise ning targa rahvana juba ammu oleme aru saanud (et enne on piim ja siis alles juust).

      See selleks, nimi ei riku meest ja fakt on see, et maitsestamata kohupiimapastat poes müüakse. Mingil põhjusel ainult imepisikestes topsides, kuhu mahub umbes kaks lusikatäit.

      Selle kohupiimalaadse asja nimi on Petit Suisse ehk väike šveitslane ja ta on ametlikult kirjas ka Prantsuse juusturegistris.

      Samuti ei ole ma näinud mingeid erinevaid maitseversioone nagu meil. Saadaval vaid maitsestamata, nii-öelda naturaalsena, millele ise moosi-mett-suhkrut lisama peab. Samuti tundub mulle, et seda peetakse rohkem bébé’de kui täiskasvanute toiduks.

      Mu Belgias elanud sõbranna Piret jutustas, et kui tema prantslasest sõber Eestis külas käis, tundunud rosina-

Скачать книгу