Minu Pariis - Urmas Väljaots

Скачать книгу

kalalett, juurviljamüüja, hoidiste ning regioonide eritoitude müüjad ja nii edasi, mis moodustavad iga kvartalikeskuse kaubandustänava südame.

      Pariisi toidukaubandusest kirjutades ei saa ei üle ega ümber Picard’ist. Ma ei kujuta ette, kuidas suur osa linnakodanikest oma igapäevaeluga hakkama saaks, kui poleks Picard’i: pooled peod lõpeksid koogita ning õhtusöögid juurviljadeta. Kui olin korduvalt kuulnud räägitavat mingist müstilisest Picard’ist, mis kõigi lemmiktoitu valmistab, olin selle esmakordse külastamise eel igati elevil.

      Minu suureks hämmastuseks laiusid müügisaalis külmkapid ja sügavkülmakastid. Selgus, et Picard’i näol on tegu külmutatud toidu spetsialistiga. Kui perenaine kokata ei viitsi, ei jõua või ei oska, on tavaline, et minnakse abi otsima Picard’ist, mida seejärel külalistele suure šedöövrina serveeritakse. Picard’i trumbiks on tordid-koogid. Paljude näod löövad selle peale särama ja kohatu elevusega uuritakse: „Kas see on Picard’ist?”

      „Ei, ise tegime!” võetakse teatavaks samuti rahuloluga, kuid tegelikkuses ei tekita vähem entusiasmi ka Picard’i külmikküpsetis.

      Tõele tuleb au anda – paljud nende tooted on osutunud väga maitsvaks.

      2. oktoobri öösel toimus Pariisis järjekordne rahvaettevõtmine nime all La Nuit Blanche, mis eesti keelde tõlgituna annab tähenduseks „unetu öö”. Aktsiooni mõte seisneb selles, et erinevad näitused, muuseumid ning kunstnike töökojad ja ateljeed jäävad külastajaile tasuta avatuks kogu öö (nii on teoorias, praktikas sulgevad paljud end juba kella kahe-kolme paiku).

      Nii kogunevadki pariislased kella 22–23 ajal ning voorivad etteantud skeemide ja trajektooride alusel mööda linna ringi. Tänavail olla voolanud paarimiljoniline inimhulk, pasundas meedia hiljem suursaavutusest nagu kunagi kommunistliku töö kangelastegudest. Tõesti oli palju rahvast. Hädaga sai tänaval liikuda.

      Üldse armastavad nad siin igasugu eriüritusi just öösiti korraldada, et ka korralikel inimestel oleks ajal, kui magama peaks, viisakas ettekääne masside kaupa ringi kooserdada. Alles juunikuus oli La Fête de la Musique, nüüd siis La Nuit Blanche. Varsti on kindlasti midagi veel. Juba lugesin mingit kuulutust muuseumide öö kohta…

      Tegelikult ei toimu sel ööl midagi tõeliselt erilist ega huvitavat. Jah, Pompidou keskusesse saab tasuta, samuti veel mitmesse muuseumi. Siis on siin-seal üles seatud kunste ja installatsioone, hiigelekraan, kust kantakse üle ooperit ja nii edasi ning kella nelja ajal hakkab üks l’Ile de la Cité tuntud pagariäri vapratele öösebijatele tasuta croissant’e jagama. Igal pool on sabad – näitusele tunniajane saba (Pompidous käis kella üheksa ja kahe vahel öösel viis tuhat inimest), kahetoalisse Victor Hugo majamuuseumi poolteist tundi seismist, kahe pisikese, kuid sooja sarvesaia saamiseks tuli seista 45 minutit ja nii edasi.

      Sabades seismist on sellisel ööl pidevalt ja igal pool. Kõik kenasti seisavadki. Varasügisene öö oli õnneks suht soe ja sõpradega võib sabast kujuneda üks ütlemata lõbus asi, aga siiski tuletas kogu kupatus meelde 1990. algusaastaid, kui Mustamäel ABC 7 toidupoe juures tuli laupäeva hommikul juba kella üheksast järjekorda võtta, et kohukesi ja jäätist saada. Pärast seda olen pikemates sabades seisnud vaid piiri peal. Ja nüüd siis sotsialistliku linnavalitsusega Pariisis.

      Lisaks tavamuuseumidele on tänavatel sisse seatud erineval tasemel, kuid peamiselt kergelt halenaljakad performance’id ja muud „kuntsid”. Ning rahvast muudkui voolab. Isegi kui midagi ei toimu, voolab. Teate ju küll – kus ikka palju inimesi ees, tuleb julgelt juurde astuda. Nii näiteks voolas vist Šveitsi kultuurikeskuse hoovi pealt läbi tuhandeid inimesi, kuigi seal põles vaid öine valvelamp. Esimesed sisenejad aga paistsid arvavat, et sealgi on midagi põnevat teoksil.

      Ühe hoovi keskel seisis installatsioonina roosa kohvitassi hiigelsuur mulaaž koos alustassiga. Kogu kupatus keerles umbes nagu lõbustuspargis, tasski oli praktiliselt nii suur, et oleks võinud sisse ronida. Miks see seal paiknes ja kes selle autoriks oli, ei teagi… Ei suutnud isegi mitte infotahvlit lokaliseerida. Sellest hoolimata käisid tuhanded seda objekti kaemas.

      Kõik kokku natuke ajuvaba, aga samas armas. Massipsühhoos nagu massipsühhoos ikka ja kõik on rahul – rahvas on rahul, kuna argipäeva saab uusi tuuli, poliitikud on rahul, sest rahvas on rahul ja nii edasi. Sellised aktsioonid siis.

      Järgnevgi nädalavahetus oli kultuurne. Külastasin pisikest Yves Saint Laurent’i riiete näitust tema Fondation’i hoones. Välja olid pandud tema kõige kuulsamad kleidid, umbes 40 tükki, nende seas ka vast kõige kuulsam, Hommage à Mondrian. See on 1960. aastate stiilis minimalistlik A-lõikeline kleidike, mis trükitud kunstniku tuntuimate tööde vaimus – mustad jooned lõikavad kangapinnale sinipunakollased ruudud-ristkülikud, mis valgetega vahelduvad. Fondation Yves Saint Laurent-Pierre Bergé asub ühes uhkes 8. linnaosa hôtel particulier’s, mille kuulus moepaar aastakümneid tagasi, oma hiilguse tipul, soetanud oli ja kus võimsa moemaja ateljeed paiknesid. Pariisi mõnes prestiižikas linnaosas hôtel particulier’ omamine võrdub ühiskonnas kõrgeimale pulgale jõudmisega.

      Sattusin kogemata Jaapani vanade gravüüride näitusele. Tegelikult tahtsin näha Turnerit, Whistlerit ja Monet’t, kuid lugesin afišilt kuupäeva valesti ning nii juhtusingi vaatama hoopiski muud, mis oli üllatuslikult huvitav.

      Elulisem osa edastatud. Korteriotsingud kestavad. Loodetavasti on ka sellel rindel varsti uudiseid. Eile käisin ühte vaatamas, mida A. – ga koos üürida (kes ei tea, siis see on üks eesti neiu, kes siin õppimas). Võimalik, et sobib. Üks tuba on kahjuks läbikäidav, aga muidu erakordselt suur Pariisi kohta, kuuskümmend ruutu. Peab veel koos A. – ga vaatama minema, äkki läheb loosi, kui üürijale meeldime ja kui jõuame kokkuleppele, kes läbikäidavas toas elama hakkab…

      Muidu on elu rutiinne. Hommikul toimetusse, pärast seda aga ei saada ma korda enam eriti midagi, vaid koju sööma/ ujuma ja nii need päevad mööduvad. Väljas enam nii soe pole, aga salli veel samuti vaja ei lähe, kümme-viisteist kraadi. Täna oli hommikul oktoobri lõpu kohta erakordselt soe, umbes seitseteist kraadi. Üldiselt on vihmane ja märg, kuid õnneks ei saja vahetpidamata.

      Eelmisel nädalal käisin Eiffeli torni lähedalt vaatamas, esimest korda praeguse siinoleku ajal, sest tee viis sealt mööda. Ilus oli küll, pimedas ja tuledesäras. Võimas konstruktsioon.

      Prantsuse keel edeneb, aga nii, et ükspäev tönkan täiesti normaalselt, järgmisel päeval ei suuda midagi öelda…

      KAS KÜMME RUUTMEETRIT KÕLBAB KORTERIKS?

      Ehk sellest, kuidas mul olevat Karl Lagerfeldi aktsent, kuidas Pariisis endiselt korteriotsimiskadalippu läbin, kuid ei leia isegi kümneruutmeetrist kamorkat ja ka mitte hingehinna eest ning kuidas lõpuks võtan vastu iga pariislase jaoks häbistava eeslinnaelu.

      From: Urmas Väljaots

      Sent: 10 November 2004 19:41

      Subject: Tales from the city

      Kõigepealt kõige olulisem. Leidsin endale lõpuks elukoha!

      Tõotasin, et enne sellega ühele poole saamist ei kirjuta, ja pärast pingsaid otsinguid on asjaga korras: toakene eramus Pariisi lähistel. Sellest pikemalt lõpus, sest korterielamusi on tõesti palju. Kes viitsib, see lugegu. Kõigepealt muust.

      Nädalavahetustel käin palju näitustel. Ükskord sattusin ka ühe tuttavaga seotud vernissaažile ehk avamisele, mis toimus imelaheda majadegrupi sisehoovis asuvas loft’is-näitusesaalis Père Lachaise’i kalmistu lähistel.

      Sisehoovis lamas pingi peal kass. See

Скачать книгу