Minu Pariis - Urmas Väljaots

Скачать книгу

Serge Poliakoffi guašinäitust Musée Maillolis. Sealsamas oli alalise väljapaneku hulgas ka Ilya Kabakovi vene ühisköögi installatsioon. Tekkis taas kord tahtmine paremini vene keelt osata.

      Järgneval nädalavahetusel kaesin Pierre’i & Gilles’i viimast näitust. Ei midagi erilist, vana jama. Kunstitunde saab kätte ka nende tööde reprosid vaadates. Samad asjad, aga lihtsalt kordi suuremad. Seekordse loometöö keskne staar (ning meediamagnet) oli perekond Marilyn Manson.

      Ühes galeriis oli lühikest aega Hedi Slimane’i installatsioon, neli fotot kõhetutest poistest. Suhteliselt igav. Ma ei ole veel tema fotopüüdlustest aru saanud. Samas galeriis olid ka James Turrelli valgusobjektid. Tohutu võimsad, manipulatsioon valguse ja inimmeelega. Tõeline elamus.

      Kujutlege: täiesti pime tuba ja siis ühe seina sees on oranž kast, s.t pimedas nähtav oranž värvus on tekitatud valgusega, kuid samas ei illumineerinud see valgus ülejäänud ruumi, mis püsis kottpime, nii et pidi käsikaudu edasi liikuma. Väga huvitav.

      Nan Goldini video jäi mul paraku nägemata. Seda näidati kindlatel kellaaegadel ja jäin paar minutit hiljaks. Kõik rääkisid, et depressiivselt ülimõjuv. Sain vaid kuulda helisid ja lugeda teksti, ning needki andsid seda tunnet piisavalt hästi edasi.

      Orsay muuseumis oli Alfred Stieglitzi pärandinäitus (seal muuseumis asuvad muu hulgas ka Manet’ „Olympia” ja „Balkoni” originaalid). Käisin ka väiksemates galeriides nii-öelda noorkunstnike näitusi vaatamas. Üksikud ja rahvusvahelised rühmitused, kõiksugu asju, kõiksugu rahvusi. Vaid eestlasi pole.

      Vägisi jääb mulje, et meie kunstnikel pole mitte mingisugust rahvusvahelist ambitsiooni ja veenvat ideed. Või on probleem muus? Eks meid ole loomulikult vähe, aga siin ringi vaadates tundub, et lätlased ja leedukad vähemasti rabelevad ning pürgivad rohkem. Seni veel üsna tulutult, aga ikkagi.

      Olen kohtunud siin igasuguste Pariisis elavate, kuid mitte töötavate välismaalastega. Näiteks Soome stilist, kes pildistab vaid Soome meediale (tihtipeale kusjuures Pariisis), või ajakirjanik või fotograaf, sest nende puhul pole oluline, kus nad füüsiliselt baseeruvad. Teevad siit tööd oma koduriiki, saavad sealt honorari. Ainult et see honorar võimaldab elada ka mujal. Tihtipeale on Prantsusmaal pildistamine odavamgi kui kodus, kas või sealsamas Soomes, kvaliteet aga parem.

      Eestlasena pole see elustiil kahjuks võimalik. Meil makstavad honorarid võimaldavad vaevu ära elada koduriigiski, rääkimata siis Pariisist.

      Korteriotsimismurega linnas ringi jalutades ja kõiki neid uhkeid maju, portaale, hoove ning läbi aknaruudu paistvaid nikerdustega lagesid vaadates hakkab üha selgemaks saama rahvarevolutsiooni alge ning töölisklassi mäss. Kui ikka elad üheksa ruutmeetri peal kitsikuses ja siis näed neid täissöönud kapitaliste oma uhketes lukselamistes, eriti 18. sajandil, kui tiisikus möllas ning korralikku kütet polnud, siis tekib vägisi tahtmine seda ebaõiglasena tunduvat olukorda muuta.

      Meie oleme Eestis sellest oma enam-vähem ühtlase vaesustasemega tegelikult alati küllaltki kaugel olnud. Kuigi hammas läheb verele juba sellegi peale, kui naaber saab paari viiskude asemel saapad osta…

      Paar nädalat tagasi juhtusin öösel Arte telekanalit vaatama. Sealt tuli „Karu süda”. Veider tunne. Lisaks faktile, et kuulen telekast eesti keelt, oli see ka ikka väga spooky film. Prantsuse keeles polnudki peale loetud nagu telekas tavaliselt. Arte ikkagi. Õnneks on ka Pariisi kinodes enamikul välisfilmidest subtiitrid. Mida kaugemale Pariisi kesklinnast minna, seda väiksemaks originaalkeeles filmide leidmise šansid muutuvad.

      Eestlase aktsent – või noh, minu aktsent, sest vaevalt ainult ühe inimese baasil kogu rahvusele üldistusi saab teha – meenutavat sakslase oma, ütlevad prantslased.

      Nagu veel sakslasest vähe oleks – päris tihti öeldakse, et ma rääkivat nagu Karl Lagerfeld, sarnase rütmi ja kiirusega. Selle juurde kuulub kohustuslikus korras lõbustus, mis seisneb selles, et pean vaguralt kordama: „La femme s’habille en sac à patates,” mis tähendab, et naised riietuvad kartulikottidesse ja mis Lagerfeldi suust mingil hetkel väidetavalt klassikaks muutunud.

      Nüüd siis korterist.

      Kuigi teoreetiliselt olen tegelenud kommunaalmurega juba üle kahe kuu, asusin tõsisemaid meetmeid kasutusele võtma paar nädalat tagasi, kui neiu A. teatas, et oli kohtunud ühe prantsuse kutiga, kelle voodis ruumi kahele. Nii et saavat seal pikemalt peatuda. Temaga koos kulutatud kuu korteriotsinguid oli tühja jooksnud.

      Pidin alustama praktiliselt nullist. Samas oli A. mure suurem. Temal polnudki reaalselt kuskil elada, kui ajutise ühikakoha kaotas, ja vahepeal peatunud ta isegi ühe tuttava juures kuskil hotellis. See tema prantslane oli päästearmeelase kombel täpselt õigel ajal õiges kohas.

      Nii sisenesingi aktiivselt Suure Linna ellujäämisõppuse järgmisesse faasi, eesmärgiks leida korter või tuba või colocataire (kaasüüriline) või mis tahes kombinatsioon eelnevaist. Peaasi, et kuskil elada oleks.

      Vaatamata sellele, et Antti oli väga hea ja tore sõber, kes lahke inimesena mulle alustuseks öömaja pakkus, oli saabunud tagumine aeg endale ise midagi leida, et vältida tema külalislahkuse kuritarvitamist.

      Kuigi olin juba eelnevalt mõistnud, et korteri leidmine Pariisis ei kuulu mitte lihtsate ülesannete kilda, ei kujutanud ma kuni lõpuni ette, et see on selline võitlustanner. Tõeliselt tüütu. Kui alguses seadsin endale ülbelt kriteeriumiks, et alla kahekümne ruutmeetrist üksikelamist ei vaata – Tartus oli ühikatuba olnud üheksateist ruutu, kusjuures WC ja dušš olid koridoris –, siis mõne otsingutunniga sai selgeks, et üle kahekümnesed pinnad ületavad selgelt minu võimalusi. Kõik, mis üle kahekümne ruudu, maksab reeglina ka üle 500 euri ja üle kolmekümne ruutmeetrise stuudio puhul kribab hind koheselt 600–700 euri piirist üle. Seejuures pole asukoht mitte midagi meelitavat.

      Üürimiseks ei tule omada ainult raha, vaid enamasti peab olema võimeline omanikule esitama ka maagilise dossier’ ehk kausta, ilma milleta osa omanikke üldse kedagi jutule ei võta. Dossier’ jaoks nõutakse näiteks viimase kolme kuu palgatõendeid, töölepingut, vanemate garantiid ja/või kellegi teise Prantsuse residendi solidaarset garantiid, pangaväljavõtet ja nii edasi. Igasugu toredaid asju, mille esitamisega äsja saabunud välismaalane reeglina hätta jääb…

      Kõige veidram asi on palgatõendi küsimine. See tundub jämeda privaatsuse rikkumisena ka paljudele teistele eurooplastele. Siin on üürikorteri otsinguil seevastu igapäevane asi, et taktitundetult palganumbrit uuritakse.

      „Milleks siis üürilepinguid tehakse ja iga kuu üüri makstakse,” imestasin Eestist tulnuna naiivselt. Meie seadustedžungel tundub prantslaste kõrval hõreda loopealsena.

      Hiljem sain omanike garantiiparanoiale seletuse. Prantsusmaal on üürnike õigused väga kaitstud. Kellegi väljatõstmine kehtiva rendilepingu ajal on muudetud ülikeeruliseks. Seadus ütleb, et igal inimesel on õigus elamisväärsele elukohale ning seepärast ei saa kedagi lihtsalt tänavale kupatada, olgu ta patt milline tahes.

      Kõigepealt peab teadma, et seadustest tulenevad õigused ja kohustused on kardinaalselt erinevad sõltuvalt sellest, kas üürida möbleeritud või möbleerimata elamispinda.

      Korterit peetakse möbleerituks, kui elamiseks pole vaja midagi juurde osta ning piisab vaid isiklike asjadega kohale saabumisest. Möbleerituna võib teha korterile nii lühi- kui ka pikaajalisemaid üürilepinguid. Juhul, kui sellest elamispinnast saab üürniku põhielukoht, on kontrahti miinimumiks üks aasta, misjärel see automaatselt taas aasta võrra pikeneb. Väike erand tehakse õpilastele. Nendega võib sõlmida kooliaasta pikkusi ehk üheksakuulisi lepinguid.

      Väidetavalt puudub möbleeritud korterite lepingute jaoks standard ning nii võivat

Скачать книгу