LITMIR.BIZ

      Internet ja moodne telekommunikatsioon on ikka äärmiselt vahva, kuid samas veider. Viibin tuhandete kilomeetrite kaugusel, kuid saan neti vahendusel lugeda Eesti lehti, kuulata raadiot, vaadata telekat ja olla päevakajaliste sündmustega rohkem kursis kui kunagi varem. Nagu polekski ära. Hetk hiljem sukeldun prantsuskeelsesse ellu, metroosse ja Monoprix’sse toitu ostma.

      Kunstiuudiseid. Kuigi jaanuaris jäi mul kultuuraelu natuke hõredaks, õnnestus end vähemalt Turneri-Whistleri-Monet’ suurvormide näitusele pärast pikki tunde sabas ja läbi vihma ning vaeva sisse pressida. Silme ette kerkis Eestis OnOffi elektroonikapoe avamist kirjeldanud lehe esikaas. Rahvast oli murdu, iga pildi ees seisis paarikümnepealine publik. Ka näitusesaal meenutas pigem laadahalli.

      Uskumatu kultuurilembusega rahvas. Metrooski loeb vähemalt kolmandik reisijaist alati raamatut. Näitusesaalid oleksid veelgi tihedamalt rahvastatud, kui külastajate üle arvet pidav arvutisüsteem seda optimaalse piiril ei hoiaks.

      Laupäeval käisin Cité des Sciences et de l’Industrie’s, mida tuntakse ka Parc de la Villette’i nime all. See on juba iseenesest üks väga tähelepanuväärne ja muljetavaldav ehitis. 1980. aastate keskpaigast, suur ning massiivne, palju õhku ning konstruktsioone. Kohati väga ajastutruu ning suurejoonelise sisekujundusega. Saan täitsa aru, miks Raf Simons seal oma show’sid on korraldanud. Koht, mida kindlasti tasub vaadata, kuid mis turisti tavatrajektoorist „nootredaam-sakreköör” kõrvale jääb.

      Villette on Euroopa suurim teadusmuuseum, oma allveelaeva ja planetaariumiga. Püsiväljapanek selline (populaar)teadusest lähtuv, igasuguste vigurite ja kaadervärkidega, et lastes võimalikult suurt huvi äratada. Tallinna energeetikamuuseum on justkui tema vaene sugulane maalt.

      Pühapäeval külastasin niinimetatud dekoratiivkunstide muuseumi Les Arts Décoratifs, mis asub Louvre’i ühes tiivas. Asutus koondab peale tarbekunsti ka moe- ja reklaamimuuseumi. Moemuuseumi osas on pidevalt mastaapsed kuulsate moekunstnike ülevaate- või teemanäitused. Moehuvilisel tasuks alati selle muuseumi programmi uurida.

      Hetkel oli seal viimaseid päevi Le Cas du Sac ehk nii-öelda kotijuhtum. Eksponeeriti erinevaid kotte, alates merovingide aegsetest kotipannaldest kuni viimase Vuittonini, Paapua Uus-Guinea sulekottidest Ameerika indiaanlaste 12. ja 13. sajandi võrkudeni ja nii edasi. Tohutu inspiratsiooniallikas.

      Mõni ime, et praegusel infoajastul tulevad disainerid välja üha vähem ja vähem „tõeliselt uute” ideedega. Peamiselt tegeletakse eelmiste perioodide ja teiste kultuuride ümbertöötluste, tsitaatide, hommage’ide ja muu stilistilise kombineerimisega. Sellealast huvitavat infot on ju nii palju käes ning sama tendentsi süvendab ja toetab ka loovtööstuse õpetussüsteem, mis vaid minevikule ja pidevatele niinimetatud référence’idele paistab toetuvat.

      Kevad tuleb! Kuigi täna oli taas vaid viis soojakraadi ning teist korda sel talvel sadas taevast mingit lörtsisarnast ollust, tundsin õhus seda spetsiifilist kevade lõhna, mida Eestis reeglina alles märtsi lõpus, aprilli alguses saab, siin aga juba veebruaris kohtab. Vahva.

      Keelekõrv. Ükspäev rääkisin toimetuses telefonis kellegagi eesti keeles ja samal ajal viibis kontoris juhuslikult üks dekoraator, kes pildistamistele õigeid toole, tumbasid ja seinavärvi orgunnib.

      „See on ju elfide keel,” imestas ta mu kõne lõppedes.

      „???” kohmetusin. „Ah soo, tõesti, jah? Näed, see oli eesti keel.”

      „Jaah? Täitsa sõrmuste isandate keel, ma jäin kohe kuulatama.”

      Olin varemgi kuulnud, et mingis Hollywoodi filmis oli lindude keele pähe eestikeelset mulinat lastud.

      Moenädala ajal viibis siin üks mu sõber Leedust, väljaspool Baltikumi üks tuntumaid moekunstnikke Juozas Statkevicius. Ta on ka Pariisis kõrgmoodi näidanud ning tal läheb USAs päris hästi. Isegi kõigevõimsaim ise, proua Wintour, käis ta asju kaemas ja kohe tehti Vogue’i artikkel – Euroopasse olevat lennutatud teda pildistama eritiim. Lisaks sellele on tal õnnestunud sokutada oma kleite Naomi Wattsi, Björki ja teiste selga.

      Käisime temaga endise Liidu piires kohati superstaari staatuses oleva moeajaloolase Alexandre Vassilievi juures õhtusöögil. Vassiliev emigreerus 1980. aastate alguses Pariisi, kuid praegusel ajal viibib ta enamasti taas kord Venemaal. Seal on rohkem tööd, ning mis põhiline – seal ollakse nõus ka normaalseid tasusid maksma, erinevalt näiteks Pariisist.

      Imestasime koos, kuidas siin (moe)inimesed küll toime tulevad, jääb mulje, et korralikku palka ei teeni selles maailmas keegi. Väga sümpaatne ja tark inimene. Elab Pariisis üliõdusas antiikrariteete täis tuubitud korteris, see on nagu varakamber. Temalt ilmus mõned aastad tagasi venekeelne raamat Vene moest viimase saja viiekümne aasta vältel. Geograafiliselt oli ta Venemaa piiritlenud Vene impeeriumi piiridega erinevatel aegadel. Nii leidub raamatus palju ka Silueti fotosid meie tollaste „staarmodellidega”. Tohutult huvitav raamat.

      Kontoriuudiseid suurt pole. Vahepeal pildistati Monica Bellucci ära. Kaoses läksid stuudiost kaduma polaroidid ja nüüd kõik ootavad, et millal näppaja need mõnele kollasele väljaandele maha ärib.

      Väikesele ja tundmatule ajakirjale võiks see turunduslikult ju väga hea olla, saaks tasuta PR-reklaami suures kollases väljaandes, aga ma pole kindel, palju nad seda siin hindavad. Mulle on jäänud mulje, et selles iseseisva moeajakirjandusepisibrändinduse valdkonnas on bränding, turundus ja PR jäänud nii-öelda pärlsibulaga singivõileibade serveerimise tasandile.

      Pildistamisel oli üheks modelliks ka Vincent Martinez, kes sarnaselt vend Olivier Martinezile näitlejana tuntust kogunud.

      „Alors, räägi!” võtavad kolleegid fotoseansilt tulnud Amélie momentaanselt tangide vahele.

      „Mismis,”

Скачать книгу