Minu Pariis - Urmas Väljaots

Скачать книгу

arenes sujuvalt kohtamiseks. Korrast sai kaks, kuid mitte enam… Vaimustunud kilked olid nädala pärast vaibunud.

      Järgneval päeval õnnestus toimetuse assistentidel tööle tulles meie kontorimaja ees juhuslikult sellesama Vincenti koera pissitava vennanaisega kokku põrgata. Koeramürakas tulnud otsejoones neid nuusutama. Perenaisele otsa vaadates üllatus missugune: Kylie Minogue ise! Pidavat kuskil ümber nurga elama.

      SEITSETEIST KEVADIST HETKE

      Ehk sellest, kuidas Pariisi tabas „lumetorm”, kuidas avastasin kiirrongi võlud, kuidas Euroopa südames kõik kiviviske kaugusel on ja kuidas nägin Stalinit kirstus. Samuti sellest, kuhu kadusid Chaneli parukad, kuidas siin ummikuis istutakse, kuidas prantsuse noored kokaiini suitsetavad ja kuidas käisingay-pulmas.

      From: Urmas Väljaots

      Sent: 29 April 2005 12:33

      Subject: 17 kevadist hetke: ringvaade nr 8

      Kevad(suv)ised tervitused! See oli rohkem õrrituseks. Tegelikult siin veel nii soe ei ole, et seda suveks nimetada saaks, kuid ilmastikuolud näitavad pideva paranemise märke. Puud on rohelised, tulbid õitsevad, purskkaevud piserdavad ning rahvamassid müttavad selle kõige vahel tuhandete kaupa oma vaba aega sisustades elurõõmsalt ringi. Suurlinna elu. Kallid sõbrad, toon teieni uue hetkeassortii Pariisist.

      1. HETK ALANIS MORISSETTE’IGA

      Pariisi kevad on päikselisel päeval ikka väga ilus. Lausa kutsub välja. Üle-eelmisel pühapäeval tolgendasimegi paari sõbraga Marais’ rahvarohketel tänavatel ringi sibavate õnnelike ostlejate keskel. See on väheseid piirkondi Pariisis, kus poodidel on pühapäeval lubatud lahti olla.

      Kiehl’si poe ees vaatan, mingi naisterahvas väljub butiigist, sülekoerake käte vahel. Omanikule erilist tähelepanu ei pööranudki, sest keskendusin koerale, kes meenutas Tinkerballi (Paris Hiltoni peni). Olin eelneval päeval talle telekat klõpsides peale sattunud ja teda „Simple Life’is” roosasid papusid kandmas näinud. Haige.

      „Kas sa nägid? See oli Alanis Morissette!” toob mind Kiehl’si poe ette tagasi Martini hüüatus. Martin on kanadalane. Alanis samuti.

      Oligi – elus Alanis koos kahe saatjaga. Isegi päikseprille polnud ees, aga ega teda nüüd silmanähtavalt ka ära tuntud. Mitte et selles nüüd midagi eriti tähelepanuväärset oleks, aga Alanis oli esimene maailmastaar, keda nii-öelda eraelus nägin. Stockmannis kohatud Peeter Oja ei lähe ju arvesse.

      2. MINU MUUSIKA

      Moetoimetaja Thierry käis NYCis ja tellisin talt iPodi. Seal on see tänu Apple’i hinnapoliitikale ja soodsatele rahakurssidele kolmandiku võrra odavam!

      Statistika ütleb, et mu iPodi 2233 failist on umbes seitsesada eesti lood, neist ingliskeelseid circa kakskümmend. Ümber on võtta veel rohkelt. Enda õigustuseks tuleb öelda, et aparaadis on kõrvuti Marju Läniku, Hilja Hallas-Hovi ja Mono Fansiga ka Leslie Da Bassi, „Vibratsiooni” kogumikke, Uno Loopi ja teisi „parema” maitse esindajaid…

      3. ILMAST KA

      Kevade saabumise juurde tagasi tulles. Sel aastal ilmutas ta end vaatamata kohalike palvetele ja lootustele küllaltki hilja. Kui jaanuar oli soe, siis veebruari keskel läks päris külmaks. Kevade asemel üllatas Pariisi hoopistükkis 22. veebruaril saabunud lumetorm. Kui eelnevatel nädalatel oli lennelnud niisama üksikuid kauneid helbeid, siis sel hommikul oli maa täitsa valge. Nagu kodus.

      Kohalike jaoks tähendas see katastroofi. Vanemad inimesed raputasid hämmastunult pead. Sellist asja polevat viimase kümne aasta jooksul nähtud. Autoliiklus oli umbes ning de Gaulle’i lennuvälja toimimine tugevalt häiritud. Langevad lumehelbed külvasid segadust ja hirmu, rahvas haaras kaitseks tundmatu olluse eest vihmavarjude järele.

      Kui veebruarikuu esimestel külmematel päevadel olid kõik oma furrüürid (sõnast fourrure ehk karusnahk) kapist suures hirmus välja koukinud (äkki teist võimalust kandmiseks ei tulegi?) ning nendega võidukalt ringi ähkisid, siis päris „vene talve” eelmängu ei osanud keegi oodata.

      Paanika põhjuseks oli viis kuni kümme sentimeetrit mahasadanud lund, mis väga kiirelt ära sulas.

      Samal ajal kirjutas isa, et Tallinnas on juba päris soe, päeval on külma ainult üheksa kraadi. Eelnenud olid kahekümne kraadi nädalad. Lugu sellest, kuidas Eestis „soojaks” läks, kuulub mu klassikavaramusse ja põhjustab prantslastes tavaliselt lausa hüsteerilisi reaktsioone.

      Üldiselt on Pariisi talv mahe. Siin on isegi soojem kui linna lähiümbruses. Eks sellel ikka väike mõju ole, kui metroo kütab alt ja saaste ülevalt. Tõeliselt tore, et siin saab tenniseid aasta läbi kanda.

      4. REISIHETK

      Brüsselis euroliidu heaks rabav Triino sai aprillis taas kord küpsemaks ja kutsus peole. Mu esimene reaktsioon oli, et see on ju kaugel, Brüsselis! Murdosa sekundist hiljem jõudis kohale, et kauge Brüssel tähendab Pariisi kesklinnast üheksakümneminutilist rongisõitu ja voilà, kohal. Ma ei ela enam Tallinnas, vaid Pariisis.

      Pealegi pidid tulema ka Irma Luxembourg’ist ning Raiko ja Hiie Eestist. Äkitselt tekkis mul tohutu igatsus näha inimesi, keda tunnen kauem kui seitse kuud. Mitte et siinsed sõbrad kuidagi halvemad oleks, aga on ju vahe, kas tunned kedagi mitu aastat või mitu kuud. Ning mõte niisama lihtsalt reede õhtul Brüsselisse tuhiseda ning Euroopa südame naeruväärselt lühikestest vahemaadest osa saada tundus ahvatlev.

      Reede õhtul Brüsselisse jõudes oli tunne, nagu oleks Tallinnast Tartusse saabunud. Juhuslikus baaris istus kolm inimest ja tänaval teist sama palju. Sünnipäev ja sellele järgnenud nädalavahetus kujunesid aga ääretult toredaiks. Sai üle pika aja südamest ja pisarateni naerda, teha sõnamänge ja nalju, mida vaid sama kultuuritaustaga inimesed mõistavad. Kõike seda, millest Pariisis puudu jääb. Kuigi suhtlen prantsuse keeleski juba korralikult, lähevad kõik naljad kaotsi. Ei tunne nende rahvuslikku folkloori, nende vasteid „Viimsele reliikviale” või „Siin me olemele”. Ja kui ausalt öelda, siis kui juba mõnda tunnengi, ei aja südamest naerma. Anglosaksidega on lihtsam ja lõbusam, kas või tänu Soome telekas nähtud programmidelegi saame pihta sarnastele koodidele, aga ikkagi pole see päris sama mis oma kultuurist pärit inimestega.

      Märtsis käisin esimest korda Alpides, Albertville’ist natuke edasi, Landry-nimelises asulas. Sõbrad sõitsid suusatama ja kuna ma polnud veel mitte kunagi oma elus tõelisi mägesid näinud, kutsusid mind nädalavahetuseks kaasa. Neli ja pool tundi eriti mugavat rongisõitu ja jõuadki Pariisist Alpide suusakuurorti. Nende kiirrong TGV on mega.

      Alpid ongi just sellised, nagu pildilt paistavad. Suured. Massiivsed. Lumised. Lehmasõnnikulõhnalised. Ilusad. Puudusid vaid von Trappi lapsed ja Julie Andrews. Ning isegi seal, mägedes, on asustus väga tihe. See Euroopa südames oleva inimtiheduse avastamine oli mu jaoks siin üks suuremaid ootamatusi.

      Eestis ei mõtle selle peale. Oleme nii harjunud, et maal ringi sõites on ikka metsad ja põllud ning sündsate vahemaade tagant üksikud talud ja külad. Mõnes piirkonnas tunduvad vahel needki liiga tihedalt koos. See on aga lausa paradiis Kesk-Euroopa kultuurmaastike ning rahvastikutihedusega võrreldes. Me ise ei saa oma privilegeeritusest vist päris hästi arugi. Vähemasti mitte enne, kui pole mujal elanud.

      Nii kui on päikselisem päev, kerkivad Prantsusmaal iga veeloigu äärde nagu võluväel väligrillid ning autosuvilad. Kõik tihedalt koos, üksteise kõrval. Päris ürgmetsa enam ei näegi. Igal pool on rajakesed, sildikesed ja hoiatusmärgikesed: „Ettevaatust, libe!”, „Ära istu, ära astu, ära kaldu rajalt kõrvale…” Sellist luksust nagu Eestis, et lähed ja naudid loodust ning üksindust, eraldatust teistest ja pidevast sotsialiseerumisest, saab Euroopas nautida ehk vaid oma viie ruutmeetri suuruses eraaias. Aga ka siis passib naaber üle plangu ning taamal kostuv liiklusmüra matab putukate sumina.

      Tagasi

Скачать книгу