Minu Pariis - Urmas Väljaots

Скачать книгу

kaasnevate maksuliste eripärade ja kohustustega.

      Möbleerimata korterite puhul on asi riigi poolt väga kontrollitud ja reguleeritud. Eeldatakse, et inimene saabub sinna koos kõigi oma kodinatega või kulutab korteri peale raha ning plaanib seega sinna pidama jääda pikemaks ajaks. Lepingu pikkuseks on kolm aastat, mis automaatselt kolme aasta võrra pikeneb. Tegu on tsiviil- (mitte äri)tegevusega, mis sisuliselt tähendab, et üürnikust vabanemine on tehtud väga tülikaks ja aeganõudvaks.

      Nüüd jõuamegi kõigi omanike hirmu teema ehk garantiideparanoia allika juurde ehk mida teha juhul, kui üürnik enam ei maksa? Annan selle edasi lihtsustatud kujul, sest kõik on taas kord ääretult keeruline nagu iga asi Prantsusmaal. Kõigest täpselt aru saamiseks peab olema kas selle ala spetsialist või vähemalt liigse vaba ajaga aktivist (loe: elu jooksul kokku aetud kinnisvara väljaüürimisega tegelev pensionär).

      Niisiis, kui ühel päeval teie armastatud rentnik enam üüri ei maksa, peab kõigepealt talle andma kaks kuud võla likvideerimiseks. Kui ta selle aja jooksul kohtusse avalduse teeb, võib võla likvideerimise periood pikeneda kuni kahe (!) aasta võrra.

      Sel ajal peab omanik samuti kuskile hunniku avaldusi tegema ja ikka maksmist nõudma. Ühesõnaga: algab pikk, tüütu ja bürokraatlik protsess. Kui üürnik kohtuniku poolt määratud tingimuste ja ajakava kohaselt kõik ära maksab (näiteks kahe aasta möödudes), võib ta korterisse edasi jääda. Vastasel juhul järgneb väljatõstmisprotseduur, mis algab muidugi mõne kuu pikkuste ajapikenduste ja etteteatamistähtaegadega. Kusjuures üürnikul on õigus taotleda kohtunikult veel kuni kolmeaastast armuaega…

      Lühidalt – kui üüriraha enam ei laeku, ei saa nurjatut mitte niisama lihtsalt silla alla telki pagendada. Seda saab teha vaid vastavate volitustega riigiametnik kohtuotsuse alusel. Omakohut mõistes riskib omanik sellega, et pokri pistetakse hoopiski teda ennast, selle eest, et tungis kellegi elukohta.

      Seaduses on muidugi varuks veel väikseid nüansse. Näiteks ei või kunagi inimest tänavale tõsta 1. novembri ja 15. märtsi vahel, välja arvatud juhul, kui on garanteeritud uus elukoht, sest valitseb niinimetatud trêve hivernale ehk talverahu, mis tähendab, et väljas on liiga külm.

      Väljatõstmine peaks jääma kõige äärmuslikumaks protseduuriks, mis aga ei takista ajakirjandusel ja üürnikel-inimõiguslastel meedia vahendusel teemat regulaarselt orbiidile lennutamast. Teemat lahkavad igasugused probleem- ja dokumentaalsaated, tõsielu-show’d ning netifoorumid.

      Ühel pool halisevad väljatõstetud, kellest paljud on tõesti väga õnnetute saatustega. Näiteks pensionieelikust ja diabeetikust üksikema, kes on omaniku poolt hooletusse jäetud korteri parendamisse oma väheseid vahendeid investeerinud. Korra võlgu jäänud, kuid võla kohe likvideerinud, aga sellegipoolest ähvardab teda nüüd väljaviskamine.

      Teinekord on teatepulk taas kord halavate, puhaste ja korralike europensionäridest omanike käes, kes ausalt kogu elu tööd rüganud ja kelle korteris nüüd mingi Ida-Euroopa bandiit pesitseb. Halvemal puhul seal ise allüürimist korraldades, ähvardades omanikul silma siniseks lüüa. Kus on õiglus?

      Tagasi enda korteriotsingute juurde. Oma alanenud kriteeriumide kohaselt läksingi vaatama kümneruuduseid endisi teenijatube ehk studette’e. Trepist üles seitsmendale korrusele roninud, avanes mu ees pisike uberik, kus oli keeduplaatide ja kraanikausiga niinimetatud kööginurk, imepisike dušš, voodi, lauake, toolike ja isegi tilluke telekas. Tualett asus koridoris (mis selliste „stuudiote” puhul on tavaline) ning seda pidi jagama seitsme teise elanikuga. Vähemasti oli see siin hiljuti remonditud ega olnud võrreldav 90. aastate lõpus Tartu Narva maantee ühikas avanenud vaatepildiga. Viimane kogemus on mind karastanud ja õpetanud, et võib ka elada nii…

      Studette’i näitaja märkis kõik mu andmed paberilehele üles, nurises, et mul dossier’d ehk kausta polnud ja ütles, et omanik vaatab kõikide huviliste avaldused läbi ning valib siis armulikult Selle, kellele oma kümmet ruutu üürida… Piilusin ta ees kõrguvat dokumendikuhilat: tundus, et juba 30–40 huvilist olid enne mind siia seitsmendale korrusele roninud. Selle konkreetse putka omanik pidi olema keegi rikkurist vanadaam, kes omas ka ülejäänud korrust (kui mitte kogu maja) ning teisigi üürikortereid üle linna.

      Läbisin sama stsenaariumi paaril korral veel. Edutult, sest selliseid kümneruutmeetriseid katuse all asuvaid kamorkasid oli alati vaatamas käinud keegi minust eeskujulikum kaustatäitja.

      Vahepalaks: kortereid leitakse siin lisaks tutvustele peamiselt kohaliku kuulutustelehe vahendusel või kirikute kaudu. Neist on tuntuim Ameerika kirik ja jänkide häälekandja Pariisis – tasuta ajaleht Fusac. Kinnisvaraagentuuride teenuseid vaene tudeng vaevalt kasutab, sest nende vahendustasud on krõbedad ja dokumendinõudmised sama keerulised.

      Korteriotsijale on nädala kriitilisimaks hetkeks neljapäeva hommik, kui ilmub kuulutustelehe Particulier-à-Particulier’ ehk PAPi uus number. Ma ei tea, mis kell siin usinamad helistamist alustavad, vist seitsmest, sest kui mina üheksa või poole üheksa ajal helistama jõudsin, oli osa korteritest juba läinud ja mõne „magusama” kuulutuse automaatvastajad sõnumeid täis. Paljude kuulutuste puhul saadki vestelda ainult automaatvastajaga. Jäta sõnum ja kui omanikule su hääl meeldib, helistab tagasi…

      Paralleelselt tegelesin ka colocation’i ehk ühisüürimise variantide otsimisega. Koos- ja kaasüüriliste kokkuviimiseks on spetsiaalsed veebisaidid ja ühe sellise vahendusel oma kodu leidsingi.

      Tuba eramus. Pariisist ametlikult väljaspool, kuid kesklinna pääseb linnalähirongiga 15–20 minutiga. Nii et distants on ajaliselt võrreldav Tallinnas Lasnamäelt või Õismäelt kesklinna sõitmisega.

      Mul oli otsimisest juba tõsiselt siiber saanud. Iga päev kulus kuulutuste vaatamisele ja nendele vastamisele metsikult aega. Tahtsin selle kaelast ära saada. Tüütu pseudoprobleem.

      Niisiis pakuti toakest eramajas. Tuba oli normaalne, rent on eeslinnas odavam kui Pariisis, omanikud jätsid sümpaatse mulje ning oluline oli ka see, et ei pea hakkama midagi ostma, saab kasutada omanike kööki ja pesuvahendeid. Nii võtsingi selle.

      Olulisimaks teguriks oli loomulikult suurus: rohkem pinda ja õhku kui neis kümneruudustes ubrikutes Pariisis. Loomulikult pole eeslinn Bondy sama mis PARIIS, aga antud olukorras tundus see täitsa vastuvõetava variandina. Eks siis, kui Pariisis avaneb mingi mõnusam ja odavam elukoht, saab ümber kolida. Varsti jagan muljeid äärelinnast.

      Viimasel paaril päeval on toimetuses lahvatanud melodraama. Nimelt muutus endise moetoimetaja Francesca ametinimetus ja tinglikult sai ta nii-öelda paguneid juurde. Sellest hetkest alates käib tema ja teise moetoimetaja Thierry vahel pidev hõõrumine. Üks intrigeerib, kuid teine neelab sööda imekergelt alla.

      „!!?? Ma ei mõista… !??!! Misse olgu… Oled sa idioot või?..” püüavad kõrvad kinni taamalt kostvat kisa-kära.

      Sekundi murdosa hiljem tuiskab kohale pisarais Amélie, Francesca assistent, tema järel tipib umbes kahekümne sentimeetri kõrgustel kontsadel kohale vihast põlev Francesca.

      Et moeetendustele kutseid saada, peab moemajadesse fakse lähetama (on aasta 2004!). Faksil seisis härra Thierry nimi proua Francescast eespool! Selline löök daami ego pihta ning taas kord põhjus uueks draamaks.

      Faksi autoriks olin aga mina! Õigemini oli Thierry selle valmis kirjutanud ja mina ära saatnud. Kuid sellegipoolest oli mul õigus omale koosale. Pidime kõik faksid ümber kirjutama. Enam mitte kunagi ei või panna Thierry nime ettepoole!

      Sarnane tsirkus järgnes ka siis, kui moemaja julges saata Thierryle parema istekohaga kutse. Seepeale näitas proua Francesca musklit ja talle ilmus mõneks ajaks ka kolmas assistent! Samal ajal pidas Thierry vaid kahte. Kaaskonna suurus näitab võimu.

      Homme on siin vaba päev. Selle puhul, et sakslastele esimeses ilmasõjas tuupi tehti. Olen toimetuses olnud juba kolmkümmend minutit kauem kui vaja.

      Peaksin

Скачать книгу