Minu Pariis - Urmas Väljaots

Скачать книгу

korraldatakse, kuidas metroost pruute-peikasid leitakse ja kuidas ma kolin eeslinna Bondysse, kus näen pealt prantsuse funktsionäride võimudemonstratsiooni.

      From: Urmas Väljaots

      Sent: 14 December 2004 12:24

      Subject: Nouvelle novell

      Paar nädalat tagasi olid siin puudel ikka veel lehed küljes, olenevalt liigist muidugi. Siinsed igihaljad ei piirdu ainult okkaformaadi tootmisega, isegi üks roositaoline põõsaspuu oli õites. Meenutas mulle mingit taime Kaplinnast, mis kliimavöötmeid arvestades ei olegi väga imelik kokkusattumus.

      Sel nädalavahetusel oli siin –1 °C kuni –2 °C ja inimesed ütlesid, et väga külm. Oligi nii. Rohkem miinusesse ei pidanud tavaliselt langema. Isa oli külas ja imestas, et Tallinnas oli ikka olnud +5 °C ringis ja Pariisiga võrreldes täitsa soe. Nii et ta külmetas end siin lausa ära.

      Kust leida suurlinnas kaaslast? Näiteks metroost! Olin kuulnud juhtumeist, kus inimesed on tutvunud just maaaluses transpordivahendis. Kuulutustelehtedes on tavaline ilmutada väikseid nuppe stiilis: „Olime koos sõbrannaga liinil see-ja-see, sel-ja-sel päeval, see-ja-see kell ning jutustasime liiga kõval häälel eelseisvast kontserdist, kuni sa meie vestlusesse sekkusid. Pidime järgmises peatuses (nimi) maha minema ning soovisime paraku vaid liiga kiirelt head ööd, vaatasime üksteist pikalt läbi aknaklaasi ning ma ei suuda oma mõtteid sust eemal hoida. Palun kirjuta!”

      Ühel päeval teatab mu oma sõber Henning, et läheb suusatama. Henning on saksa poiss, kes siin Erasmust tegemas ning kellega tutvusin prantsuse keele kursustel ja kellega me polnud mitu nädalat näinud.

      „Lahe! Ma pole kunagi suusatamas käinud, tahaks nii proovida. Millal siis?” Vaatamata ühisele keeltekoolinädalale kulgeb me omavaheline suhtlus inglise keeles.

      „No see ongi probleemiks, et see on planeeritud jaanuari ning pean kuidagi koolist ära saama.”

      „Kellega sa lähed siis? Perekonnaga?” Olin arvanud, et ta võtab reisi ette koolikaaslaste või oma ragbiklubiga. Ta kuulus ka kodulinnas ragbikoondisesse ja siin on oma võistkond igal korralikul koolil.

      „Tead, ma tutvusin siin selle naisega, Nathalie’ga…” teeb ta ääri-veeri juttu.

      „Misasja!?!?? No sellest oleksidki pidanud kohe alustama!!! Mis mõttes tutvusid? Lao kohe kõik välja!” Oo, põnevaks läheb. Mu silmad põlevad uudishimust. „Kus te tutvusite? Et ühe naisega, jah? Mitte tüdrukuga?”

      „Vaata, sõitsin nädalapäevad tagasi ragbitrenni ja ta istus metroos mu vastas. No ja siis pilgud kohtusid korra, siis teise, naeratasime, hakkasime rääkima…”

      „Pilgud ja nooled, need mööda ei lenda,” ümisen mõttes ühe Eesti 90. aastate hittlaulu sõnu.

      „Ta andis oma numbri. Helistasin pärast trenni. Läksime dringile ja hommikul ärkasin tema juures… Tead, tal on super korter kuuendas linnaosas,” elavneb Henning.

      „Mis ta teeb siis? Kes ta on?” pärin edasi.

      „Advokaat, umbes kolmekümneaastane.”

      „Mm-mm, vanemate naistega semmid!” Henning on must aasta vanem ehk 24. „Ja nüüd lähete siis juba suusatama?”

      „No me näeme kogu aeg ja meil on koos väga tore. Ta on selline hästi temperamentne. Ütles, et ma olen vaene tudeng ja kuna ta tahab, et teeksime koos toredaid asju, siis ma pean lubama tal mu reisi kinni maksta…” Emantsipeerunud naise kehastus!

      „Lahe!” kiidan takka, kuid mõtteis tekitab Nathalie kontrollifriigilik „härjal sarvist”-suhtumine kõhedust. „Go-go boy!” lipsab, nagu mul vahel ikka juhtub, suust soovimatu lapsus. Õnneks läheb see tahtmatu kahemõttelisus tema jaoks tõlkes kaduma.

      Henningu ja Nathalie romanss kestis paar kuud. Suhtele sai ühelt poolt saatuslikuks nii-öelda klassivahe, kuid peamiselt Nathalie niinimetatud temperamentsus, mis tegelikult osutus lihtsalt eraeluta ja kergelt meeleheitel karjäärinaise emotsionaalseks labiilsuseks.

      Pidudest. Viimasel ajal olen väisanud mitut ühel või teisel viisil tähelepanuväärset ööaktsiooni.

      Üks oli moetoimetaja Charles’i juures, ta tähistas tagasihoidlikult oma sünnipäeva. Peamiselt oli seal meie kontorirahvas ja natuke ta moesõpru.

      Charles’i juurde jõudes nägin välisuksel kirja:

      „Kallid naabrid, tähistan täna oma sünnipäeva ning seetõttu vabandan ette võimaliku müra pärast minu korteris. Kõik on oodatud ja palun ärge kartke läbi astuda. Charles, kolmas korrus, vasakut kätt.”

      Siin on reegel, et kui korraldad kodus lärmakamat pidu, pead panema koridori vastava infoga sildi ning heade tavade kohaselt kutsud naabrid ka. Üldjuhul ei tule keegi, kuid see kuulub viisakate ühiselureeglite juurde ning aitab ära hoida probleeme ehk öörahu rikkujale kutsutavat politseid. Muidugi, selliseid pidusid ei tohi teha iga nädal.

      Kõik toovad kaasa pudeli – viisakamad veini, rajumad viina-viskit. Külakostita külla minemine on Prantsusmaal äärmiselt ebaviisakas, vähemalt vein või lilled või šokolaadikarp peab ikka olema. Veini puhul tuleb arvestada, et sobiliku pudeli hind algab „araablase” juures seitsmest eurost. Alla selle peetakse peediks ja ostjat ihnuriks.

      Muidu ei midagi erilist. Korteriläbu nagu korteriläbu ikka. Tantsitakse, hüpatakse ja karatakse, tehakse nalja ja lollusi. Osa joob end silmini täis, teised askeldavad keemiaga…

      Teine pralle toimus legendaarses restoranis Maxim’s. Sõbrad olid suutnud kutsed organiseerida. Metsikult rahvast oli kohale voorinud. Naljakas mõelda, et päeval peen söömapaik muundub öösel vulgaarseks patu-urkaks. Tõsi, paljud külalised on nendesamade peente inimeste järeltulijad ning eks ka Maxim’si helgemad päevad ole minevikku vajunud nagu Pierre Cardini paljudel teistelgi äridel. (Maxim’s kuulub tänapäeval Cardinile.)

      Huvitav oli inimesi jälgida. Küll seal oli koos ekstsentrikuid ja öökuningannasid! Suurem osa oli end täiesti segi kamminud, kuid keegi ei maganud nokastanult laua all. Ekstravagantsemas seltskonnas pidutses näiteks esihammasteta kiilakas transvestiit, kes rinnad ripakil ringi kepsutas (mingil põhjusel oli ta oma kleidi ülaosa niuetele rullinud).

      Teisel, nõtke sammuga afro päritolu meesdiival, pupillid suured nagu alustassid ja samm nõtke, oli isegi turvamees tantsupõrandal kaasas. Viimase ülesanne polnud vaid kaitsta oma hoolealust teiste eest, vaid ka vastupidi – hoida tal silm peal, et too ise endale oma bravuurika käitumisega häda ei teeks, ning usun, et ka garanteerida ta turvaline kojujõudmine.

      Pärast pidu jalutasime surmväsinult külma käes Champs-Elyséel, eesmärgiks leida mingi sõiduk, mis meid koju viiks. Pariisis valitseb öisel ajal teatavasti totaalne taksopõud.

      Igatahes jätkus Kentuckyst pärit Josephil hollywoodlikku positiivsust, et tõelise ameeriklasena Pariisis meelde tuletada meie privilegeeritust: võrreldes tuhandete teiste öiste jalutajatega üle maailma saame meie seda teha siiski Champs-Elyséel.

      Sõiduki otsimine päädis tõdemusega, et kell on juba nii palju, et metroo sõidab ja pagarid avavad oma ärisid.

      Vahepeal lõpuks ka kolisin. Kui Pariisi saabusin 37 kiloga pluss käsipagas, siis paari kuu jooksul oli veel lisa tulnud. Pidin kõik käe otsas rongi peale ning sealt omakorda uude koju tarima. Kaks korda käisin edasi-tagasi, sest loomulikult on nii, et kui autoga sõpru vaja, pole ühtegi. Vähemasti saab mingiks ajaks kohvrimajanduse peatada ja asjad kappi ära panna.

      Elan nüüd Bondys. See on Pariisist natuke kirdesse. Kolisin ametlikult banlieu’sse ehk äärelinna ehk departemangu number 93 ega ole seega enam pariislane. Pariisiga ühendab Bondyt linnalähirong RER – kümme-viisteist minutit Põhja raudteejaamani (Gare du Nord), kust saab siis metroo peale ümber istuda. Hommikul jõuan RERiga linna umbes kolmekümne mintsiga, mis oli nagu kunagi Mustamäelt Baltikasse minek.

      Rongis on nagu loomaaed. Või siis korrektsemalt väljendudes Paabeli torn. Õhtul jõuab ka statistikat teha ning võin tõdeda, et meie departemangu populatsioon vastab

Скачать книгу