LITMIR.BIZ

Скачать книгу

polnud see rahvale seni kaasa toonud midagi muud peale kohutavate majandusraskuste.

      Ainus ametlik isikutunnistus oli Eestis ikka veel Nõukogude pass, Vene väed ei kavatsenudki lahkuda ja isegi riigi lääne- ja põhjapiiri valvasid veel kuni 1992. aasta augusti alguseni Vene piirivalvurid. Kroon oli seetõttu mitte ainult maksevahend, vaid ka iseseisvuse ja vabaduse sümbol, esimene tunnismärk uskumatuna tunduvast võidust võõra võimu üle.

      Ülemnõukogu viimased tööpäevad 1992. aasta suvel seevastu ei sujunud sugugi helgelt. Rahva-Keskerakond eesotsas Edgar Savisaarega nägi õnnestunud rahareformis oma pearivaali Koonderakonna valimistrumpi ja korraldas kohe krooni vastu rünnaku, mis ähvardas äsja käibele tulnud rahal jalad alt lüüa.

      Rahareformikomitee oli tõstnud rahavahetuse eelõhtul järsult makse, et riigieelarve tasakaalu saada. Rublaaja lõpuni kehtis Eestis kolmeastmeline tulumaks, tuhvideks 16 %, 24 % ja 33 %. Reformikomitee lisas oma erakorralisi õigusi kasutades üksikisiku tulumaksule neljanda astme: palgalt üle 2000 krooni kuus (kümme alampalka) tuli nüüd maksta 50 % tulumaksu.

      Riigipalgalisi see otsus tegelikult ei puudutanud, sest palgad olid siis pisut teistsugused kui praegu. Peaminister teenis kuus 1600 krooni, minister 1410 krooni, kõrgkooli rektor 1135–1410 krooni, riigifirma juht 540–920 krooni, arst 615–780 krooni, õpetaja 575–740 krooni ja ametnik 315–505 krooni.

      Erasektoris olid palgad küll kõrgemad, kuid seal oli jälle maksupettus tol ajal nii massiline, et maksimummäära ei maksnud õieti keegi.

      Lisaks üksikisiku tulumaksu tõstmisele kergitas reformikomitee käibemaksu 10 protsendilt 18 protsendile ja kehtestas ettevõtetele ühtse 35-protsendise tulumaksu.

      50-protsendine üksikisiku tulumaks ja 35-protsendine ettevõtte tulumaks on ilmselt läbi aegade kõige kõrgemad maksud, mis Eestis kehtinud. Ühe suletõmbega, dekreediga nr 035, olid säärased maksud rahvale peale pannud kõigest kolm meest – Siim Kallas, Tiit Vähi ja Ardo Hansson –, kes iroonilisel kombel olid ise hoopis madalate maksude pooldajad.

      Kui ülemnõukogu 6. juulil 1992 esimest korda pärast rahareformi erakorraliseks istungjärguks taas kokku tuli, seadis Rahva-Keskerakond kahtluse alla reformikomitee õiguse makse kergitada ja nõudis selle otsuse tühistamist. Savisaar soovitas Tiit Vähi valitsusel eelarveaukude lappimiseks hoopis laenu võtta.

      Rünnak krooni vastu oli hoolikalt kavandatud, kuid luhtus tänu Isamaa poliitikutele. Isamaa saadikud olid sõnades küll maksutõusu vastu, kuid jätsid otsustaval hetkel ülemnõukogus siiski hääletamata ja reformikomitee otsuse tühistamine ei saanud seetõttu vajalikke poolthääli.

      Esimese kroonieelarve kinnitamist õnnestus opositsioonil seevastu tublisti venitada, mistõttu suurema osa 1992. aastast juhtis valitsus riiki ilma eelarveta. Kuni rublaaja lõpuni polnud eelarvet võimalik koostada tohutu inflatsiooni tõttu. Siis tegi valitsus kulusid lihtsalt vastavalt tuludele: kui raha oli, siis maksti, kui ei olnud, siis ei makstud. 1992. aasta teise poolaasta eelarve kiitis ülemnõukogu heaks aga alles augusti lõpus. Selle maht oli 1,5 miljardit krooni.

      Savisaar ennustas 1992. aasta suvel – nagu ka 17 aastat hiljem 2009. aasta kohalike valimiste eel –, et kroon devalveeritakse kohe pärast riigikogu valimisi ja juba sügisel on kroon poole odavam kui käibele tulles. Tegelikult pidas korralikust rahast uut jõudu ammutanud majandus kõrgetest maksudest hoolimata nii hästi vastu, et riigikogu võis dekreediga 035 kehtestatud 50-protsendise tulumaksumäära tühistada juba 1993. aasta jaanuaris.

      Juulilepe Isamaaga

      1992. aasta esimestel kuudel näis, et ELDP püsib ainult juhtide usu najal. Erakonna toetus kõikus avaliku arvamuse uuringute andmeil kuust kuusse nulli ja kolme protsendi vahel, mis võis olla ka lihtsalt statistiline viga. Kauaoodatud pööre saabus kõigest 65 päeva enne riigikogu valimisi, 1992. aasta 14. juulil, kui liberaalid ühinesid valimisliiduga Isamaa.

      Enne seda oli ELDP-le ühise valimisliidu loomiseks peale käinud Maa-Keskerakond (EMKE), mida juhtis Ivar Raig. Liberaalid olid EMKE-ga ühise keele leidnud omandiseadusi sõnastades. Juba 1991. aasta sügisel tegi EMKE juhatus liberaalidele ka ametliku ettepaneku ühise valimisliidu moodustamiseks.

      Ent liberaalid põiklesid otsesest vastusest kõrvale. Neid häiris EMKE liigne maakesksus ja kaldumine vasakule.

      1992. aasta jaanuaris otsustas ELDP III kongress, et “ELDP ei pea vajalikuks ühineda valimisliitudesse ega koalitsioonidesse enne riigikogu valimisseaduse vastuvõtmist”. Liitumisläbirääkimisi võis juhatus alustada siiski kohe ja seda ka tehti.

      14. juulil 1992 sõlmitud leping nägi ette, et Isamaa ja ELDP osalevad riigikogu valimistel ühises nimekirjas ja esitavad ühise kandidaadi presidendi ametikohale. Tolleks ajaks oli selge, et see on suursaadik Lennart Meri, endine välisminister ja kirjanike liidu liige, kellega Jõerüüt ja Rummo olid koos Eesti asja ajanud juba loomeliitude kultuurinõukogus.

      Lepingus oli ka kirjas, et ELDP esindajate päralt on ühises üleriigilises valimisnimekirjas kohad 3, 9, 13, 18, 20, 23, 31, 36, 41, 51, 56, 61, 71, 76, 81, 91 ja 96.

      Pärast valimisi pidid Isamaa ja ELDP moodustama riigikogus ühise fraktsiooni, kus ELDP võis olla iseseisva rühmana. Isamaa lubas ELDP-le ühe fraktsiooni aseesimehe koha ja ühe alalise komisjoni esimehe koha. Kuigi valimisteni oli kaks kuud aega, polnud need kokkulepped laskmata karu naha jagamine.

      1991. aasta sügisel oli Isamaa valimisstaabi juht Indrek Kannik ennustanud, et riigikogu valimised võidab Rahva-Keskerakond ja Isamaa eesmärk on olla suurim opositsioonijõud. Arvamusküsitluste kohaselt oli Isamaal siis ja koguni veel märtsis 1992 suuri raskusi isegi parlamenti pääsemisega. Ent kümme kuud pärast Isamaa valimisliidu asutamist ja poolteist kuud enne riigikogu valimisi oli selge, et Isamaa ületab mäekõrguselt ka kõige ulmelisemaid ootusi. 1992. aasta augusti algul toetas Isamaad ühtäkki 25 protsenti hääleõiguslikest kodanikest, näitas Emori küsitlus. See oli üllatus ka Isamaale. Järgnesid Rahvarinne (11 %), Kindel Kodu (7 %), Mõõdukad (7 %), ERSP (6 %) ja Sõltumatud Kuningriiklased (6 %). Ootamatult oli Isamaal sama palju poolehoidjaid kui kolmel järgneval valimisliidul kokku.

      Isamaa ja liberaalide lepingus oli ka ettenägelik klausel, mis lubas ELDP-l teha riigikogus iseseisva fraktsiooni, teatades sellest kuu aega ette. Nagu hiljem selgus, läkski seda sätet vaja. Kui Isamaa poliitikud 1993. aastal isekeskis tülli pöörasid, panid liberaalid ukse tagantkätt kinni ja asutasid oma saadikurühma.

      Jaak Jõerüüdi lahkumine

      Jaak Jõerüüt järgnes loovale tööle naasnud Enn Põldroosile ja Heinz Valgule aastapäevad hiljem. Ta tahtis puhata ja hakata jälle raamatuid kirjutama. Vahetult enne riigikogu valimisi 1992. aastal asutas ta koos sõprade ja tuttavatega kirjastuse Tuum, mis tegutseb siiamaani.

      Ligi kuus aastat oli Jõerüüt poliitikas rähelnud nagu orav rattas. See aeg oli olnud pöördeline ja närvesööv, tulvil hirme ja suuri lootusi, ja näis vähemalt poole pikem. Ta oli väsinud, kuid tema süda oli rahul. Eesti oli vaba ja liberaalide väljavaated riigitüüri hoida paistsid head. Isamaa valimisvõidus polnud enam kahtlust, küsimus oli selles, kellega koos valitsust teha.

      Riigikogu valimisteks oli üles seatud 17 erakondade ja valimisliitude nimekirja. Üle 5 protsendi künnise pääses neist koguni üheksa. Kaks viimast – rohelised ja ettevõtjate erakond – said parlamenti küll üksnes tänu Rein Järliku ja Tiit Made isikumandaadile. Kokkuvõttes jagunes riigikogu nii:

      Isamaa – 29 kohta

      Kindel Kodu – 17 kohta

      Rahvarinne – 15 kohta

      Mõõdukad – 12 kohta

      ERSP – 10 kohta

      Sõltumatud Kuningriiklased – 8 kohta

      Eesti Kodanik – 8 kohta

      Rohelised – 1 koht, Rein Järlik

      Eesti Ettevõtjate Erakond – 1 koht, Tiit Made

      Isamaa kõige kindlamad liitlased olid ERSP ja Mõõdukad. Viimane oli huvitav moodustis selle poolest, et lisaks neljale sotsiaaldemokraadile

Скачать книгу