Kodanike riik. Reformierakond loomisest kuni tänapäevani - Kalle Muuli

Скачать книгу

Madis Üürike, kes enda sõnutsi ühtset ja madalat tulumaksu pooldas, laiutas valitsuse istungil käsi ja kurtis: tema ametnikud kinnitavad üksmeelselt, et proportsionaalse tulumaksu kehtestamine pole võimalik. Üürike seletas ka, et kuna maksureformi ei saa nagunii teha eelarveaasta keskel, siis ei ole seadustega kiiret, neid on aega siluda kuni sügiseni. Laari vastus oli lühike: “Kas lahkub rahandusminister koos ametnikega või on seadused kahe nädala jooksul valitsuses.”

      Õhtul helistas Madis Üürike Stockholmi abikaasale ja ägas: “See riik siin on üks suur hullumaja!”

      Zukünftige Finanzminister

      Kaks nädalat hiljem polnud maksuseadusi ikka veel valitsuses. Ka rahandusminister Madis Üürike ei lahkunud. Tema päevad selles ametis olid siiski loetud. Isamaa tagatoas oli otsustatud panna Üürikese asemele Kranich, aga kuna Kranich kõhkles, põhjendades kõhklusi kehvade rahandusteadmistega, siis sai Üürike veel armuaega.

      Selleks et Kranichi kõhklusi lõpetada, saadeti tulevane rahandusminister paariks-kolmeks nädalaks Saksamaale ministrikoolitusele. Isamaa sõsarpartei Saksamaa Kristlik-Demokraatlik Liit oli spetsiaalselt Kranichi tarvis ette valmistanud suurejoonelise silmaringi avardamise programmi. Lisaks koolitundidele, mida andsid järjest ja päevade kaupa rahandusministeeriumi kõrged ametnikud, olid kohtumised aserahandusministriga ja isegi Saksa keskpanga presidendiga. Kranichit polnud kunagi elus sõidutatud nii uhkete autodega ja ta polnud kunagi osalenud nii uhketel söömaaegadel, mida saatuse irooniana korraldati tema külaskäigu auks. Kranich oleks võinud ju end lõdvaks lasta ja elu nautida, ent ainuke tunne, mis teda kogu selles mitu nädalat kestnud vastuvõttude, kohtumiste ja koolituste virvarris valdas, oli kohustus iga hinna eest toime tulla ja mitte äparduda.

      Kuigi Madis Üürike oli veel ametis ja peaminister polnud tal ka lahkuda palunud, oli Kranichi ametlik tiitel Saksamaa koolitusprogrammis mitte riigikogu liige, nagu oleks ju täpne ja sünnis olnud, vaid hoopis “Zukünftige Finanzminister” – “tulevane rahandusminister”.

      Peaaegu aasta hiljem, talvel 1994, saabus lõpuks tõesti ka aeg, kui sõna “tulevane” võis sellest tiitlist ära jätta. Aga kõigepealt tuli Kranichil pärast Saksamaalt naasmist riigikogu eelarve- ja maksukomisjoni liikmena ära teha suur töö, sest enamik maksuseadusi jõudis valitsusse ja sealt edasi riigikogusse kevadel, just enne riigikogu suvepuhkuse algust.

      Kuna Üürike jäi tööga jänni, võttis Laar tal eelnõud peaaegu jõuga käest ära. 18. märtsil moodustati valitsuse otsusega maksureformi läbiviimise kiirendamiseks töörühm, kuhu lisaks justiitsministeeriumi, rahandusministeeriumi ja sotsiaalministeeriumi esindajatele kuulusid peaministri nõunik Ardo Hansson ning riigikogu liikmed Heiki Kranich (Isamaa), Ants Erm (ERSP), Mihkel Pärnoja (Mõõdukad) ja Illar Hallaste (Isamaa), kellest sai ka töörühma juht. Seaduseelnõud tõsteti rahandusministeeriumist otse riigikogusse ja jäme ots nende ettevalmistamisel läks nüüd valitsusliidu liikmete kätte.

      Tulemus oli, et kevadel, enne suvepuhkusele minekut jõudis riigikogu heaks kiita maamaksuseaduse, alkoholiaktsiisi seaduse ja mootorikütuse aktsiisi seaduse, mis kõik jõustusid poole aasta pealt, 1. juulil 1993.

      Maamaks jagunes riiklikuks ja kohalikuks maksuks. Riiklik maamaks oli 0,5 % ja kohalik 0,3–0,7 % maa maksustamishinnast. Bensiinile kehtestati sõltumata margist ühtne aktsiis 40 senti liitrilt. Kange alkoholi aktsiis oli 4 krooni ja lahja alkoholi aktsiis 3 krooni liitrilt.

      Kõik ülejäänud maksuseadused jäid ootama riigikogu sügisest istungjärku. Rahvaesindajad esitasid enne jaanipäeva esimese lugemise läbinud eelnõudele sadu parandusettepanekuid ja läksid siis koju pikka puhkust pidama.

      Lõppmäng jälgimiskaameratega

      Mida lähemale jõudis sügis, seda libedamalt näis kõik sujuvat. 25. augustil, veel enne puhkuse lõppu, tuli riigikogu kokku ning kiitis erakorralisel istungjärgul heaks käibemaksuseaduse ja maksukorralduse seaduse. Käibemaks oli uue seaduse kohaselt 18 protsenti. Maksukorralduse seadus määras kindlaks, millised maksud riigis ja omavalitsustes üldse kehtivad ning kellelt ja kuidas maksuamet neid sisse nõuab.

      Ent siis tuli välk selgest taevast. Septembri algul jättis president Lennart Meri maksukorralduse seaduse välja kuulutamata ja saatis selle riigikogule tagasi. Presidendi hinnangul olid põhiseadusega vastuolus sätted, mis andsid rahandusministeeriumile õiguse määratleda kohalike maksude olemust ja kohustasid omavalitsusi kooskõlastama oma maksud rahandusministeeriumiga.

      Kõige suuremat furoori tekitasid üleöö seadusesse ilmunud sätted, mis andsid maksuametile õiguse paigaldada ettevõtetesse käibe kontrollimiseks kaameraid ja mõõdikuid ning tahtliku maksupettuse korral nõuda maksudeks sisse ka ettevõtte juhtide isiklikku vara. See ajas ärimehed marru ja tekitas õõvastust ka avalikkuses. Mis tahes jälgimisvahendid seostusid rahva meeltes automaatselt KGB-ga ja äratasid hirmu võimu kuritarvituste ees.

      Peagi selgus, et kõmulised sätted oli viimase hetke parandusettepanekutena seadusse pannud riigikogu eelarve- ja maksukomisjon aserahandusminister Enn Roose pealekäimisel. Roose võitles kõigest hingest maksuameti õiguste suurendamise eest.

      Riigikogu ajas jonni ja läkitas maksukorralduse seaduse muutmata kujul presidendile tagasi. Ent president jäi peale – ta saatis seaduse riigikohtusse ja sai sealt õiguse. Nii pidi riigikogu maksukorralduse seaduse esimest lugemist uuesti alustama detsembris ja sai selle lõplikult heaks kiita alles aasta viimasel istungil.

      Seevastu tulumaksuseadus, maksureformi kõige revolutsioonilisem osa, läbis seadusloome kadalipu võrdlemisi sujuvalt ja ilma põhjapanevate muudatusteta.

      Lõplikuks maksumääraks ei jäänud siiski Kranichi maagiline ülempiir, vaid 26 protsenti ühtviisi nii inimestele kui ka ettevõtetele. Selle muudatuse tegi valitsusliit omal algatusel, kui riigikogu ei nõustunud ettepanekuga maksustada ka stipendiumid ja pensionid. Riigikogu leidis, et stipendium ja pension on hädapärane elatusraha, mitte tulu, mida maksustada. Sellest muudatusest tekkinud eelarvepuudujäägi katmiseks otsustas valitsusliit kergitada maksumäära ühe protsendi võrra.

      Samuti jäi seadusest välja seal algselt olnud maksuvaba miinimumi sõltuvus laste arvust. Selle asemel kehtestati kõigile ühesugune maksuvaba miinimum 3600 krooni aastas.

      Progressiivse tulumaksu pooldajad esinesid üllatavalt loiult ja ärkasid alles novembris, kui riigikogul oli käsil juba eelnõu teine lugemine. Kõige jõulisema etteaste tegi keskerakonna liige Liina Tõnisson, kes esitas viieastmelise tulumaksu kava (maksuastmed 5–30 %). Koonderakonna saadikurühm ja sotsiaaldemokraatliku erakonna abiesimees Ardo Ojasalu tahtsid kaheastmelist tulumaksu (25 % ja 35 %). Sellega oli astmelise tulumaksu pooldajate vaimujõud ammendatud ning mingit väga tõsist, põhimõttelist ja organiseeritud vastuseisu ühetaolisele tulumaksule ei tekkinudki.

      Aplaus tulumaksule

      Tulumaksuseadus pandi riigikogus lõpphääletusele 8. detsembril 1993. Saal vakatas, kui hääletustabloole ilmusid numbrid 51 poolt, 12 vastu, 4 erapooletut. Siis kostsid esimesed harvad käteplaksud. Lõpuks ajasid saadikud end püsti ja aplodeerisid seistes. Riigikogu oli varemgi oma ajaloolisi otsuseid aplausiga tervitanud, ent see oli esimene kord, kui ovatsioonid said osaks ühele seadusele.

      Õigupoolest pani riigikogu tol mälestusväärsel päeval väärika punkti mitte ainult ühele seadusele, vaid tervele maksureformile. Ainsa aastaga oli valmis tehtud kaheksa mahukat seadust: tulumaksuseadus, sotsiaalmaksuseadus, käibemaksuseadus, maamaksuseadus, mootorikütuse aktsiisi seadus, alkoholiaktsiisi seadus, hasartmängumaksu seadus ja maksukorralduse seadus. Kaks viimast jõudsid lõpphääletusele mõni päev pärast murrangulist tulumaksuseadust, kuid see oli vaid vormistamise küsimus. Suur ja sisuline töö oli tehtud ning 8. detsember 1993 tähistas täiesti uue ajastu algust Eesti maksupoliitikas.

      Vähe on öelda, et maksureform lõi majandusele soodsa keskkonna, aitas jalule maksuameti ja kiirendas Eesti pööret idast läände. Äsja poole sajandi pikkusest okupatsioonist vabanenud puruvaeses ja abitus väikeriigis sündinud seadused olid revolutsioonilised mitte ainult idast, vaid ka läänest vaadatuna.

      Nii inimestele kui ka

Скачать книгу