Kodanike riik. Reformierakond loomisest kuni tänapäevani - Kalle Muuli

Скачать книгу

ELDP-ga liitumist kaalus ka hiljem elukutseliseks sotsiaaldemokraadiks hakanud Eiki Nestor. Tol ajal oli ta veel Mõõdukate saadikurühma parteitu liige. Tema ärarääkimiseks korraldasid liberaalid isegi väljasõidu Roosta kämpingusse. Transporditöötajate ametiühingust riigikogusse tulnud Nestor aga plaanis poliitikasse jääda kõigest järgmiste valimisteni ega olnud seetõttu parteilistest pakkumistest vaimustuses. Ta tahtis kolme aasta jooksul valmis teha paar olulist seadust ja minna siis tagasi ametiühingutööle, kust ta oli asendusliikmena riigikogusse tulnud ainult ajutiselt.

      Üks võimalikke liberaalidega liitujaid oli Valve Kirsipuu, kes oli samuti parteitu Mõõdukate liige. Kirsipuu juhtis riigikogu eelarve- ja maksukomisjoni. Kranichil oli õnnestunud maksureformi ette valmistades temaga head koostööd teha. Kirsipuugi kõhkles ega võtnud hästi vedu.

      Lõpuks päästis liberaalid Kristiina Ojuland, kes oli riigikogusse tulnud 1994. aasta algul rahandusministriks läinud Kranichi asendusliikmena. Tal polnud liberaalidega olnud seni mingit pistmist. Kui aga Isamaa saadikurühma juhid hakkasid talle peale käima, et ta võiks oma riigikogu asendusliikme kohast loobuda mõne sobivama inimese kasuks, võttis Ojuland kuulda Kranichi ja Atoneni nõu ning kolis liberaalide sekka.

      24. jaanuaril 1994 teatas Tiit Käbin ELDP juhatuse koosolekul, et “Ants-Enno Lõhmus on mõtleval seisukohal, kuid kindlaks partneriks on Kristiina Ojuland, kes kinnitas oma nõusolekut faksiga”. Nüüd hakkas Kranichit vaevama uus mure. “Meil on hea suhe Valve Kirsipuuga. Mis siis saab, kui tema nõustub tulema ja tuleb ka Kristiina Ojuland?” kurtis ta juhatusele. “Kaks naist – see teeb asja komplitseeritumaks, eriti kui arvesse võtta, et Kirsipuu tahab esimest viiulit mängida, ta on rivaalide suhtes väga tundlik.”

      Algab operatsioon “Suur sügismanööver”

      Peaminister Mart Laari nõunik Tiit Pruuli alustas oma elu üht kõige suurema läbikukkumisega lõppenud poliitilist operatsiooni täpselt Eesti Vabariigi sünnipäeval, 24. veebruaril 1994.

      Õigupoolest polnud Pruuli siis enam ametlikult peaministri nõunik. Ta oli töölt lahkunud 1993. aasta oktoobri lõpul, ametlikuks põhjuseks tervise halvenemine. Tegelikult oli ta väsinud Isamaa sisetülist ega näinud oma pingutustel enam mõtet.

      Kuigi Pruuli rääkis ajakirjanikele, et hakkab ärimeheks, ja palus end meedias nimetada aktsiaseltsi Soliton juhatuse esimeheks, jäi ta siiski truult oma vana sõbra ja võitluskaaslase Mart Laari kõrvale. Ainult et nüüd ajas ta asju varasemast veelgi rohkem varjus olles ega saanud selle eest riigilt palka.

      Nähes Isamaa häda, mõtles Pruuli erakonna ja valitsuse päästmiseks välja plaani, mille õnnestumine oleks ilmselt taganud Isamaale hea või vähemalt rahuldava tulemuse ka 1995. aasta parlamendivalimistel. Plaan oli pruulilikult uljas – valitsusjuhina maine kaotanud Mart Laar tuli välja vahetada Siim Kallase vastu. Algul peaministritoolil ja hiljem ka Isamaa esimehe kohal.

      Kõike seda tuli aga teha koostöös Laariga ja nii, et valitsusliit jääks juhivahetuse käigus samaks ning Isamaa säilitaks võimu. See tingimus tegi näiliselt lihtsa plaani teostamise äärmiselt keeruliseks. Õnnestumine eeldas paljude inimeste ja paljude poliitiliste käikude väga täpset suunamist ning tagatipuks ka lihtsalt head õnne.

      Selleks et Pruuli saaks seda kõike korraldada igapäevase leiva pärast muret tundmata, võttis sõltumatu Kuku raadio juht ja maksumaksjate klubi liige Rein Lang ta raadio palgale ning andis kasutada sõiduauto Opel. Töölepingu kohaselt oli Pruuli aktsiaseltsi Trio asedirektor palgaga 5000 krooni kuus.

      24. veebruari õhtul pärast vabariigi aastapäeva kontserti ja presidendi vastuvõttu korraldas Siim Kallas Tallinna lähedal Püünsis oma kodus valitud seltskonnale väikese peo. Lisaks peoperemehe majanaabrile, Eesti Panga asepresidendile Enn Teimannile olid koos abikaasaga kohal Laar ja Pruuli.

      Kui juba oli veidi söödud, joodud ja tantsugi löödud, võttis Pruuli Kallasega jutuks järgmised valimised. Ta uuris ääri-veeri, kas Kallas oleks huvitatud liitumisest Isamaaga, aga Kallas ei võtnud üldse vedu. Ta oli äärmiselt ettevaatlik, rehmas vaid käega ja ütles, et paljud käivad talle peale, kuid poliitikast mõeldes tuleb talle vaid külm higi otsa ette.

      Aeg minna

      “Mis me siis täna tegema hakkame, mul on kalender täitsa tühi?” imestas sekretär Anne Martin ühel 1994. aasta aprillihommikul, kui astus, nagu tavaliselt, päevikkalender käes, Eesti Panga presidendi Siim Kallase kabinetti, et algav tööpäev läbi arutada.

      “Minul pole samuti midagi,” lappas Kallas oma kalendrit, justkui ei tahaks silmi uskuda. “Täielik tühjus.”

      Mõnele inimesele võib olla suur õnn, kui ta saab päeva, käed rüpes, õhtusse veeretada. Kallasele aga oli too hommik tõeline murdehetk. Nüüd tuleb minna! Kui sul pole tööl enam midagi teha, siis on viimane aeg astuma hakata, muidu sa lihtsalt kängud! Kallas ei öelnud seda, kui ta ainiti tühja kalendrilehte põrnitses, kuid mõte ei lasknud teda sellest hetkest alates enam lahti.

      Juba kaks ja pool aastat oli Kallas olnud Eesti kõige kõrgema palgaga riigiametnik. Tal oli väga auväärne, isegi rahvusvahelise haardega ametikoht. Kõik, absoluutselt kõik oli kõige paremas korras, ometigi tundis ta, et peab lahkuma, sest tal on igav.

      Ent kõigepealt tuli välja mõelda, kuhu minna. Rahanduse kõrval oli poliitika loomuldasa alati olnud Kallase esimene eelistus ja oli seda ka nüüd. Õigupoolest oli ta ju kogu aeg kättpidi poliitikas olnud.

      Kallas oli Eesti riigi taasiseseisvumise ajaks 18 aastat ehk peaaegu kogu oma täiskasvanuelu olnud kompartei liige ja kuulunud aastatel 1986–1989 Rahva Hääle toimetaja asetäitjana koguni kompartei nomenklatuuri, kuid punane värv polnud talle peaaegu üldse külge jäänud, teda ei peetud kommunistlikuks puuslikuks.

      Isegi pärast liitumist endiste kommunistide rühmitusega Vaba Eesti ja enamlaste-kelamlaste peaministrikandidaadina Savisaare vastu väljaastumist ei löödud talle peale “endise” templit. Kallas jäi kõigest hoolimata päevapoliitikast veidi eemalseisvaks isemõtlejaks, kellele oli raske tõsimeeli ette heita kommunistlikku mõtteviisi ja kompartei kuritegusid. Rahareformi järel sai Kallasest küll paljude vanurite silmis “kirsturaha” hävitaja, kuid krooni püsimine kõigi raskuste, kartuste ja kriitikute kiuste tegi Kallasest äriringkondade iidoli, keda oleks oma ridades näha ihanud iga parempoolne erakond.

      Meeles koledad mälestused enamlaste-kelamlaste avalduse ajast, oli Kallas suutnud poliitilistele ahvatlustele ja ässitustele seni vastu panna. Pärast 1994. aasta aprillikuist tõehetke tühja päevikkalendri ja nõutu sekretäri seltsis muutis ta järsku meelt. Külma higi polnud enam kusagil. Juba mai algul sai Pruuli ühel lõunasöögil maksumaksjate klubi liikme Olari Taali kaudu teate, et Kallas ei malda isegi valimisteni oodata ning on valmis kohe poliitikasse tulema.

      Nüüd sündis koostöö kiiresti. 6. juunil 1994 leppisid Laar, Kallas ja Pruuli Toompeal kokku, et Laar astub peaministriametist tagasi ja järgmiseks peaministriks saab Kallas. Käed löödi mõni päev enne Isamaa kongressi, kus Kama ja Nugis üritasid teineteist segades Laari esimehe kohalt lahti kangutada. Siitpeale nimetasid asjassepühendatud inimesed Laari-Kallase kavandatavat kohavahetust omavahelistes jutuajamistes “suureks sügismanöövriks”, sest päästeoperatsioon pidi toimuma septembris. Tiit Pruuli kasutas oma märkmetes sama asja kohta mõnikord ka nimetust “vahtkonnavahetus”.

      “Noh, mis teed nüüd?”

      Kui Isamaa suurkogu valis peaminister Mart Laari 1994. aasta 11. juunil tagasi esimeheks, lõppes Kranichi aeg rahandusministrina. Ta kuulus Laari vastasleeri ja oli Isamaa suurkogule surve avaldamiseks avalikult lubanud, et lahkub ametist, kui Laar jätkab. ELDP juhatuse maikuise otsuse kohaselt pidi sama tegema erakonna esimees Paul-Eerik Rummo.

      Kranich oli parajasti tööasjus Pariisis, kui liberaalide partei poliitiline sekretär Meelis Atonen talle helistas ja raporteeris, et suurkogu valis Laari 191 häälega uuesti esimeheks. Vastaskandidaadid justiitsminister Kaido Kama ja riigikogu esimees Ülo Nugis said vastavalt 86 ja 56 häält.

      “Noh, mis teed nüüd?” käis Atonen peale.

      Kranich

Скачать книгу