LITMIR.BIZ

Скачать книгу

on liberaalse poliitilise suuna tugevdamine ja selle kandepinna laiendamine Eestis ning ühine kandideerimine 1995. aasta parlamendivalimistel.

      Pooled informeerivad teineteist ammendavalt oma kontaktidest kolmandate jõududega.

      Kumbki ei avalikusta käesolevat kokkulepet ilma teise poole nõusolekuta.

      Kes siis keda sügisel 1994 petta proovis? Kindel on see, et Kallas mängis topeltmängu, aga kas ta tahtis alt vedada Isamaad, valmistudes kandideerima valimistel koos liberaalidega? Või oli ta peaministriks saades valmis katki rebima kokkuleppe liberaalidega ja hüppama Isamaa paati?

      Kõige tõenäolisem vastus on, et ei seda ega teist. Kallas oli parteipoliitikas täiesti kogenematu uustulnukas. Ta arvas naiivselt, et kui tal on head ideed ja tahe neid ellu viia, siis teda ka toetatakse. Ja kui erinevatesse rühmitustesse kuuluvatel inimestel on ühised ideaalid, siis saab neid rühmitusi ka hõlpsasti ühe eesmärgi nimel tööle panna.

      Kallas kujutas ekslikult ette, et riigikogus tehakse poliitikat samamoodi nagu IME arutelude ja laulva revolutsiooni ajal rahvakoosolekutel – et kui tubli mees räägib püüne pealt õiget juttu, siis hääletatakse tema poolt. Kallas lootis 1995. aasta valimisteks ühe mütsi alla saada kõik olulisemad parempoolsed rühmitused, välja arvatud ehk Isamaast lahku löönud ja Kallase suhtes ühemõtteliselt vaenulik Kama-Kanniku leer.

      Kallase tegelikele plaanidele heidab kõige paremini valgust Toomas Vilosiuse ülevaade liberaalide juhatusele oma kohtumisest Kallasega. Liberaalide juhatus arutas 20. septembril 1994 Vilosiuse asumist Laari valitsuse sotsiaalministriks ja Vilosius kirjeldas koosolekul oma jutuajamist Kallasega nii:

      “Kohtusime koos Andresega2 eile õhtul Siimuga. Siim tahaks üle võtta täis valitsuse ja Mart tahaks sellist üleandmist teha. Edasi oli juttu Kallasega veel sellest, et tema tulekul on kavas luua uus parempoolne moodustis – Koonderakonnast lahkuv suur seltskond, liberaalid ja Siimu kaaskond ning nn Vabad Demokraadid. Sellega oleks plaan minna valimistele. Sellise moodustise tekkimine on Siimu arvates võimalik kas praegu või mitte kunagi. Siim ütles ka, et saaliga saab ta loodetavasti hakkama. Isamaad ei visata üle parda, kuid oma isiku ja kaaskonna liitumist Isamaaga ei kujuta ta ette.”

      Vähi kombib võimalusi

      Algse plaani kohaselt oleks Mart Laar pidanud peaministriametist tagasi astuma hiljemalt septembri keskel. Ent ta ei teinud seda, vaid kõhkles ja viivitas seni, kuni riigikogu talle 26. septembril 1994 lõpuks umbusaldust avaldas. See paarinädalane viivitus võis Kallasele maksma minna peaministrikoha.

      Rublamüük häiris väga sotsiaaldemokraatide juhti, sotsiaalminister Marju Lauristini, kes sai alles ajalehest teada, mille eest oli sotsiaalkindlustuse eelarvesse mitu kuud tagasi laekunud suur rahasumma. See oli rublamüügist saadud raha, mida Laar tahtis kasutada pensionireservina. Lauristini ärritas teadmine, et peaminister polnud teda usaldanud ja oli tegutsenud tema selja taga.

      Sotsiaaldemokraadid asusid nüüd kohe pidama läbirääkimisi uue peaministri leidmiseks ja lahkusid ust paugutades valitsusest. Tulemuseks oli nn kolmandat välistav kokkulepe, mis sidus kas otse või saadikurühmade kaudu kokku 45 rahvaesindajat. Kokkulepe nägi ette, et peaministrikandidaadina toetatakse ainult kas Andres Tarandit või Andres Lipstokki ja mitte kedagi kolmandat. Seega oli Kallasel juba enne peaministrikandidaadiks saamist parlamendis vähemalt 45 vastuhäält.

      Kuigi Laari mahavõtmiseks toetas Tarandi-Lipstoki kokkulepet ka Koonderakond, asus Koonderakonna esimees Tiit Vähi kohe pärast Laari mahahääletamist agaralt kompima iseenda võimalusi uuesti peaministriks saada.

      Täpselt laevahuku päeval, 28. septembril kohtus president Lennart Meri Vähiga, et uurida Kallase väljavaateid peaministriks saada. Presidendi nõunik Rain Rosimannus on selle jutuajamise üles tähendanud nii:

      TV: Isiklikult suhtun Kallasesse positiivselt. Kallas ei olnud ainus rahareformi tegija. Valitsus tegeles majandusreformiga. Praegu ei saa Kallast põhimõtteliselt toetada. Koonderakond on ajanud ja ajab edasi sirgjoonelist poliitikat. Pean Laari kurjategijaks: 1) lammutanud riigiaparaadi; 2) riiki juhitakse klikina (relvad, rublad, radioaktiivsed materjalid, haldusnõukogud). Ei saa minna Isamaaga liitu.

      LM: Nõus.

      TV: See pole olnud riik, vaid era AS “EV” kuritegelike elementidega.

      LM: Rublaafäär. Seleta mulle.

      TV: Laar esitas ühe versiooni, mille Maag ümber lükkas. Maag oli vahendaja. Tšetšeenid pöördusid ka minu poole.

      LM: Ei tea, miks Kallas võttis selle enda peale.

      TV: Samuti ei tea. Pärast umbusaldust peab opositsioon tõesti võtma vastutuse endale; kui pakuvad kandidaadi, toetame. Räägime läbi, et luuakoalitsiooni – Koond, Kesk, Liberid, Parempoolsed. Kui ei tule välja, jääb Koond opositsiooni. Isamaa ja Kallasega liitu ei lähe.

      RR: Erapooletus?

      TV: Ilmselt oleme vastu. Ei soovi Siimu kotti ajada. Soovitaksin talle distantseeruda Isamaast. Võib-olla saan ka ise hääled kokku.

      Koonderakonna esimees teatas seega presidendile, et ta on Kallase vastu ja tahab ise peaministriks saada. Ent Vähi väljavaated olid riigikogus sõlmitud kolmandat välistava kokkuleppe tõttu siiski sama viletsad kui Kallasel ja ta loobus enda läbipressimisest kohe, kui oli sellest aru saanud.

      “Kodanlik – see on ju kapitalistlik!”

      “Ma oleksin pidanud lubama 50 ministrikohta, siis oleksin ma nähtavasti saanud peaministriks,” turtsatas Kallas ajakirjanikele nördinult, kui oli 13. oktoobril 1994 riigikogus peaministrikandidaadina haledalt läbi põrunud.

      See lause võtab hästi kokku äparduse põhjuse. Kuigi Kallast oli läbikukkumise eest korduvalt hoiatatud, ei vaevunud ta tegema ainsatki poliitilist kokkulepet kellegagi peale Isamaa ja liberaalide. Sellest jäi muidugi väheks. Sajast kohal olnud riigikogu liikmest oli Kallase poolt 40, vastu 55 ja hääletamata jättis 5 saadikut.

      Kranich, kelle koolitus Viinis ikka veel kestis, sõitis Austriast ainult selle hääletuse pärast paariks päevaks Tallinna. Algul oli Kranich Kallasele tungivalt soovitanud mitte kandideerida, sest kartis õnnestumise korral Kallase liitumist Isamaaga. Hiljem, kui salalepe oli juba sõlmitud, asusid liberaalid Kallase peaministriks pürgimist toetama. Kranich sai aru, et pärast leppe sõlmimist on Kallase kandideerimine liberaalidele igal juhul kasulik. Isegi kui Kallas läbi kukub, saab selle välja mängida ebapopulaarse riigikogu alatu vandenõuna Eesti riiki päästma tõtanud tubli mehe vastu.

      Kranich arvestas õigesti. Ettevalmistused Kallase ühinemiseks liberaalidega said täishoo kohe pärast seda, kui riigikogu Kallase peaministrikandidaadina maha hääletas. Nüüd puhus soe pärituul ja tee läks allamäge, nagu üks teine parteijuht aastaid hiljem oma kiiruseületamist selgitas. Kallasel polnud enam valikut, suur sügismanööver oli läbi kukkunud ja tulle oli jäänud vaid üks ora – liberaalid.

      Kallas ja Kranich olid hotellis De France kokku leppinud, et Kallas ja tema poliitilised kaaslased astuvad tavaliste parteiliikmetena liberaalide ridadesse. Aga peagi saadi aru, et targem on teha uus erakond.

      Selleks oli vähemalt kolm tähtsat põhjust. Esiteks ei tahtnud paljud inimesed, kes olid valmis astuma Kallase parteisse, astuda liberaalide parteisse. Teiseks oli liberaalidel tolle aja kohta pikk ja sugugi mitte idülliline poliitiline ajalugu. Liberaalide toetusprotsent kõikus avaliku arvamuse uuringutes enamasti nulli ja nelja vahel. Uus partei seevastu sai alustada puhtalt lehelt. Kolmandaks ei olnud Kallase poliitikupürgimusi kogu aeg tagant õhutanud maksumaksjate klubi agaramad liikmed valmis liberaalidele raha andma.

      Seepärast otsustati läbirääkimistel, et Kallas loob uue erakonna ning seejärel korraldatakse ELDP ja äsja asutatud uue erakonna ühinemine.

      Maksumaksjate klubi liige Toomas Luman oli juba suvel Kallasele lubanud, et kui vaja, pannakse sügiseks kokku 1000 inimest, kes uue erakonna moodustavad. See oli muidugi sulaselge hooplemine. Kui tol ajal oleks kehtinud partei asutamiseks 500 liikme künnis nagu tänapäeval, siis poleks Reformierakonda 1994. aasta sügisel sündinud, sest erakonna asutamiskongressiks

Скачать книгу