LITMIR.BIZ

      KALLASE AEG

      Dirigeerib Toomas Savi

      Reformierakonna asutamiskongress tuli kokku 13. novembril 1994 – täpselt kuu aega pärast seda, kui riigikogu oli Kallase maha hääletanud. Kuna valimisnimekirjade esitamiseni oli jäänud väga vähe aega, tuli uue erakonna asutamine ja liberaalidega liitumine korraldada lausa ühe päevaga. Seepärast toimus samal päeval ka ELDP kongress.

      Selleks et juriidiliselt oleks kõik korrektne, tuli mõlema ühel ajal toimuva kongressi otsused täpselt ajastada. Liberaalid ei saanud Reformierakonnale ühinemisettepanekut teha enne, kui Reformierakond oli ametlikult juba asutatud. Ja äsja asutatud Reformierakond ei saanud liberaalide ühinemisettepanekut arutada ega sellele vastata enne, kui see ettepanek oli tehtud.

      Hääletuste kooskõlastamiseks internetieelsel ajastul peeti kongressid lähestikku. Reformierakonna asutajad kogunesid Tõnismäel rahvusraamatukogus ja liberaalid võtsid kohad sisse mõnisada meetrit eemal, Sakala tänava algusesse renditud ruumides. Liberaalide sidemehena oli rahvusraamatukogus kohal Meelis Atonen, kes oli tolleks ajaks poliitilise sekretäri ameti juba üle andnud tulevasele Reformierakonna peasekretärile Eero Tohvrile ja keskendus ise Valga linna juhtimisele.

      Kui Atonen teatas Sakala tänavale, et Reformierakond on loodud, said liberaalid panna hääletusele ühinemisettepaneku. Ja kui liberaalid olid ühinemisettepaneku heaks kiitnud, teatas Atonen rahvusraamatukogus Kallasele, et nüüd võib Reformierakond hakata arutama ühinemisettepanekule vastamist.

      Loomulikult oli niisuguse kongressi dirigeerimine keeruline töö, eriti kui arvestada, et Reformierakonda oli asutama kogunenud võrdlemisi eripalgeline seltskond, kellest paljud ei teadnud ühinemisstsenaariumist midagi. Kallas usaldas kongressi juhtimise Tartu abilinnapeale Toomas Savile, keda ta tundis juba üliõpilaspõlvest. Savi sai kongressi ohjamisega üle ootuste hästi hakkama ja pool aastat hiljem usaldati talle tänutäheks eriliste teenete eest juba riigikogu juhtimine. Kongressi käiku ja otsuseid protokollis aga ei keegi muu kui Eesti Panga sekretär Anne Martin.

      Reformierakonna esimehe kohale oli asutamiskongressil ainult üks kandidaat, erakonna nimevariante pandi hääletusele siiski kaks: lisaks Eesti Reformierakonnale ka Eesti Kodanliku Reformi Erakond. Üheksaliikmelisse juhatusse valiti Siim Kallas, Valve Kirsipuu, Toomas Savi, Urmas Suik, Jürgen Ligi, Teet Helm, Harri Leppik, Väino-Rein Villik ja Ants Vaimel.

      Kõige viimase otsusena kiitis asutamiskongress heaks ühinemise ELDP-ga. Kuna Kallas polnud aga ilmselt kaotanud lootust parempoolsete jõudude koondamiseks, otsustas kongress ka pöörduda “kõigi parempoolsete erakondade poole ettepanekuga alustada läbirääkimisi valimisliidu Eesti Foorum moodustamiseks, et tagada reformide jätkumine eesti rahva poolt valitud teel”.

      Reformierakonna asutajate sekka kuulusid ka Õigusjärgsete Omanike Liidu liikmed, kelle esindajatena valiti juhatusse Villik ja Leppik. Nemad olid ELDP-ga ühinemise vastu ja polnud alailma ka muude otsustega rahul. Kui ÕOL-i liikmed nägid, et neil ei õnnestu Reformierakonnas oma tahtmist läbi suruda, marssis enamik neist 1995. aasta algul lihtsalt minema.

      Mõõdukate ja Keskerakonna panus

      Väikese äparduse Õigusjärgsete Omanike Liiduga korvas mitme nimeka riigikogu liikme astumine Reformierakonda. Keskfraktsioonist oli juba 1993. aasta sügisel lahkunud hulk saadikuid, kellel oli Edgar Savisaarest villand saanud. Kaks neist – Ignar Fjuk ja Kalev Kukk – liitusid nüüd Reformierakonnaga. Veelgi tõhusamat täiendust saadi Mõõdukate saadikurühmast. Sealt tulid Reformierakonda Mõõdukate kõige suuremad häältemagnetid Valve Kirsipuu ja Uno Mereste. Kui Kallas kandideeris peaministriks, hääletasid Fjuk, Kukk, Kirsipuu ja Mereste erinevalt oma saadikurühmadest juba Kallase poolt.

      Kirsipuu oli 1992. aastal riigikogu valimistel saanud 9051 häält. Sellega oli ta konkurentsitult kõige populaarsem naine ja ainus isikumandaadiga Mõõdukate esindaja. Riigikogusse pääsenud neli Maa-Keskerakondlast said kokku 6300 häält ja neli sotsiaaldemokraati kokku 2800 häält ehk kaheksa peale kokku enam-vähem sama palju kui parteitu Valve Kirsipuu üksi. Edukaim sotsiaaldemokraat Marju Lauristin kogus 1780 häält.

      Kirsipuu menu põhjust polnud raske ära arvata. Ta oli kümmekond aastat oma terase meele ja terava keelega teinud Eesti Raadios rahva seas väga populaarset majandussaadet “Filter”.

      Kirsipuu oli pärast ülikooli lõpetamist õppinud Moskvas aspirantuuris viis aastat majandusküberneetikat ja kaitsnud seal teaduskraadi. See andis talle erilise aupaiste veel aastaid hiljemgi. Ta ei astunud komparteisse ja suhtus ka laulva revolutsiooni ajal tekkinud poliitilistesse rühmitustesse ettevaatlikult. Teaduste Akadeemia majandusinstituudis oli ta siiski üks kolmest inimesest, kes asutas Rahvarinde tugigrupi. Teised kaks olid Kalev Kukk ja Sulev Mäeltsemees. Nemad kolmekesi olidki ainsad, kes julgesid kohe avalikult toetada IME ettepanekut. Selle toetusavaldusega seoses kohtus Kirsipuu esimest korda ka IME ettepaneku ühe autori Siim Kallasega.

      Poliitikasse hakkas Kirsipuud meelitama ELDP esimees Paul-Eerik Rummo. Kirsipuu töötas siis veel raadios, kui Rummo käis teda mitu korda oma parteisse kutsumas. Hiljem ärgitas Rummo teda riigikogusse kandideerima, kuid määravaks said hoopis Marju Lauristini sõnad 1992. aasta kevadel, mis Kirsipuule hinge läksid. “Kaua sa räägid, tee kah midagi!” nähvas Lauristin ühe jutuajamise lõpetuseks. Mõni päev hiljem oli Kirsipuu juba valmis kandideerima koos Lauristiniga Mõõdukate nimekirjas riigikogusse, kuid parteisse ta siiski ei astunud.

      Kui Mart Laar hakkas 1992. aasta sügisel valitsust kokku panema, pakkus ta Kirsipuule rahandusministri portfelli. Kaks aastat hiljem, kui Laar oli läinud, pakkus president Lennart Meri Kirsipuule juba peaministri ametikohta. See juhtus 1994. aasta oktoobris vahetult pärast seda, kui riigikogu oli Kallase maha hääletanud.

      Kirsipuu oli parajasti kutsutud Kanadasse Halifaxi ülikooli kaheks nädalaks loenguid pidama. Ühel ööl helises tema hotellitoas telefon. Helistaja oli president Lennart Meri, kes kurtis, et Eestil ei ole peaministrit ja ta on poliitiliste rühmitustega peetud nõupidamiste järel jõudnud otsusele pakkuda seda kohta just Kirsipuule. Meri rääkis veel, et ees on ainult lühike valitsemisaeg, korraliste parlamendivalimisteni on jäänud alla poole aasta ja tarvis on ainult riigieelarve vastu võtta.

      Kuna kell oli kaugelt üle südaöö ja käes kõige magusam uneaeg, ei osanud Kirsipuu esimese hooga midagi kosta ning palus mõtlemisaega. Järgmisel päeval hakkas talle tunduma, et valitsuse etteotsa otsitakse ullikest, kes mõne kuu vastu peaks. Tühipaljaks kohatäiteks olemine ei huvitanud Kirsipuud põrmugi ja ta ütles presidendile

Скачать книгу