ТОП просматриваемых книг сайта:
Kodanike riik. Reformierakond loomisest kuni tänapäevani. Kalle Muuli
Читать онлайн.Название Kodanike riik. Reformierakond loomisest kuni tänapäevani
Год выпуска 2014
isbn 9789949549085
Автор произведения Kalle Muuli
Жанр Биографии и Мемуары
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Vahetult enne tulumaksuseaduse lõpphääletust peetud läbirääkimistel võttis riigikogu kõnepuldist proportsionaalse maksustamise vastu sõna ainsana Keskerakonna esimees Edgar Savisaar ja temagi rääkis vaid “mõõdukast progressiivsusest”:
“Kõigepealt ma kahtlemata eelistaksin progressiivset tulumaksu proportsionaalsele tulumaksule. Praeguse tulumaksuseaduse puhul kaotavad minu arvates vaesed inimesed, kelle tulumaks suureneb, ja võidavad rikkad, kes endise 33 % asemel peavad nüüd 26 % tulumaksu maksma. Tuleb nii välja, et ikkagi vaesed justkui peavad rikkaid üleval, ja minu arust mõõdukas progressiivsus tuleks tulumaksule ainult kasuks. Aga teiselt poolt ei ole see seadus kahjuks kohane ka ettevõtjatele. Ei ole ju loogiline, et ettevõtte tulumaks selle seaduse järgi on kõrgem kui üksikisiku tulumaks, sellepärast et üksikisikutele on kehtestatud maksuvaba miinimum. Ma näen selles seaduses varjatud maksustamist ja näen ka, et selle seaduse rakendamine nii täitmise poole pealt kui ka kontrolli poole pealt on üles ehitatud üsna kohmakana. /-/. Kokku võttes ma tahaksin öelda, et maksustamissüsteem peab olema ikkagi nii selge, et temast on võimalik lihtsalt aru saada ja teda ka lihtsalt täita. Praegu pakutaval kujul on ta minu arvates kohmakas, suurendab bürokraatiat ja ei ole ettevõtjatele soodne.”
Õnneks ei osutunud Savisaar prohvetiks. Aeg on tõestanud risti vastupidist. Nagu igal maksul, nii on ka proportsionaalsel tulumaksul oma hädad, kuid kindlasti ei ole alates 1. jaanuarist 1994 Eestis kehtiv ühetaoline tulumaks kohmakas, ei suurenda bürokraatiat ega ole ka ebasoodne ettevõtjatele.
Salmonite partei
Kui Eesti Ekspress avaldas 1993. aasta 15. oktoobril maksumaksjate klubi foto, mõjus see mitte magneedina, vaid pommina. Kolmteist mõjukat poliitikut, ärimeest ja juristi eesotsas Eesti Panga presidendi Siim Kallasega ühist privaatklubi asutamas – see oli tol ajal enam-vähem sama hea, kui fotograaf oleks tabanud nad kirveste ja kangidega riigikassa ust maha lõhkumas. Vägev oli ka foto allkiri: “Eesti Ekspress esitleb: killuke tõelist võimu Eestis. Ettevõtjate, tippjuristide, ministrite, pankurite ühendus nimega Eesti Maksumaksjate Klubi. Kas Lätil ja Leedul on välja panna sama ühtne parempoolsete võimsate rühm? Kas Eesti majandusvõimu eliidil on olemas oma klikihuvid ja mil viisil need väljenduvad poliitikas?”
Viksid ja viisakad, korralikult kammitud ja lipsustatud mehed tagasihoidlikul mustvalgel fotol sümboliseerisid raha magusat võimu, mis tekitas rahvas ühtaegu nii vimma kui ka kadedust. See oli justkui saatanale kolm tilka verd loovutanud salaühing, mis kulisside taga nähtamatuid niite sikutades riiki juhtis ja mis nüüd mingi ime läbi oli pimedusest päevavalgele tiritud.
Üksainus pilt Eesti Ekspressis tegi klubi kuulsamaks, kui asjaosalised eales oleksid tahtnud. Üks klubi asutaja, Kuku raadio juht Rein Lang oli oma ärikaaslaselt, Eesti Ekspressi omanikult Hans H. Luigelt palunud piduliku sündmuse eraviisiliseks jäädvustamiseks fotograafi. Ent kui Tiit Blaat pildid tehtud sai, ei pidanud Luik kiusatusele vastu ja torkas üksnes asjaosalistele mälestuseks mõeldud foto kelleltki luba küsimata lehte.
Kõigil maailma hädadel oli nüüd nimi, seda enam, et ärimeeste reklaamimine maksumaksjatena mõjus näkku irvitamisena ajal, mil sajad Eesti ettevõtjad kasutasid riigi petmiseks maksuparadiisides registreeritud firmade teeneid. Tõsi, maksumaksjate klubi liikmetest osutus tõendatult petturiks vaid üks mees – Peeter Kiloman, kelle firma mõni aasta hiljem maksuameti nõuetekoorma all pankrotti läks.
Maksumaksjate klubi loomise mõte pärines Siim Kallaselt, kes oli Eesti Panga presidendina käinud välismaal mitme sarnase organisatsiooni üritustel esinemas. Kord juhtus ta oma ammusele tuttavale Rein Langile rääkima, et võiks ka Eestis teha midagi samalaadset. Koos valisid nad välja mõned tuttavad ärimehed ja juristid. Klubi kogunes esimest korda 1993. aasta juulis Tallinnas Viru hotelli ülakorrusel Jaapani baaris.
Maksumaksjate klubi asutamislepingule kirjutasid 2. augustil 1993 Nõmmel Näituse tänaval valitsuse residentsis alla Eesti Panga president Siim Kallas, majandusminister Toomas Sildmäe, Hansapanga juht Hannes Tamjärv, Hoiupanga juht Olari Taal, SRV Eesti Ehitus juht Toomas Luman, endised justiitsministrid Jüri Raidla ja Märt Rask, poliitik Igor Gräzin, Baltika direktor Meelis Milder, ekskavaatoritehase Talleks juhatuse esimees Andres Sarri, Kuku raadio juht Rein Lang, vahendusfirma Primex juht Peeter Kiloman ja ehitusfirma Wiklar juht Priit Vilba.
See, et Kallase korraldatud pühadele õhtusöömaaegadele kutsutuid oli täpselt sama palju kui Jeesusel jüngreid, oli puhas juhus. Lisaks valitud tosinale kaaluti teisigi kandidaate. Nii näiteks tahtis klubiga liituda Hans H. Luik, aga kui Kallas ühel koosolekul sellest juttu tegi, puhkes torm. “See mees on valmis oma vanaemagi maha müüma, mis siis veel meist rääkida,” olid maksumaksjad Ekspressis avaldatud foto pärast mürgised.
Algul käisid maksumaksjad Kallase eestvedamisel koos korra kuus. Tavaliselt kohtuti Olümpia hotellis, kus söödi ja vahetati mõtteid ilmaelu üle. Isekeskis kutsuti end suurriikide tippkohtumiste eeskujul uhkelt G13, aga rahvasuu ristis nad peagi Salmonite parteiks. Salmonite perekond oli peategelaseks tolleaegses samanimelises kodumaises telesarjas, mis pilas uusrikaste elu.
“Suur isamaasõda”
Kranich oli Saksamaal spetsiaalselt talle korraldatud ministrikoolituse juba läbinud, kui pikalt Isamaa tagatoas vindunud vimm 1993. aasta sügisel avalikkuse ette paiskus ja Laari tegudele sundis. Oktoobri lõpus teatasid Isamaa saadikurühma esimees Illar Hallaste ning aseesimehed Indrek Kannik ja Heiki Kranich, et panevad vastuolude tõttu peaministriga oma ameti maha ja lahkuvad saadikurühma eestotsast.
Tüli põhjust ei jäetud enda teada. 1993. aasta novembrikuu esimese Päevalehe esiküljel laius viiel veerul ETA uudis “Indrek Kannik hoiatab”. “Ühe majandusgrupeeringu suurenevat mõju valitsuse ja Eesti Panga otsustele peab Isamaa fraktsiooni liige Indrek Kannik riigi seisukohalt väga ohtlikuks,” teatas ETA ja selgitas, et majandusministeerium on Kanniku hinnangul viimasel ajal kaugenenud vaba konkurentsi põhimõtetest, eelistades avalikule erastamisele varjatud erastamist. Kanniku hoiatuse peapõhjus peitus tegelikult uudise lõpus: “Majandusringkondade vastuseis Eesti majanduse korrastamisele on meeleheitlik. On näiteks kindlaid andmeid, et lähemal ajal korraldatakse laimukampaania justiitsminister Kaido Kama vastu, põhjuseks tema tegevus Eesti panganduse korrastamisel.”
Kama oli tõesti oma imetlusväärse visadusega suutnud panna valitsuse keskpangaga kohut käima, põhjuseks Eesti Panga otsus müüa kolmandik Hoiupanga aktsiaid Hansapangale ilma avaliku konkursita kõigest 7 miljoni krooni eest. Kama väitis, et isegi üksainus Hoiupanga kontorimaja Tallinnas Raekoja platsil maksab rohkem. Müügitehing nägi halb välja ka selle poolest, et Eesti Panga president Siim Kallas, Hansapanga juht Hannes Tamjärv ja Hoiupanga juht Olari Taal kuulusid kõik ühte sõpruskonda, maksumaksjate klubisse, mille liikmete tegevus oli juba ammu Isamaa käremeelsemal tiival pinnuks silmas. Kuna keskpanga president Siim Kallas kaitses tehingut, nõudis justiitsminister valitsuse ja riigi nimel selle tühistamist kohtu kaudu.
Kanniku hoiatuse järel ilmus järgmises Päevalehes pikk intervjuu Kaido Kamaga, pealkirjaks “Eestis käib võitlus võimu pärast”. Nimetades maksumaksjate klubi otseseks ohuks riigile, rääkis Kama:
“Praegu käib võitlus selle nimel, kas riiki juhib parlamendi poolt ametisse nimetatud valitsus või mingi kitsas grupp majandusmehi. Eesti ühiskond seisab teelahkmel. Oht, et üks majandusringkond hakkab määrama kogu riigi poliitikat kõige laiemas mõttes, eksisteerib tegelikult ju kõikides Ida-Euroopa maades.”
Laar otsustas Isamaa sisetüli vaigistamiseks ja kriitikute lepitamiseks maksumaksjate klubisse kuuluva majandusministri Toomas Sildmäe 1994. aasta algul välja vahetada ja oma tagatoa oponendid valitsusse kutsuda. Ei aidanud seegi, et Sildmäe kaitseks astus välja president Lennart Meri. President teatas algul, et ei rahulda peaministri taotlust nimetada Heiki Kranich rahandusministriks, sest ei tunne Kranichit. Ehkki põhiseadus niisugust keeldumise põhjust ei tunne, oli riik veel nii nõrk ja president nii väge täis, et võis endale säärast valitsuse nöökimist lubada.
Pärast mõnepäevast vastupunnimist oli