Kodanike riik. Reformierakond loomisest kuni tänapäevani - Kalle Muuli

Скачать книгу

seaduste järgi makse koguda, kui riik on veel nii nõrguke, et ei suuda maksumaksjaid üleski leida. Tallinnas oli tol ajal juba tuhandeid erafirmasid, mis ajasid agaralt äri, kuid olid maksuameti jaoks sõna otseses mõttes kadunud. Petturid registreerisid firmad olematutele aadressidele, sest linnavalitsus ei suutnud registreerimiseks esitatud andmeid kontrollida. Sama viirastuslikud nagu ettevõtted ise, olid sageli ka nende käive ja kasum. Äri aeti sularahas ja palka maksti ümbrikus, nii et fantoomfirmadelt ei laekunud riigikassasse sageli sentigi.

      Kogenud tagatrepipoliitikuna oli Aron pika pressinguga saanud valitsuselt loa jätta igast täiendavalt sisse nõutud kroonist viis senti maksuametile. See oli ainus võimalus asutust töös hoida, sest riigieelarvest ei antud maksuametile niigi palju raha, et tuludeklaratsioonide blankette trükkida ja maksunõuete laialisaatmiseks ümbrikke osta.

      Viie sendi reegel pani maksuameti käima nagu pärm õlle. Maksud nõuti sisse ka sealt, kust surmgi midagi võtta poleks suutnud. Juhtus sedagi, et mõnele ettevõtjale tehti suures töötuhinas liiga. Maksuameti rahastamine otse maksupetturite taskust tekitas huvide konflikti ja ahvatles võimu kuritarvitama. Ent maksukogujate elu puhkes tasapisi õide. Veel enne krooniaja algust said seni sulisid ainult trammi ja jalgrattaga taga ajanud inspektorid endale ametiautodeks uhiuued sinised Moskvitšid. Poolteist aastat hiljem kuulutas maksuamet juba välja tolle aja kohta päratu hanke 300 arvuti soetamiseks.

      Ärimeeste ägedatest protestidest hoolimata sattus valitsus isemajandavast maksuametist nii suurde vaimustusse, et 1992. aasta lõpul arutas riigikogu sissenõutud summast juba kümnendiku jätmist maksuametile. Eelarvekomisjon toetas ka ettepanekut anda maksuametnikule õigus relva kanda. Komisjoni esimees Valve Kirsipuu leidis, et “maksuametniku töö on eluohtlik, eriti kui ametniku töötasu sõltub otseselt võlglaselt sissenõutud maksudest”.

      Kuigi maksuarmee jäi õnneks loomata, oli Aronil põhjust saavutatuga siiski rahul olla. Nüüd aga ähvardas terendav maksureform äsja suure kriginaga käivitunud masinavärgi taas laiali lammutada. Uued seadused, olgu lihtsad või keerulised, head või halvad, tähendasid igal juhul lisatööd asutusele, mis niigi suurivaevu jalul püsis.

      Maksuametil oli ainuüksi Tallinnas täitmata üle 100 töökoha. Isegi kui Aronil oleks kuskilt võtta olnud 100 väljaõppinud maksuinspektorit, poleks ta saanud neid kuhugi panna, sest tööruume polnud. Ruumide rentimiseks ja töövahendite ostmiseks ei olnud eelarves raha. Valitsus oli küll töökohad ette näinud, kuid asutus pidi nende loomiseks ja täitmiseks vajaliku raha ise teenima, täpsemalt öeldes pättidelt jõuga ära võtma.

      Seepärast ei olnud Aron sugugi vaimustatud mõttest kõik seadused pea peale pöörata ja tööga otsast pihta hakata. Juhtus sedagi, et Aron haaras keset koosolekut rinnust kinni, kähistas: “See pole võimalik!” ja tormas õhku ahmides toast välja.

      Unetu sunnitööline Haapsalust

      Maksureform nihkus härgamisi paigast alles siis, kui rahandusministeeriumi maksupoliitika osakonda tuli majandusministeeriumist juhtima Aavo Kokk, hilisem Eesti Ekspressi peatoimetaja ja Eesti Päevalehe juhatuse esimees. Selleks et seaduste ettevalmistamisega kuidagi edasi liikuda, tegi Kokk töörühma, kuhu lisaks mitme ministeeriumi ametnikele ja USA-st abi korras Baltimaadesse saadetud maksunõunikule Thomas P. Hartile kuulus Isamaa saadikurühma aseesimees, riigikogu eelarve- ja maksukomisjoni liige Heiki Kranich.

      Haapsalust pärit Kranich oli Toompeale saadikurühma etteotsa ja suurima võimupartei tagatuppa pääsemiseks näinud hulga rohkem vaeva kui mõnigi tema pealinlasest aatekaaslane. Enne riigikogusse jõudmist rähkles ta nagu unetu sunnitööline. Ta tõusis igal hommikul kell viis, läks kella kuuese Tallinna bussi peale – autot tal polnud – ja oli kell kaheksa Tallinnas. Järgnes kuusteist tundi koosolekuid, kohtumisi, nõupidamisi, telefonikõnesid.

      Kell üks öösel istus Kranich viimase bussi peale ja jõudis kella kolmeks tagasi Haapsallu. Hea oli see, et kodu asus bussijaama lähedal. Nii sai ta paar tundi magada, enne kui hommikul kell viis kõik otsast algas. Enam-vähem samasuguses ennasthävitavas rütmis rappusid laulva revolutsiooni ajal paljud poliitikuks pürgijad, vahe oli vaid selles, et mõni sõitis autoga ja tallinlased ei pidanud bussis loksuma.

      Ränga töö ja hea valimistulemusega – 1992. aasta valimistel ringkonnamandaat – oli Kranich kerkinud liberaaldemokraatide kolmandaks numbriks. Nii et kui liberaalide esimees Paul-Eerik Rummo sai valitsuses kultuuriministri koha ning Isamaa ei soovinud saadikurühma juhtkonnas näha liberaalide teist numbrit Tiit Käbinit, oligi valimiskokkuleppega liberaalidele ette nähtud saadikurühma aseesimehe koht Kranichi päralt.

      Laar määras Kranichi rahandusministeeriumis moodustatud maksureformi töörühma juurde “valitsuse ja peaministri isikliku esindajana” ennekõike selleks, et ametnikke tagant kiirustada ja valitsuse poliitilist tahet läbi suruda. Kuigi Kranich oli Leningradis hariduse saanud sideinsener, usaldas Isamaa maksud just tema hoolde põhjusel, et Kranich oli natuke aega töötanud ka Lääne-Eesti Panga Haapsalu filiaalis. Sellest piisas, et olla saadikurühma suurim rahandusspetsialist, sest 29 rahvaesindaja seas ei olnud ainsatki rahandusharidusega inimest. Hiljem sai Kranichist samal põhjusel – ta on ju töötanud pangas! – rahandusminister ja Eesti Panga nõukogu liige. Ja veel hiljem, kui Isamaa juhid omavahel tülli pöörasid ning Kranich Reformierakonda üle läks, algatati tema vastu sellesama pangas töötamise pärast 1994. aasta jõulude eel kriminaalasi.

      Kranich tõi valitsuse poliitilise suunisena ja iseenda kirgliku veendumusena Toompealt rahandusministeeriumi töörühma kaasa ühtse maksumäära nõude. Sellele olid vastu nii ministeeriumi ametnikud, välismaised maksunõunikud kui ka rahvusvahelised rahandusorganisatsioonid. Kogu maailm kasutas progresseeruvat maksu ja maksukoormuse järsk vähendamine ähvardas vaest riiki asjatundjate arvates pankrotiga. Kranichit see ähvardus ei kõigutanud. Külmalt nagu kala asus ta Isamaa poliitikat läbi suruma.

      Enam-vähem samal moel, poliitilise tahteavaldusena, tekkis ka 25-protsendine tulumaksumäär. Kranich oli lihtsalt kuskilt lugenud – või vähemasti arvas, et ta on seda kuskilt lugenud –, et kui maksudeks tuleb ära anda üle veerandi tulust, siis hakkavad inimesed maksudest kõrvale hiilima. Veerand tulust on psühholoogiline piir, mille ületamine kallutab inimesi maksupettusele. Eks arvutusi tehti rahandusministeeriumis ka paljude muude numbritega, lõpuks aga, kui seaduseelnõu riigikogusse jõudis, oli seal kirjas ikka Kranichi maagiline ülempiir – 25 protsenti.

      Ettevõtte tulumaksu tahtis tulevane Reformierakonna liige Kranich juba siis, aastal 1993, nulli keerata. Seegi oli ilmselt mõjutus Milton Friedmanilt, kes seletas, et tulu saavad inimesed, mitte ettevõtted, ja kui maksustada tulumaksuga nii ettevõtet kui ka inimest, maksab ettevõtja topelt.

      Kranichi pingutused ei kandnud vilja, sest riigil oli raha vaja, eelarve tuli tasakaalu saada. Kuna üldise veendumuse kohaselt ei tohtinud ettevõtte tulumaksumäär olla kõrgem üksikisiku tulumaksumäärast – muidu hakatakse üht tulu teiseks valetama –, kirjutati algul seaduseelnõus ka ettevõtte tulumaksumääraks 25 protsenti.

      See riik on suur hullumaja!

      Ainuüksi 1993. aasta jaanuaris arutas valitsus maksuseadusi kolm korda. Heaks kiideti ja riigikogule saadeti aga ainult maamaksuseaduse eelnõu. Kõigi teiste ettevalmistamine venis eelkõige valitsuse (poliitikute) ja rahandusministeeriumi (ametnike) erimeelsuste tõttu. Tulumaksuseaduse ettevalmistamist pidurdas muuhulgas ka Isamaa soov arvestada tulumaksuvaba miinimumi määramisel laste arvu. Rahandusministeerium püüdis ettepanekut ignoreerida, sest seadus pidi olema võimalikult lihtne ja võimalikult väheste eranditega.

      Samasugust vastuseisu kohtas maksukoorma vähendamise ja ühtse maksumäära taotlus. Seda laitsid ka IMF-i ja Maailmapanga esindajad. Erinevalt poliitikutest ei suutnud paljud ametnikud uskuda, et maksumäära ühtlustamine ja alandamine võib tuua kokkuvõttes riigikassasse rohkem raha. Lõppude lõpuks pidid ju riigi maksutulu sisse nõudma ikkagi ametnikud, mitte poliitikud, aga kui seni sai igalt tabatud petturilt ära võtta poole tulust, siis edaspidi kahanes see ainult veerandi peale. Eks katsu niiviisi rohkem raha saada!

      Selleks et oma poliitilist tahet tegudega kinnitada, tühistas valitsus jaanuari lõpul napilt üle poole aasta kehtinud 50-protsendise üksikisiku tulumaksumäära,

Скачать книгу