Kodanike riik. Reformierakond loomisest kuni tänapäevani - Kalle Muuli

Скачать книгу

laiapõhjalist valitsust endiste ja praeguste kommunistidega, kui ERSP-lased ometi leiavad, et kommunismivastase uue Nürnbergita pole võimalik saavutada demokraatiat. “See ei ole midagi muud kui traagilisel viisil eestlaste omavaheline võitlus võimu pärast, mida eestlastel veel üldsegi ei ole,” teatas kultuuritosin.

      Päevalehes resümeeris kirjanik Jaan Kaplinski: “Süütuse kaotamine on poliitikas sama normaalne kui elus.”

      Ametiühingu juhina keskpanga nõukogus

      Pärast säärast põrumist näis tõesti, et Kallasel pole ühessegi kõrgesse riigiametisse asja vähemalt seni, kuni Savisaar on peaminister ja Rahvarinne ülemnõukogus suurim saadikurühm. Rahvarinde juht oli juba toona tuntud pika viha ja keerulise hingeelu poolest. Kummatigi oli Kallas üks väheseid poliitikuid, kes suutis säilitada Savisaarega vähemalt hädapärase isikliku läbikäimise isegi pärast seda, kui oli Savisaare tooli kallale kippunud.

      Nõnda juhtus ka pärast enamlaste ja kelamlaste ühteheitmist. Tunne Kelam ja Vardo Rumessen langesid ERSP-s kauaks põlu alla. Loomeliitude pleenumit korraldanud Allikust ja Rahvarinde asutamist toetanud Toomest tehti avalikkuse silmis vaata et kõige suuremad kommunistlikud kurjategijad pärast Stalinit ja Beriat. Enamlaste-kelamlaste ühine peaministrikandidaat Kallas sai aga vaid kergelt sakutada ja sammus peagi taas uljalt vastu uutele väljakutsetele, nagu peenema töö otsimist aastaid hiljem nimetama hakati.

      Tõsi, päris ilma karistuseta Savisaar Kallast ei jätnud. Tasumise tund saabus varsti. Eesti Panga nõukogu oli olnud juba suvest saadik esimeheta. Algul, pärast Eesti Panga asutamist 1. jaanuaril 1990 oli Rein Otsason nii panga president kui ka nõukogu esimees. Pool aastat hiljem keelati kahel toolil istumine seadusega ära, kuid nõukogule uue esimehe otsimine venis. Otsason pressis etteotsa panganõukogu liiget Raimond Hagelbergi, kes aga punnis vastu ja lükkas ette hoopis teise panganõukogu liikme Siim Kallase.

      Eks see olnud niigi ennekuulmatu lugu, et ametiühingujuht on keskpanga nõukogus, ent Kallasel jätkus söakust pürgida ametiühingujuhina ka panganõukogu juhiks. 23. jaanuaril 1991, kõigest paar kuud pärast enamlaste ja kelamlaste avantüüri läbikukkumist astus Kallas panganõukogu esimehe kandidaadina ülemnõukogu ette.

      Vilniuses surid teletorni kaitsjad Vene tankiroomikute all. Kazimiera Prunskienė valitsus oli sunnitud 8. jaanuaril 1991 tagasi astuma ja seimi esimees Vytautas Landsbergis ei lahkunud päevade kaupa oma tööruumidest, sest see võis maksta talle elu. Riias ründasid Vene dessantväelased valitsushooneid ja tapsid mitu inimest. Tallinnaski oli ärevus haripunktis. Toompea piirati hiiglaslike kivirahnudega, kuid NLKP peasekretäri Mihhail Gorbatšovi käsilaste rünnaku eest kaitsesid Eestit märksa paremini siiski Venemaa presidendi Boriss Jeltsini üllatusvisiit Tallinna, tema üleskutse Vene sõjaväelastele mitte rünnata rahvast, ja kokkulepped, mille Venemaa sõlmis Balti riikidega.

      Ent isegi niisugusel silmapilgul, lausa sõjaseisukorras, maitses kättemaks magus. Rahvarinde saadikud hääletasid Kallase ülemnõukogus halastamatult maha, heites talle ette rahvusliku ühtsuse valitsuse etteotsa pürgimist, kuulumist Vabasse Eestisse ja ametiühingutöö ühitamist keskpanga juhtimisega.

      See oli Kallasele teine lüüasaamine lühikese aja jooksul. Mõõt oli nüüd mõneks ajaks täis. Järgmisel panganõukogu koosolekul, kui teda uuesti kandideerima õhutati, teatas ta kindlalt, et ei, enam ta sama reha otsa ei astu.

      Viimane tuleproov Sakala keskuses

      Napilt pool aastat hiljem oli Kallas siiski taas sadulas. Valitsus ja Eesti Pank, täpsemini küll peaminister Edgar Savisaar ja Eesti Panga president olid nii rängalt tülli pööranud, et see ohustas rahareformi. Lõpuks esitas Otsason ise lahkumisavalduse ja ülemnõukogu rahuldas selle 18. septembril.

      Ainus tõsine kandidaat vabale kohale oli ühtäkki Kallas, kes oli panganõukogus tegutsedes võitnud nii majandusringkondade kui ka poliitikute usalduse.

      23. septembril, täpselt samal päeval kui ülemnõukogu pidi kinnitama Siim Kallase Eesti Panga uueks presidendiks, oli Tallinnas Sakala keskuses koos kogu Eesti panganduse ja rahanduse õhuke koorekiht. Eesti valitsuse eestvedamisel kohtusid Balti riikide juhid Rahvusvahelise Valuutafondi ja Maailmapanga juhtidega. Kohal olid ka Euroopa arengu- ja rekonstruktsioonipanga president Jacques Attali, Põhjamaade innovatsioonipanga president Jannik Lindbæk ja USA multimiljonär George Soros.

      Eesti ees, Läti ja Leedu järel, olid kõik kolm Balti riiki esitanud 1991. aasta septembris avalduse Maailmapanga ja IMF-iga liitumiseks. Nüüd olid tähtsate rahaasutuste juhid tulnud Tallinna selgitama, mida äsja iseseisvunud, kuid ikka veel rublatsoonis riigid peavad tegema, et pääseda rahvusvahelistesse rahandusorganisatsioonidesse.

      Kallas polnud tol hommikul veel Eesti Panga president. Hääletuseni ülemnõukogus oli mõni tund aega, kuid peaminister Edgar Savisaar kutsus Kallase Sakala keskusesse endaga kaasa kui tulevase Eesti Panga presidendi. Savisaarel oli veel võimalus meelt muuta ja tagasi võtta oma õnnistus, mille ta oli Kallasele kõigi üllatuseks andnud juba mitu päeva tagasi, kui selgus, et keskpank vajab kiiresti uut presidenti.

      Kellelgi polnud seni olnud kahtlust, et Otsasoni mantlipärijaks saab Ants Veetõusme. Kogu Veetõusme senises tegevuses ülemnõukogu eelarvekomisjoni esimehe ja panganõukogu juhina võis veidi rikutud nägemisega inimene näha ka endale tee sillutamist Eesti Panga presidendi kabinetti.

      Veetõusme oli aastal 1988 olnud Tartu Kommertspanga rajaja. Nüüd oli ta Rahvarinde saadikurühma liige ülemnõukogus ja Savisaare usaldusisik Eesti Panga nõukogus. Seal võitles ta kompromissitult ja meelekindlalt Otsasoniga, kes Savisaarega igal võimalikul ja võimatul juhul riidu kiskus.

      Kallas seevastu oli mitut puhku Savisaare poliitilisi koostööpakkumisi tagasi tõrjunud ja enamlaste-kelamlaste väljaastumise ajal nõudnud lausa Savisaare ametist lahkumist. Niisugust asja Savisaar naljalt ei andestanud. Sestap tundus enesestmõistetav, et Veetõusmest saab järgmine Eesti Panga president. Savisaar aga eelistas vastu igasugust loogikat Veetõusmele millegipärast Kallast ja tekitas endale niiviisi pikkadeks aastateks ühe suurima poliitilise konkurendi. Kui Savisaar poleks Kallasel aidanud Eesti Panga presidendiks saada, poleks Kallasest saanud “krooni isa” ja tema hilisem tähelend poliitikas poleks kindlasti olnud nii kiire, kõrge ja särav.

      Miks Savisaar seda tegi? Võimalik, et sellele küsimusele polegi mõistlikku vastust, vähemalt mitte üht ja ainsat.

      Kauaaegne ametiühingutöötaja Aare Neeve on Ester Shangi raamatus “Peategelane” meenutanud, et 1991. aasta algul küsis valitsusjuht Edgar Savisaar ametiühingute keskliidult valitsuse eelarveaukude lappimiseks suurt summat sotsiaalrahast, mille liikumist kamandasid tol ajal veel ametiühingud. Savisaar oli just lasknud Rahvarinde saadikutel panganõukogu esimehe kohale pürginud Kallase ülemnõukogus maha hääletada, kuid Kallas oli sellegipoolest valmis valitsust aitama. Ametiühingud seadsid raha andmise tingimuseks vaid Savisaare allkirja töötajate sotsiaaltagatiste leppel. Nõnda olevatki sündinud esimene sotsiaaltagatiste lepe, mille ametiühingute keskliit sõlmis valitsusega 12. veebruaril 1991.

      Kallase võime jätta kiusule kiusuga vastamata ja neelata isiklik meelekibedus töö huvides alla võis Savisaarele vabalt muljet avaldada veel ka sama aasta septembris, kui ta pidi valima Kallase ja Veetõusme vahel. Võib-olla lootis ta, et nii nagu aitas rahahädas valitsust ametiühingujuht Kallas, nii teeb seda ka keskpanga juht Kallas? Igatahes oli koostöö üks kõige tähtsamaid asju, millest Savisaar Kallasega rääkis. Valitsuse ja keskpanga lapsik nääklemine oli kõiki surmani ära tüüdanud, kahe jonnaka mehe vägikaikaveo taha oli takerdumas mitte ainult rahareform, vaid kogu riigi areng. Pärast ootamatult sülle langenud seljavõitu Otsasoni üle ja tema avalikku häbimärgistamist pangaröövlina oli Savisaarel selge soov eluga edasi minna ja keskpangaga hästi läbi saada, kuid ta kõhkles Kallases kuni viimse hetkeni. Kohtumine Savisaarega 23. septembri hommikul Sakala keskuses rahamaailma vägevate seltskonnas oli Kallase viimane tuleproov.

      Kallasele sobis valitsusjuhi koostöösoov hästi. Erinevalt Otsasonist sai ta suurepäraselt aru, et pank ei saa rahareformi teha üksinda ja tema õnnestumine pangajuhina sõltub just sellest, kuidas õnnestub tema koostöö valitsusega.

      Kui Kallas Sakala

Скачать книгу