Kodanike riik. Reformierakond loomisest kuni tänapäevani - Kalle Muuli

Скачать книгу

palus Rahvarinde saadikurühm veel kolmeminutilist vaheaega, et kontrollida, kas Savisaare juhtnöörid on ikka endised, ja siis valitigi ametiühingujuht 63 häälega Eesti Panga presidendiks. Kaheksa kuud varem polnud Kallas rahvaesindajate meelest kõlvanud panganõukogu esimehekski, nüüd aga usaldasid nad talle rahareformi korraldamise, ühe kõige tähtsama töö, mis riigil oli pakkuda.

      Vaba, aga vaene

      Kuigi Eesti oli alates 1991. aasta augusti lõpust iseseisev riik, sõltus siinne majandus jätkuvalt Venemaast. Veel kümme kuud pärast iseseisvuse taastamist oli Eestis käibel rubla. Venemaa trükkis oma majandushädade leevendamiseks rublasid pidevalt täistuuridel juurde, nii et aastases arvestuses tuhande protsendini küündiv inflatsioon tegi majanduse korrastamise võimatuks.

      Tühjade poelettidega võitlemiseks lasi 1992. aasta talvel võimule tulnud peaminister Tiit Vähi valitsus hinnad vabaks. Nüüd kujunes kõige suuremaks defitsiidiks sularaha. Hinnad kasvasid nii kiiresti, et Venemaa ei jõudnud rublasid trükkida. Eesti Panga ja rahandusministeeriumi ühismäärus lubas alates veebruarist ettevõtetel sularahas välja maksta kuni 2000 rubla, ülejäänu tuli kanda töötaja hoiuarvele.

      Valitsuse korraldusel võeti kasutusele ka tšekiraamatud, kuid suurt abi neist polnud, sest sularahata arveldamist ei peetud usaldusväärseks. Kui tahtsid osta, pidi rahakott puuga seljas olema. Küll aga tervitasid Ida-Virumaa kaevurid rõõmuhõisete saatel juhtkonna otsust maksta palka rublade asemel toiduainetega – sardell, või ja konserv olid kindlama kursiga kui rubla. Mõnes ettevõttes maksti osa palka välja ka välisvaluutas.

      Sularaha nappuse tõttu venisid pensionijärjekorrad iga kuuga üha pikemaks, asutused ei suutnud palka õigel ajal välja maksta ja ettevõtetevahelised arveldused jooksid kinni. Kõik olid kõigile võlgu, laod olid kaupa täis ja pangakontod pidevalt “punases”.

      Asi läks lõpuks nii hulluks, et Tartu linnavõim võttis märtsis kasutusele oma raha. Linnavalitsus tegi sotsiaalpanga kohalikule kontorile rahaülekande ning pank väljastas pensionide ja palkade väljamaksetena inimestele nõukogudeaegsete tsiviilkaitseõppuste söögitalonge, millele oli trükitud kiri “Tartu raha” ja arvud 25, 50 või 100. Selle rahaga sai Tartu kauplustes ja linnaettevõtetes maksta kuni 20. aprillini, mil riik linna isetegevuse lõpetas.

      Peaminister Tiit Vähi nõudis sularahapuuduse leevendamiseks Eesti Pangalt ühekrooniste rahatähtede käibelelaskmist rubla asendusrahana veel enne rahareformi. Vähi tahtis ühe krooni võrdsustada 500-rublase kupüüriga. Rahareformi päeval poleks ühekrooniseid enam välja jagatud, vaid vastupidi, Kristjan Raua pildiga rahatähed oleks koos rubladega kokku korjatud ja vahetatud õige kursi alusel teistsuguse nimiväärtusega kroonideks. Näiteks kursi korral 10 rubla = 1 kroon oleks saanud ühekroonise eest rahavahetuspunktis 50 krooni. Mõni päev hiljem oleks kokku kogutud “kristjan rauad” uuesti käibele lastud tavaliste ühekroonistena.

      Eesti Pank kartis, et rublade ja ühekrooniste üheaegne kasutuselevõtt tekitab segadust ja muudab rahareformi naerualuseks. Samuti kardeti kuritarvitusi, sest rahavahetuspäeval oleks rahva käes olevatel ühekroonistel olnud üks, Eesti Panga varahoidlates olevatel täpselt samasugustel ühekroonistel aga hoopis teine väärtus.

      Enne kui Vähi oma päästeplaani keskpanga umbusumüürist läbi suruda suutis, saabus 20. juuni ja rublakriis sai igaveseks läbi.

      “Me ei lükka edasi!”

      Eesti kroon tuleb pärast Siim Kallase sõitu Washingtoni ja Moskvasse, teatas uudisteagentuur BNS 21. mail 1992.

      See oli tõsi. Ülemnõukogu oli äsja üksmeelselt vastu võtnud kolm rahaseadust, mis lõid eelduse krooni kasutuselevõtuks ja püsimiseks. Diplomaatidel ja Eesti Pangal oli õnnestunud kokku leppida ka okupatsiooni eel välispankadesse jäänud kulla tagasisaamine, et kroonil oleks veidigi kattevara. Kallasel oli korda läinud väga lühikese aja jooksul keskpank üles ehitada ja ühtse meeskonnana innukalt tööle panna. Midagi oli siiski veel puudu.

      See miski oli rahvusvaheliste rahandusorganisatsioonide toetus, ilma milleta ei julgenud rahareformi ette võtta ka Eestist palju suuremad ja tugevamad riigid. Kallas teadis, et IMF on kiire rahareformi vastu ja püüab teda keelitada seda edasi lükkama, kuid millegipärast sõitis ta Washingtoni ihuüksi, ilma ühegi abiliseta.

      Nii tähtsa ametimehe ja nii tähtsa reisi puhul oli see väga ebatavaline. Võib-olla tahtis ta lihtsalt raha kokku hoida? Või soovis, et raskel hetkel oleksid tal otsustamiseks täiesti vabad käed? Kallas teadis igatahes hästi, milline ajupesu teda Washingtonis IMF-i peakorteris ees ootab, enne kui ta saab lõpuks 25. mail anda allkirja, mis teeb Eestist IMF-i liikme.

      Erinevalt Kallasest olid Rahvusvahelise Valuutafondi ametnikud Eesti rahareformi plaanist kõike muud kui vaimustuses. IMF-i salajane memorandum soovitas Eestil kõigepealt kaks aastat rublat kasutades majandust turgutada ja alles seejärel otsustada, kas võtta kasutusele oma raha või mitte. See tundus Kallasele katastroofiliselt vale idee, kuid ilma IMF-i toetuseta oli rahareform päratu risk.

      Seadnud end Washingtonis New Hampshire’i avenüül asuvas hotellis sisse, läks Kallas Potomaci jõe kaldapealsele jalutama. Oli pühapäeva õhtupoolik ja ümberringi polnud ainsatki hingelist. Üle kõrge heleda taeva tormasid madalad sünkmustad pilved, mille taga säras päike. See sürrealistlik vaatepilt mõjus otsekui hävingu ettekuulutus. Nagu Bornhöhe “Tasuja” või Antonioni film, mõtles Kallas Potomaci vaiksel veel peegelduvaid tontlikke pilvi vaadates ja tundis, kuidas talle tuli peale kohutav hirm. Kui ta läheb koju tagasi ja ütleb, et IMF käskis reformi edasi lükata, siis kostab küll veidi nurinat, aga midagi ei juhtu, elu läheb edasi. Kui ta aga vastu IMF-i tahet siiski reformi teeb ja see läbi kukub, on kogu maailmas ainult üks inimene, keda selle eest liistule tõmmata. Viirastuslik ümbrus ja inimtühi linn tegid vastutuskoorma lausa füüsiliselt ängistavaks ja panid südame värisema. Mis küll homme saab?

      Ent hirm läks üle. Kallas ärkas 25. mail ajavahe tõttu juba kell neli, praadis endale hommikusöögiks muna ja oli IMF-i peakorteris varakult kohal, trimmis nagu värske kurk.

      Kohe esimesel kohtumisel ähvardati, et IMF katkestab Eestiga igasugused suhted, sest ülemnõukogu oli 20. mail heaks kiitnud kolm rahareformiks vajalikku seadust, mis IMF-ile ei meeldinud. Need seadused nägid ette, et Eesti kroon on stabiilne, konverteeritav ja fikseeritud kursiga raha, mis tugineb valuutakomitee süsteemile: kogu ringluses olev sularaha peab olema täielikult tagatud keskpanga kullaga ja konverteeritava välisvaluutaga.

      Selle vanamoelise ja nostalgilise süsteemi algidee oli Kallasel ja rahareformikomitee asendusliikmel Ardo Hanssonil tärganud siis, kui tekkis lootus saada tagasi enne sõda välispankadesse deponeeritud kuld. Kokku oli Eestil jäänud Inglise Panka, Rootsi Riigipanka ja Rahvusvahelisse Arvelduspanka Baselis üle 12 tonni kulda.

      Lõplikult lepiti rahaseaduste põhimõtted kokku 1992. aasta aprilli algul ühel õhtusöögil Tallinnas Sub Monte restoranis, kuhu Kallas ja Hansson olid kutsunud ka Hanssoni kunagise juhendaja, Harvardi ülikooli professori Jeffrey Sachsi.

      IMF-ile ei meeldinud miski. Ei rahaseaduste sisu ega see, et Eesti Pank polnud seaduseelnõusid IMF-iga kooskõlastanud. Kallasel ei lastud just palju rääkida, aga kus ta vähegi suu lahti sai teha, seal kordas ta oma kangevõitu inglise keeles nagu rikkis masin: “We will not postpone! We will not postpone!”

      Viimane katsumus kadalipus oli söömaaeg IMF-i tegevdirektori Michel Camdessusega. Nõud olid juba koristatud ja lauda kattis vaid valge lina, kui Camdessus viimaks lausus: “Äkki te ikka kaalute veel kord võimalust reform edasi lükata?”

      Pärast Kallase vastust tegi puuviljanuga ülevoolavalt joviaalse IMF-i juhi käes järsu jõnksu, kuid tema pidevalt naeratav nägu tardus üksnes viivuks, enne kui ta ütles: “Teie olete riik, teie otsustate. Te kihutate kärestikust alla, kuid me püüame teid sealt välja aidata.”

      Seejärel naeratas Camdessus jälle oma igikestvat naeratust, juhatas Kallase nalja visates õue, kus tehti lipu juures ühispilti, ning kõik oli taas tore, nii tore.

      Dekreet nr 035

      1992. aasta 20. juuni hommikul kell üheksa avanesid korraga

Скачать книгу