LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kuhu kulutas suure osa Soomes loengutega teenitud rahast.

      Laulva revolutsiooni ajal oli tekkinud lahe taga terve hulk Eesti sõprade organisatsioone, kuhu kuulus ka liberaale. Keegi neist, ilmselt Soome-Eesti Seltsi kauane juht Jari Havia kinkis Jõerüüdile 19. sajandi suurima liberaalse mõtleja John Stuart Milli teose “Vabadusest” (“On Liberty”), mille keskne mõte Jõerüüdile väga meeldis: üksikisiku vabaduse piiriks on ainult kahju, mis selle vabaduse kasutamisest võib tekkida teisele inimesele.

      Jõerüüt oli poliitilist tegevust alustanud juba 1986. aasta lõpul kirjanike liidu funktsionäärina. Tema esimene edukas ettevõtmine oli Tallinna tänavanimede taastamise kampaanias osalemine. Nimekomisjoni liikmena aitas ta kaasa ka ajalehe Sakala ja Kuressaare linna nime ennistamisele.

      Saanud 1989. aastal hilisema reformierakondlase, arhitekt Ignar Fjuki järel loomeliitude kultuurinõukogu juhiks, tajus Jõerüüt varsti, et kultuurinõukogu laadi ühiskondlike moodustiste aeg hakkab ümber saama ja tulevik on erakondade päralt. Jõerüüt alustas ettevalmistusi partei asutamiseks. Liberaalseid aatekaaslasi leidis ta ohtralt sealtsamast kultuurinõukogust ja loomeliitudest.

      Jõerüüdi ettevalmistused liberaalse partei loomiseks olid juba lõpusirgel, kui rühm sotsiaaldemokraatide tegutsemisest ärgitust saanud rahvarindelasi temast ette jõudis. Vastuseks Noorte Hääles ilmunud sotsiaaldemokraatide programmile levitasid Rahvarinde Tallinna Oktoobri rajooni piirkonna eestvedajad 17. detsembril 1989 Rahvarinde volikogu koosolekul Eesti Liberaalse Rahvapartei asutamise deklaratsiooni.

      See hilisema Harju maavanema Mait Korneti allkirjaga üleskutse kõlas nii: “Meie teel tuleviku Eestisse on saabunud aeg liberaalse maailmavaate taassünniks, liberaalsete veendumustega inimeste ühinemiseks. Me usume, et

      • Inimisiksus ja perekond on väärtused, mis on kõrgemad mistahes sotsiaalsetest gruppidest, kihtidest või klassidest;

      • Inimühiskonna progressi ainsaks allikaks on isiksuste loova energia vaba rakendamine;

      • Ühiskondliku ja riikliku korralduse ülesandeks on tagada kõigile ühiskonnaliikmetele nende võimete ja oskuste vaba arendamise võrdsed võimalused.

      Kutsume kõiki, kes jagavad liberaalseid veendumusi ja soovivad liituda, osa võtma Eesti Liberaalse Rahvapartei programmi väljatöötamisest.”

      Kolm päeva hiljem, 20. detsembril 1989 ilmus Noorte Hääles loomeliitude kultuurinõukogust alguse saanud Eesti Vabade Demokraatide manifest.

      “Meie ideaaliks on vabadus,” kuulutasid Ado Eigi, Ene Hion, Jaak Jõerüüt, Tiit Kaljundi, Teet Kallas, Raimo Kangro, Ando Keskküla, Andres Kompus, Viivi Luik, Enn Põldroos, Ilmar Rattus, Paul-Eerik Rummo, Jaan Ruus, Mari Saat, Lepo Sumera, Hagi Shein, Heinz Valk ja Andra Veidemann.

      13. jaanuaril 1990 teatasid vabad demokraadid ja liberaalse rahvapartei algatusrühm Noorte Hääles ühinemisest ja kavatsusest luua üheskoos liberaaldemokraatlik partei. Liberaalse rahvapartei algatusrühma esindajana kirjutas ühinemisteatele alla hilisem liberaaldemokraatliku partei peasekretär Henn Sarv ja vabade demokraatide esindajana helilooja Lepo Sumera, kellest kolm kuud hiljem sai Savisaare valitsuse kultuuriminister.

      Kuu aja pärast oli valmis ka ELDP esimene programm. See ilmus veebruaris Rahvarinde ajalehes Vaba Maa. Heinz Valk kujundas ELDP logo, kus põimusid sinine L ja kuldne D. Partei asutamise algatusrühma liikmed Ene Hion, Jaak Jõerüüt, Oleg Kangur, Tiit Käbin, Paul-Eerik Rummo ja Henn Sarv tutvustasid neid avalikkusele 13. veebruaril 1990 Kirjanike Maja saalis.

      Rikkus ilma vaimsuseta on mõttetu

      Liberaalid rõhutasid partei programmis isikuvabaduse ning kultuuri ja hariduse tähtsust. ELDP oli ju välja kasvanud loomeliitude kultuurinõukogust ning partei asutajate ja eestvedajate seas oli palju nimekaid kultuuritegelasi. Peatükk “Inimese vabadused” oli programmis aukohal, kohe liberaalse rahvapartei asutamisdeklaratsioonist üle võetud üldpõhimõtete järel. Kultuurist ja haridusest, teadusest ja isegi kunstist räägiti ELDP esimeses programmis enne sotsiaalpoliitikat ja isegi enne majandust, mis mõni aasta hiljem kerkis Reformierakonna programmis kesksele kohale.

      Kultuuripeatükk algas sõnadega: “Kultuuri käsitame kui inimese ainumõeldavat vaimset ja ainelist keskkonda. Esmatähtis on väärtustada haridus kui omaette siht, iseväärtus, eriti meie ühiskonda lähimal raskel taastervenemisetapil, mil majandus on nõrkadel jalgadel. Vaja on hariduse eelisarengut ja eelisfinantseerimist.”

      Paul-Eerik Rummo rõhutas partei asutamiskongressil: “Eeskätt vabadustaju ja reaalne vabadus, vaimne erksus, avatus ja arenemisvõime – siis on lootust, et suudame lahendada ka materiaalsed mured. Selline tahab olla sõnum, mille läkitab meie programm mitte ainult sõnades ja ridades, mitte ainult kirjatähes, vaid ka – ja just – oma vaimus, sõnade ja ridade vahel, kirjatähtede taga ja ees.”

      Enn Põldroos sõnastas oma kongressikõnes sama mõtte nii:

      “Me ei pea õigeks, et kriisiolukorras toodaks ohvriks vaimsus – et enne saame rikkaks, siis hakkame tegelema ilu, headuse ja tarkusega. See on brežnevliku poliitika taasäratamine.

      Meie ideaalide kohaselt on rikkus ilma vaimsuseta mõttetu. See on ime, et me oleme suutnud püsima jääda niivõrd ebasoodsas ajalookäigus. See ime on saanud teoks tänu eesti rahva kiivale kinnihoidmisele oma vaimsest identiteedist. Praegu on vaimsus sattumas ohtlikuma löögi alla kui kunagi varem. Mis kasu on meil rikkusest, kui kaotades kultuuriidentiteedi, lakkame olemast kui rahvus.

      Ma ei räägigi asja praktilisest küljest. Ilma kõrge kultuuri- ja haridustasemeta on vähegi arvestatav kaasaegne majanduslik ja tehniline areng mõeldamatu.

      Meie eesmärgiks on oluliselt suurendada riigi toetust kultuurile, haridusele, teadusele juba praegu.”

      Paul-Eerik Rummo, Eesti esimene ja ilmselt ka viimane patsiga parteijuht, oli võimukoridoridest seni kauge kaarega mööda käinud. Luuletajana oli ta legend olnud juba üle 20 aasta – sellest ajast peale, kui ta tudengina 1960. aastate esimesel poolel avaldas oma esimesed värsikogud. Veel suurem legend sai temast siis, kui ta mõni aasta hiljem järsku vait jäi.

      Põlvkonna iidolina oli Rummo sõnastanud ajastu paineid nii, et need olid peaaegu puutumatult tõusnud üle kümnete keeldude ja tabude tuhandete inimeste teadvusse. Ent 1960. aastate lõpul, kui Vene tankid lömastasid Praha kevade ja kompartei keeras hapnikukraanid ka Eestis kinni, hakkasid tsensorid Rummot kimbutama. Tema näidend “Tuhkatriinumäng” ja luulekogu “Saatja aadress” keelati ära. “Tuhkatriinumängus” Printsi mänginud Vanemuise näitleja Raivo Adlas viidi peaaegu otse esietenduselt Vene kroonusse aega teenima. “Saatja aadress” levis rahva seas põrandaaluse käsitrükis vihuna, kuid Paul-Eerik – just nii, ainult eesnime pidi nagu kuningat teda tol ajal kirjarahva seas kutsutigi – ei avaldanud pikki aastaid enam midagi peale lasteraamatute.

      Suure luuletaja trotslik vaikimine oma parimas loomeeas oli tähendusrikkam kui kõik ta luuletused eales olid olnud. Isegi tema allkiri kuulsal 40 kirjal oli tühiasi võrreldes vastupanuvaimuga, mida ta priiuse rüütlina kompromissitult vaikides kehastas.

      Seepärast polnud ka midagi imelikku selles, et poliitilisel püünel seni harva üles astunud Rummot saatis liberaaldemokraatliku partei esimehe valimistel suur edu. Kõik saalisolijad teadsid teda ja tema lugu juba aastaid. Ka juhatuse valimistel sai Rummo kõige rohkem hääli (226 võimalikust 221), järgnesid Jaak Jõerüüt, Tiit Käbin, Enn Põldroos, Andres Küng, Evald Laasi, Teet Kallas, Oleg Kangur, Lepo Sumera, Henn Sarv, Kalju Aleksius, Andra Veidemann, Ene Hion, Malle Gross, Väino Villik, Heinrich Ausmees, Ahto Lobjakas, Signe Roos, Andres Kompus ja Ülo Palm.

      250 liberaali + Kiur Aarma

      1990. aastal võisid ka kaks inimest partei teha. Pool sajandit kestnud kompartei võimumonopoli tõttu polnud partei asutamiseks mingeid piiranguid peale selle, et kuni laulva revolutsioonini ei tohtinud parteisid üldse asutada. Esimesed erakonnad olid seetõttu enamasti mõnekümne liikmega klubid või sõpruskonnad, mitte maailmavaatelisel alusel loodud organisatsioonid. Suurimal laulva revolutsiooni ajal tekkinud erakonnal, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Parteil oli 104 asutajat.

      Liberaaldemokraatlik

Скачать книгу