ТОП просматриваемых книг сайта:
Kodanike riik. Reformierakond loomisest kuni tänapäevani. Kalle Muuli
Читать онлайн.Название Kodanike riik. Reformierakond loomisest kuni tänapäevani
Год выпуска 2014
isbn 9789949549085
Автор произведения Kalle Muuli
Жанр Биографии и Мемуары
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Ka kongressi korraldajad polnud suurt osa ELDP asutajaliikmeist varem näinud. Tol ajal oli see nii ebatavaline, et kongressi juhataja Jaak Jõerüüt suutis vaevu naeru tagasi hoida, kui ta pärast põhiettekannete lõppu hakkas saalist kirjalikke sõnavõtutaotlusi vastu võtma. “Soovin sõna. Ahto Lobjakas,” luges ta ühelt paberilipikult ja mõtles, et keegi tahab nii imelikku nime kasutades vist nalja teha. Võttis siis järgmise paberi ja luges sealt veel imelikumat nime: “Soovin sõna. Aap Neljas.”
ELDP-l oli täpselt 250 asutajat, ent vahel on selleks arvuks nimetatud ka 251. Segadus on tekkinud ilmselt sellest, et sekretär on asutajaliikmete ametlikule, Henn Sarve laserprinteriga vormistatud nimekirjale lisanud hiljem pastakaga veel ühe nime: Kiur Aarma, 1975, õpilane (Tln). Põhjus, miks partei asutajaid oli siiski 250, mitte 251, tulenes seadusest. Tulevane teletäht Kiur Aarma tahtis küll väga ELDP-sse astuda, kuid oli kõigest 14-aastane.
9. märtsil 1990 kell 17.50 Tallinnas Eesti Projekti saalis heaks kiidetud Eesti Liberaaldemokraatliku Partei asutamiskongressi resolutsioon kõlas seetõttu nii:
“Meie, 250 mõttekaaslast, jõudsime üksmeelele, et Eestis on vajalik liberaalsele maailmavaatele tuginev partei.
Sellest lähtudes, kujundanud niisuguse partei programmi ja põhikirja, võtame vastu otsuse luua
EESTI LIBERAALDEMOKRAATLIK PARTEI,
lugedes end selle asutajaliikmeiks.
Pöördume ettepanekuga Eesti Liberaaldemokraatliku Partei registreerimiseks loodava Eesti Komitee ja Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi poole.
Pöördume Liberaalse Internatsionaali poole palvega võtta meid oma liikmeks.”
Daam punases kostüümis, nimi vaja täpsustada
Eesti Kongress ja esimesed enam-vähem vabad ülemnõukogu valimised matsid ajakirjanduses enda alla kõik muud poliitikauudised. Kuid samad sündmused, mis ELDP kongressi kodumaal peaaegu märkamatuks muutsid, aitasid tähtsatel väliskülalistel selle just üles leida. Tallinna saabunud kümned naaberriikide poliitikud ja ajakirjanikud võtsid kord juba kohal olles meelsasti päevakavasse ka ELDP kongressi külastamise.
Põhjamaade parempoolsed poliitikud olid Eesti vastu suurt huvi üles näidanud kohe piiride paotudes. 1989. aasta algul käis esimese Rootsi parteijuhina Eestis moderaatide partei esimees Carl Bildt.
Kohe Bildti tuules jõudsid Eestisse ka Põhjamaade liberaalid, kuid siis juba enam mitte ühekaupa, vaid hulgi. Aasta enne ELDP sündi, 20.–23. märtsil 1989 korraldasid Põhjamaade liberaalid Eestis oma esindajate kokkutuleku. Selle õnnestumisele aitas tublisti kaasa Rootsi rahvapartei juhatuse liige Andres Küng. Tallinna kokkutulekust võttis osa harukordselt esinduslik seltskond: Rootsi liberaalide juht Bengt Westerberg; Taani liberaalse partei Venstre juht Jan Klovstad, soomerootslaste liberaalide juht Peter Stenlund; hilisem Taani kauaaegne majandusminister, liberaal Marianne Jelved jt.
Bengt Westerberg käis koos kaaslastega ka Läänemaal rannarootslaste asupaiku vaatamas ning pidas Tallinna linnahallis märtsiküüditamise mälestusüritusel kõne, mille lõpetas hüüdega: “Elagu vaba Eesti!”
Aasta hiljem olid ELDP asutamiskongressil Eesti Projekti saalis kohal külalised Soomest, Rootsist, Ungarist, Lätist, Venemaalt. Juba 1947. aastal asutatud Välis-Eesti Liberaalset Koondist esindasid Andres Küng, Aleksander Terras ja Andres Käärik, soomerootsi liberaale Peter Stenlund, Ungari vabade demokraatide liitu Peter Krasztev, Moskva konsitutsioonilisi demokraate Georgi Derjagin.
Rootsi liberaalse rahvapartei nimel tervitas ELDP asutajaid Eesti Projekti saalis poliitik, kelle kohta on kongressi protokolli märgitud: “Daam punases kostüümis, nimi vaja täpsustada”. Too täpsustamist vajava nimega daam punases kostüümis ja tulipunase peaga oli ei keegi muu kui üks tolle aja väljapaistvamaid Rootsi liberaale – parlamendirühma esimees, hilisem Carl Bildti valitsuse kultuuriminister Birgit Friggebo.
Kõik need külalised olid oma tulekust varakult teada andnud ja tervitusjärjekorda registreeritud. Ent keset kongressi astus Eesti Projekti saali sisse ka üks tõeline üllatuskülaline. Kongressi juhataja Jaak Jõerüüt ei tahtnud oma silmi uskuda, kui nägi noore muinsuskaitsja Mart Laari saatel sisenemas Rootsi moderaatide partei esimeest Carl Bildti, kes järjekordselt Tallinnas olles käis ka uue partei sünnile kaasa elamas.
Headest suhetest Põhjamaade ja eriti Soome liberaalidega oli ELDP-l edaspidi palju kasu. Juba sama aasta sügisel võeti verisulis ELDP liberaalide internatsionaali vaatlejaliikmeks. Appi tuli juhus, et just 1990. aastal toimus Liberaalse Internatsionaali kongress Soomes. Kaugemale poleks Eesti puruvaesed poliitikud jaksanud pileteid osta. See, et ELDP seal vaatlejaliikmeks võeti, polnud aga enam sugugi juhus. Rahvusvahelises mängus maksid tutvused ja ELDP-l oli palju häid eestkostjaid väliseestlastest kuni soomerootsi liberaalide juhi Peter Stenlundini, kes oli 1990. aastal kongressi korraldaja. Tol mälestusväärsel kongressil käis kahe turvamehe saatel ringi ka skandaalne Vene liberaaldemokraatliku partei juht Vladimir Žirinovski, kuid juba siis suhtusid Lääne-Euroopa liberaalid temasse kui KGB provokaatorisse. Vaatlejaliikmeks võetud ELDP-d esindasid Soomes Paul-Eerik Rummo, Jaak Jõerüüt ja Tiiu Laansoo. Kohal olid ka väliseestlased, kellest kõige suuremat tuge pakkusid Aleksander Terras ja Andres Küng. Välis-Eesti Liberaalne Koondis oli Liberaalse Internatsionaali asutajaliige.
Liberaalid juhivad ülemnõukogus Rahvarinnet
1990. aasta talv vindus pikalt. Maa oli lumeta, kuid ilm oli märtsi lõpuski veel külm ja kõle. Ainult ülemnõukogu esimene tööpäev 29. märtsil oli eriline – ilus ja päiksepaisteline. Äsja valitud esinduskogu maine oli kõrge, ootused suured. Rahvarinde pooldajad tervitasid oma lemmikuid plakatite ja lippudega Toompea lossi ees. Plats oli inimesi täis, eesti saadikud seisid rõdul ja lehvitasid rõõmsalt, venelased konutasid mornilt saalis.
Ülemnõukogu valimised olid Rahvarinde juhtidele valmistanud tegelikult suure pettumuse. Ehkki ERSP boikoti tõttu jäi palju rahvuslasi Toompealt eemale, ei saavutanud Rahvarinne loodetud tulemust. Lätis ja Leedus olid rahvaliikumised saanud parlamendis absoluutse enamuse, Eestis aga kogus Rahvarinne alla poole mandaatidest.
Rahvarinde juhid olid kavatsenud absoluutse häälteenamuse korral kuulutada ülemnõukogu asutavaks koguks, teha uue põhiseaduse ja rajada uue riigi, kuid nüüd tuli sellest plaanist loobuda. Rahvarinde juht Edgar Savisaar ei saanud ka valitsust moodustada omatahtsi, vaid pidi otsima teiste rühmade toetust.
Valik oli üllatavalt väike. Lisaks Rahvarindele ja “Õiguslikule järjepidevusele” oli ülemnõukogus ainult kaks suuremat poliitilist jõudu. Venelased koondusid saadikurühma “Võrdsete õiguste eest” (algselt 16 saadikut). Kompartei eestimeelsete juhtide saadikurühm Sõltumatud Demokraadid (15) püüdis teha koostööd Töökollektiivide Liidu ja Maaliiduga (kokku ca 20).
Kohe pärast valimistulemuste kinnitamist tutvustas ülemnõukogu uue koosseisu esimese istungi juhataja, valimiskomisjoni esimees Eerik-Juhan Truuväli juba varem moodustatud saadikurühmi. Loomeliitude rühma kuulusid Lehte Sööt (Hainsalu), Enn Põldroos, Jaak Jõerüüt, Teet Kallas, Heinz Valk, Rein Järlik, Enn Leisson, Rein Veidemann, Koit Raud, Jaak Allik. Mingist ilmavaatelisest ühtsusest polnud muidugi juttu, ainus ühine tunnus oli kuulumine mõnda loomingulisse liitu. Saadikurühma juhtohjad olid ELDP käes: esimees Jaak Jõerüüt, aseesimees Heinz Valk.
Kõik selle rühma neli liberaali – Jaak Jõerüüt, Enn Põldroos, Heinz Valk, Siim Kallas – kuulusid samal ajal parlamendi suurimasse, 43-liikmelisse Rahvarinde saadikurühma. Viienda liberaalina oli Rahvarindes Tiit Käbin, kuid kuues ülemnõukogusse pääsenud ELDP liige Jüri Põld oli hoopis saadikurühmas “Õiguslik järjepidevus”, mis lähtus oma tegevuses Eesti Kongressi otsustest. Ülemnõukogus oli 30 Eesti Kongressi liiget, “Õigusliku järjepidevuse” saadikurühma kuulusid neist täpselt pooled. Teiste seas olid seal ka hilisem Keskerakonna peasekretär Küllo Arjakas ja EKP Valga rajoonikomitee juht Mai Kolossova.
Rühmade