LITMIR.BIZ

Скачать книгу

hiljem sotsiks, kirjanik Jaan Kross pages parlamendist veel enne selle volituste lõppu tagasi oma põhitöö juurde.

      Valimiste suurüllataja oli endine eksiilvalitsuse sõjaminister Jüri Toomepuu. Tõelise poliitilise paukpadrunina tegi ta Kagu-Eestis valimiste rekordi – 16 904 häält. Toomepuu juhtis valimisliitu Eesti Kodanik, kuhu kuulusid Eesti Vabariigi Partei ja Noarootsi Tervisliku Eluviisi Seltsi esindajad. Esimestel riigikogu valimistel astus selliseid isevärki seltskondi üles hulgi. Mälestus kommunistlikust vangipõlvest oli veel nii värske, et kellegi vabadust ei tihatud piirata. Kandidaate võisid esitada kõik ühendused ja organisatsioonid. Riigikogusse pürgis isegi Loodusseaduse Partei, mis tahtis lähendada ühiskonna seadusi loodusseadustele.

      Lisaks Toomepuule said enam kui kolme kvoodi jagu hääli esimese presidendi pojapoeg Matti Päts (9618, Isamaa) ja fosforiidisõja algataja Juhan Aare (9341, Kindel Kodu). Isikumandaadiga pääses riigikogusse 17 saadikut, teiste seas kaks liberaali: Tiit Käbin (6427) ja Paul-Eerik Rummo (5290). Ülekaalukalt populaarseim naiskandidaat oli 9051 häälega parteitu mõõdukas Valve Kirsipuu.

      Nagu varem kitsamas ringis kokku lepitud, pakkus Laar saadikurühma esimesel koosolekul esimeheks Hallastet ning aseesimeesteks Kannikut ja Kranichit. Et liberaalid saavad ühe aseesimehe koha, oli kirjas juba juulis sõlmitud valimisliidu lepingus, kuid Kranich kandidaadina tähendas väikest üllatust. Liberaalide esimees Paul-Eerik Rummo pürgis kultuuri- ja haridusministriks ning loogiliselt võttes oleks fraktsiooni aseesimeheks pidanud saama liberaalide teine number Tiit Käbin. Ent Isamaa tuumik pidas teda juhiameti jaoks liiga mugavaks, isepäiseks ja koostöövõimetuks.

      Saadikurühma juhtide valimisel 25. septembril 1992 sai Illar Hallaste 14 häält, Indrek Kannik ja Heiki Kranich võrdselt 11, Kaido Kama 8 ja Aivar Kala 4 häält. Liisk andis Kannikule esimese aseesimehe ja Kranichile teise aseesimehe tiitli.

      5. oktoobril 1992 valis riigikogu oma esimesel istungil 59 häälega Eesti Vabariigi presidendiks Lennart Meri. Tema vastaskandidaat, kauaaegne ülemnõukogu presiidiumi esimees ja pärast Eesti iseseisvumist kõige populaarsemaks poliitikuks kerkinud Arnold Rüütel sai 31 häält.

      Isamaa, ERSP ja Mõõdukate koalitsioonikõnelused sujusid suuremate viperusteta. Juba riigikogu esimene tööpäev näitas, et valitsusliit on kindel. Ülo Nugis sai 53 häälega riigikogu esimeheks, Riivo Sinijärv Kindlast Kodust kogus 47 häält. Aseesimeesteks valiti Tunne Kelam ja Edgar Savisaar.

      21. oktoobri õhtul kell kuus kinnitas president Lennart Meri peaminister Mart Laari esildise alusel käskkirjaga nr 1 ametisse taasiseseisvunud Eesti esimese põhiseadusliku valitsuse. Kultuuri- ja haridusministriks sai ELDP esimees Paul-Eerik Rummo.

      Vabadusega võrdsuse vastu

      Vaevalt oli uus valitsus 1992. aasta sügisel tööle asunud, kui peaminister Mart Laar rahandusminister Madis Üürikesel nööbist kinni võttis ja kärsitult päris, millal uued maksuseadused lõpuks valmis saavad. Laar lootis siiralt, et riik saab alustada uut aastat uute maksudega. Nii oli see üldjoontes kirjas ka koalitsioonileppes.

      Ehkki valitsusliitu kuulusid ka sotsiaaldemokraadid, kes pooldavad tavaliselt progresseeruvat tulumaksu, sujus maksureformi sõnastamine ja ühetaolise tulumaksu kirjutamine valitsuse programmi vähimagi tõrketa. Maksud polnud ei enne ega pärast valimisi ühiskonnas üldse mingi teema. Inimeste meeli köitsid võrratult valusamad valikud: ida või lääs, demokraatia või diktatuur, punane või valge. Keda huvitavad sellisel ajal veel maksuastmed?! Progresseeruv või proportsionaalne – mis vahet seal on, kui keskmine palk on alla 70 dollari kuus!

      Eelmise elu pärandina kehtis Eestis kolmeastmeline tulumaks. Kõige väiksemat, 16 % tulumaksu pidid maksma need, kelle sissetulek jäi alla 1080 krooni, kõige suuremat, 33 % need, kes teenisid üle 1800 krooni kuus. Rahavahetuse eelõhtul lisandus neljas aste: palgalt üle 2000 krooni kuus tuli nüüd maksta 50 % tulumaksu.

      Ettevõtte tulumaks oli algselt samuti progresseeruv – sõltuvalt kasumi suurusest 15 %, 23 % või 30 %. Rahareformikomitee kaotas astmed ja kehtestas ettevõtetele ühtse 35-protsendise tulumaksu. Käibemaks oli nime poolest samuti juba olemas, ent mitte päris tänapäevases tähenduses. See meenutas pigem aktsiisimaksu või müügimaksu. Alates rahareformist oli käibemaks 18 %.

      Laar oli enne Euroopa noorimaks peaministriks saamist lugenud ainult ühte majandusraamatut. Seegi polnud mingi telliskivi, vaid Milton ja Rose Friedmani “Valikuvabadus” (“Free to Choose”), mis koondas BBC tarvis tehtud telesarja tekste. Inglise keeles esimest korda juba 1979. aastal ilmunud raamatuke anti eesti keeles välja 1992. aastal.

      Friedmani paarisajaleheküljelise pehmes köites klade mõju Eesti poliitikale ja rahandusele on raske üle hinnata. Ka Laar hakkas ühtlast ja madalat maksumäära pooldama just “Valikuvabaduse” mõjul.

      Friedman lummas Eesti parempoolseid poliitikuid sellega, et vastandas võrdsusele vabaduse, äsja Vene võimu alt pääsenud rahva paleuse ja ülima eesmärgi. Midagi enamat polnud võimalik vaekausile panna ning vabadus kaalus mõistagi üles kõik muud väärtused. Friedman hoiatas: “Ühiskond, mis asetab võrdsuse vabadusest ettepoole, jääb lõpuks ilma niihästi võrdsusest kui ka vabadusest. Ühiskond, mis seab esikohale vabaduse, omandab lõpuks senisest suurema vabaduse meeldiva kõrvaltulemusena ka suurema võrdsuse.”

      Te kõik olete vallandatud!

      Kuna valitsusleppe majanduspeatüki sõnastamine usaldati isiklikult tulevasele peaministrile, siis oli asi sellega otsustatud. “Üksikisiku tulumaks tuleks muuta proportsionaalseks,” kirjutas Laar ja lisas kohe: “On vajalik, et 1993. a riigieelarve laekumised lähtuksid juba maksureformiga kavandatud põhimõtetest.”

      Suur oli nüüd peaministri imestus, kui rahandusminister talle õlgu kehitades selgitas, et maksuseadusi tehakse tavaliselt ikka mitu aastat, aga kui kõvasti pingutada, siis võib ta ehk mõne kuu pärast mingid visandid näha tuua.

      Üürike oli suurte kogemustega tippjuht. Ent ta oli väliseestlane ja tema kogemused pärinesid Rootsist. 1970. aastatel oli ta olnud kontserni Olsson & Rosenlund finantsdirektor. Seejärel juhtis ta ligi tosin aastat Rootsi riigi üht suurimat kinnisvarafirmat, kuni Laar kutsus ta Eesti rahandust uutele rööbastele sättima. Aastakümneid võõrsil elanud ja Rootsi ärikultuuriga harjunud Üürike ei saanud äsja iseseisvunud Eestis üldse aru, kuhu ta on sattunud. Mingeid reegleid, eeskirju, seadusi polnud. Õigupoolest polnud üldse midagi – ka mitte inimesi, raha ega aega. Eriti just aega. See oli ju lausa pöörane – peaminister tahtis vähem kui kaks kuud enne uue eelarveaasta algust kogu maksusüsteemi pea peale pöörata.

      Segadust suurendas seegi, et Üürike oli teinud oma uute alluvatega esimest korda kohtudes ränga vea. Muidu leebe ja rahumeelne minister teatas rahandusministeeriumi saabudes tõelise isamaaliku bravuuriga, et tänasest võivad kõik end sama hästi kui päevapealt vallandatuks lugeda ja edaspidi otsustab ta isiklikult, kelle tööle tagasi võtab. Võib-olla see ei olnud päris nii öeldud, kuid nõnda teda paraku mõisteti.

      Lisaks paljudele muudele reformidele oli valitsus kohe pärast ametisseastumist alustanud valitsusreformi, mille käigus liideti ja lahutati ministeeriume. Rahandusministeeriumi ühendati parajasti senise majandusministeeriumiga ning senise majandusministeeriumi asemele tehti uut majandusministeeriumi, kuhu pandi kokku kaubandusministeerium, tööstus- ja energeetikaministeerium ning ehitusministeerium.

      Hirmu silmad tegi veelgi suuremaks valimiskampaania ajal kõigile pealuusse taotud Isamaa loosung “Plats puhtaks!”. Muidugi ei läinud ükski ametnik Üürikese jutu peale lõpparvet küsima, kuid ministeeriumi töö oli pikaks ajaks halvatud.

      Viis senti maksuametile

      Kõige raskem oli toime tulla Villar Aroniga, maksuameti peadirektoriga. Aron oli ENSV rahanduse raudvara, tõeline vana kooli mees, kelle karjäär oli alanud juba Stalini ajal, kui ta pärast seitsmeklassilise kooli ja rahandustehnikumi lõpetamist 16-aastasena suunati Mustvee rajooni rahandusosakonna maksuinspektoriks. Alates 1970. aastast juhtis Aron 20 aastat järjest ENSV rahandusministri esimese asetäitjana ka riigitulude valitsust, mis oli nõukogude versioon maksuametist, kuni temast 1990. aastal sai maksuameti esimene peadirektor.

      Loomult

Скачать книгу