LITMIR.BIZ

Скачать книгу

moosid. Ta tegi neid ise. Marju me korjasime ise metsast, kuhu me sõitsime. Ma ei mäleta, kus see oli. Me läksime kolmekesi sügavale metsa ja korjasime mustikaid. Hästi palju. Ja siis keetis ema need moosiks.“

      „Hästi,“ ütles ta ja noogutas. „Suurepärane!“ Ta kirjutas enda ees olevasse kausta. „Aga need?“

      Ta näitas mulle veel paari fotot. Ühel oli naine, kelle ma paari hetkega ära tundsin kui oma ema. Ühel olin mina. Ma rääkisin talle, mida oskasin. Kui lõpetasin, pani ta fotod ära. „Väga hea. Sa mäletasid oma lapsepõlvest palju enam kui tavaliselt. Vist tänu neile fotodele.“ Ta vakatas. „Järgmine kord ma tahaksin sulle veel paari fotot näidata.“

      Ma olin nõus. Imestasin, kust ta need fotod sai ja kui palju ta teadis minu elust, mida ma ise ei teadnud.

      „Kas ma tohin selle endale jätta?“ küsisin ma. „Selle foto, kus on minu vana kodu?“

      Ta naeratas. „Muidugi!“ Ta ulatas pildi mulle ja ma panin selle oma kaustiku vahele.

      Ta sõidutas mu koju. Ta oli juba selgitanud, et Ben meie kohtumistest ei tea, aga nüüd ütles ta, et ma pean hoolikalt järele mõtlema, kas ma tahan talle rääkida sellest päevikust, mida ma pidama hakkan. „Siis sul võib tekkida tõrge,“ ütles ta. „Siis sa äkki ei taha teatud asjadest kirjutada. See on väga oluline, et sa tunneksid, et võid kirjutada, mida aga tahad. Pealegi võib Ben pahandada, kui teada saab, et sa otsustasid uuesti raviga proovida.“ Ta jäi vait. „Sa pead selle võib-olla ära peitma.“

      „Aga kust ma tean, et sinna kirjutada?“ küsisin mina. Ta ei öelnud midagi. Mulle tuli mõte. „Kas te tuletaksite mulle meelde?“

      Ta ütles, et tuletab. „Aga sa pead ütlema, kuhu sa selle peidad,“ ütles ta. Me peatusime maja ees. Hetk pärast seda, kui ta autost välja astus, sain ma aru, et see ongi minu maja.

      „Kappi,“ ütlesin mina. „Ma panen selle kapi taganurka kingakarpi.“

      „Hea mõte,“ ütles ta. „Aga sa pead sinna juba täna kirjutama. Enne kui sa magama lähed. Muidu on see homme lihtsalt üks tühi kaustik. Sa ei tea, mis see on.“

      Ma ütlesin, et kirjutan, et ma saan aru. Ma astusin autost välja.

      „Ole tubli, Christine,“ ütles ta.

      Nüüd ma istun voodi peal. Ootan oma meest. Ma vaatan fotot majast, kus ma üles kasvasin. See tundub nii normaalne, nii tavaline. Ja nii tuttav.

      Kuidas ma sealt siia sain? mõtlen ma. Mis juhtus? Milline on minu minevik?

      Kuulen elutoa kella löömas. Kesköö. Ben tuleb trepist üles. Ma pean peitma kaustiku sellesse kingakarpi, mis ma leidsin. Ma panen selle kappi, nagu ma doktor Nashile lubasin. Homme, kui ta helistab, kirjutan ma veel.

      LAUPÄEV, 10. NOVEMBER

      Ma kirjutan seda keset päeva. Ben on all ja loeb. Ta arvab, et ma puhkan, aga ehkki ma olen väsinud, ma siiski ei puhka. Mul pole aega. Ma pean selle üles kirjutama, enne kui kõik kaob. Ma pean päevikut pidama.

      Ma vaatan kella. Ben pakkus, et võiksime pärast lõunat jalutama minna. Mul on pisut üle tunni aega.

      Täna ärgates ei teadnud ma, kes ma olen. Kui silmad lahti lõin, ootasin nägevat öölaua serva ja kollast lampi. Suurt kappi toanurgas ning kerge sõnajalamustriga tapeeti. Ootasin, et kuulen, kuidas ema allkorrusel peekonit praeb või kuidas isa aias vilistades hekki pügab. Ma ootasin, et olen üheinimesevoodis ning seal pole midagi peale rebitud kõrvaga mängujänese.

      Ma eksisin. Ma olen vanemate toas, mõtlesin ma esmalt, aga sain siis aru, et ei tundnud ühtki asja ära. Magamistuba oli täiesti võõras. Heitsin tagasi pikali. Miski on valesti, mõtlesin ma. Väga-väga valesti.

      Kui alla läksin, olin juba peegli ümber olevaid fotosid näinud ja nende juures olevaid märkmepabereid lugenud. Ma teadsin, et ma pole laps, isegi mitte noor, ma olin aru saanud, et see mees, keda ma kuulen hommikusööki tegemas ning raadiot kuulates vilistamas, ei ole mu isa, mu korterinaaber ega peigmees, vaid tema nimi on Ben ja ta on mu abikaasa.

      Köögi ukse taga ma kõhklesin. Ma kartsin. Ma pidin temaga kohtuma otsekui esimest korda. Milline ta on? Kas samasugune kui fotode peal? Või olid ka need ebatäpsed? Kas ta on vanem, paksem, kiilakam? Milline tema hääl on? Kuidas ta liigutab? Kui hea partii ma olin teinud?

      Kusagilt tuli üks nägemus. Üks naine – mu ema? – käsib mul ettevaatlik olla. Ülepeakaela abiellumine…

      Ma lükkasin ukse lahti. Ben oli minu poole seljaga, ta keeras pannilabidaga pannil särisevat peekonit. Ta ei kuulnud, kui ma sisse tulin.

      „Ben?“ küsisin mina. Ta keeras kiiresti ringi.

      „Christine? On sinuga kõik korras?“

      Ma ei teadnud, kuidas vastata, nii et ma ütlesin: „Jah. Vist küll.“

      Ta naeratas kergendatult ning mina naeratasin ka. Ta nägi vanem välja kui ülakorruse fotode peal: näos oli rohkem kortse, juuksed hakkasid halliks minema ning oimukohtadelt tagasi tõmbuma, aga see tegi ta pigem kenamaks, mitte vastupidi. Lõug oli jõuline, mis vanemale mehele sobis, silmad särasid kelmikalt. Märkasin, et ta meenutab mu isa veidi vanemat versiooni. Mul oleks võinud ka halvemini minna, mõtlesin ma. Palju halvemini.

      „Kas sa vaatasid fotosid?“ küsis ta. Ma noogutasin. „Ära muretse, ma seletan kõik ära. Mine õige sinna ja istu.“ Ta osutas koridori poole. „Söögituba on seal. Ma tulen kohe. Näe, võta.“

      Ta ulatas mulle pipraveski ja ma läksin söögituppa. Paari minuti pärast tuli ta mulle järele, käes kaks taldrikut. Hele peekoniviilakas ujus rasvas, ta oli praadinud selle kõrvale muna ja leiba. Me sõime ja tema selgitas, kuidas ma elan.

      Täna on laupäev, ütles ta. Nädala sees ta töötab, ta on õpetaja. Ta seletas, kuidas töötab minu kotis olev telefon, et köögis seina peal on tahvel. Ta näitas, kus me hoiame oma avarii-rahavaru: kaks kahekümnenaelalist, mis on kokku rullitud ja simsil kella taha peidetud, ja albumit, kust ma näen hetki oma elust. Ta ütles, et koos me saame hakkama. Ma ei olnud kindel, kas ma usun teda, aga teisiti ei saanud.

      Me lõpetasime söömise ja ma aitasin tal hommikusöögi jäägid ära koristada. „Lähme pärast jalutama,“ ütles ta. „Tahad?“ Ma ütlesin, et tahan, ja tal paistis hea meel olevat. „Ma hakkan nüüd ajalehte lugema,“ ütles ta. „Sobib?“

      Mina tulin üles. Kui üksi jäin, hakkas mul pea ringi käima, see oli ühtaegu täis ja tühi. Ma ei suutnud enam millestki aru saada. Miski ei tundunud päris. Ma vaatasin maja – maja, mis pidi nüüd minu kodu olema – pilguga, mis polnud seda iial varem näinud. Hetkeks oli mul tunne, et jookseks või ära. Ma pidin maha rahunema.

      Ma istusin selle voodi servale, kus ma olin maganud. Ma peaksin hakkama saama, mõtlesin ma. Koristama. Endale tegevust otsima. Võtsin padja kätte, et seda soputada, aga siis hakkas miski pinisema.

      Ma ei teadnud, mis see on. See pinin oli madal ja pidev. Vaikne viisike. Mu kott oli jalge ees, ja kui selle kätte võtsin, siis tundus, et helin tuleb selle seest. Mulle meenus, et Ben oli mulle rääkinud telefonist.

      Telefon helendas, kui selle kätte võtsin. Ma vaatasin seda pikalt. Mingi osa minust, mingi sügavale või siis mälu servale peidetud osa minust teadis täpselt, mis kõne see on. Ma võtsin vastu.

      „Halloo?“ Mehe hääl. „Christine? Christine, oled sa seal?“

      Ütlesin, et olen.

      „Siin sinu arst. On sinuga kõik korras? Kas Ben on läheduses?“

      „Ei,“ ütlesin mina. „Ta… Milles asi on?“

      Ta ütles mulle oma nime ja et me oleme mitu nädalat koos töötanud. „Sinu mälu kallal,“ ütles ta, aga kui ma ei vastanud, siis lisas: „Palun usalda mind. Palun vaata oma magamistoa kappi. Seal on kingakarp. Vaata sinna sisse. Sa leiad sealt kaustiku.“

      Ma vaatasin toa nurka kapi poole.

      „Kust te seda kõike

Скачать книгу