LITMIR.BIZ

Скачать книгу

sa vaataksid sinna?“ küsis ta. Ma ütlesin, et vaatan, ja ta lisas: „Vaata kohe. Ära ütle Benile midagi. Tee kohe ära.“

      Ma ei lõpetanud kõnet, vaid läksin kapi juurde. Tal oli õigus. Kapipõhjas oli kingakarp, sinine karp, mille halvasti kinni käival kaanel oli kiri Scholl, ja selle sees WC-paberisse mässitud kaustik.

      „Kas leidsid selle?“ küsis doktor Nash.

      Ma tõstsin selle välja ja harutasin lahti. See oli pruunist nahast ja paistis kallis.

      „Christine?“

      „Jah, see on mul käes.“

      „Tore. Kas sa oled sinna sisse kirjutanud?“

      Avasin kaustiku esimeselt lehelt. Nägin, et olen kirjutanud. Minunimi on Christine Lucas, algas see. Me olen 47-aastane. Amneetik. Läksin närvi, erutusin. See oli nagu salaja pealtvaatamine, aga enda pealtvaatamine.

      „Olen küll,“ vastasin ma.

      „Suurepärane!“ ütles ta. Ta lisas, et helistab homme uuesti, ja me lõpetasime kõne.

      Ma ei liigutanud. Hakkasin sealsamas põrandal kükitades lugema, voodi endiselt tegemata.

      Esmalt valdas mind pettumus. Ma ei mäletanud midagi, mis ma olin kirjutanud. Ma ei mäletanud doktor Nashi ega kabinetti, kuhu ta minu väitel mind viis, neid mõistatusi, mida me minu väitel lahendasime. Kuigi olin äsja tema häält kuulnud, ei suutnud ma silme ette manada ei teda ega ennast koos temaga. Kaustik tundus väljamõeldis. Aga siis leidsin ma selle lõpust lehtede vahelt ühe foto. See oli maja, kus ma olin üles kasvanud, seesama, kus ma arvasin viibivat, kui täna hommikul ärkasin. See oli päris, see oligi vajaminev tõend. Ma olin doktor Nashiga kohtunud ja ta oli mulle andnud selle foto, selle killukese minu minevikust.

      Panin silmad kinni. Eile olin ma kirjeldanud oma vana maja, sahvri suhkrupurki, marjakorjamist metsas. Kas need mälestused olid alles? Kas ma suutsin enamat esile kutsuda? Mõtlesin oma emale, oma isale, otsisin kedagi teist. Vaikselt vormusid kujutluspildid. Tuhm oranž vaip, oliiviroheline vaas. Kare vaip. Kollane kombinesoon, mille rinnale oli õmmeldud roosa part ja keskel olid trukid. Tumesinine plastmassist autoiste ja roosa kulunud pissipott.

      Värvid ja vormid, aga mitte midagi, mis kirjeldanuks elu. Mitte midagi. Ma tahan oma vanemaid näha, mõtlesin ma, ja siis sain ma esimest korda kuidagipidi aru, et nad on surnud.

      Ma ohkasin ja istusin tegemata voodi servale. Päevikulehtede vahele oli torgatud pastakas ning midagi mõtlemata võtsin ma selle välja, kavatsusega edasi kirjutada. Hoidsin seda paberilehe kohal ning panin keskendumiseks silmad kinni.

      Ja siis see juhtus. Ma ei tea, kas arusaam, et mu vanemad on surnud, käivitas teisi, aga mul oli tunne, nagu oleks mu mõistus virgunud pikast ja sügavast unest. See ärkas üles. Aga mitte järk-järgult, vaid ühe ropsuga. Elektrilöögiga. Äkitselt ei istunud ma enam magamistoas, tühi paber ees, vaid kusagil mujal. Tagasi minevikus, mille olin omateada kaotanud, ja ma sain kõike puudutada, tunda ja maitsta. Ma sain aru, et ma mäletan.

      Ma nägin, kuidas ma tulin koju, sellesse majja, kus ma üles kasvasin. Ma olen kolmteist või neliteist aastat vana ning tahan edasi kirjutada pooleliolevat lookest, kuid leian köögilaualt sedeli. Me pidime välja minema, seisab seal. Onu Ted tuleb sulle kell kuus järele. Ma teen endale juua ja võileiva ning istun oma vihikuga maha. Õpetaja Royce ütles, et minu lood on tugevad ja liigutavad, tema arust võiksin ma selle ametiga kunagi leiba teenida. Aga mul ei tule pähe, mida kirjutada, ma ei suuda keskenduda. Ma keen vaikses vihas. See on nende süü. Kus nad on? Mida nad teevad? Miks mind kaasa ei kutsutud? Ma kortsutan vihikulehe kokku ja viskan minema.

      Kujutluspilt kadus, aga kohe tuleb uus. Tugevam. Tõelisem. Mu isa toob meid autoga koju. Mina istun tagaistmel ja põrnitsen tuuleklaasil üht punkti. Surnud kärbest. Sodi. Ma ei tea. Ma teen suu lahti, teadmata täpselt, mida öelda.

      „Millal te mõtlesite mulle rääkida?“

      Keegi ei vasta.

      „Ema?“

      „Christine,“ ütleb ema, „Ära hakka.“

      „Isa? Millal te mõtlesite mulle rääkida?“ Vaikus. „Kas sa sured ära?“ küsin ma, silmad endiselt aknapunktile suunatud. „Isa? Kas sa sured ära?“

      Ta heidab pilgu üle õla ja naeratab mulle. „Muidugi mitte, kullake. Muidugi mitte. Mitte enne, kui ma olen vana-vana mees ja mul on hiigla palju lapselapsi.“

      Ma tean, et ta valetab.

      „Me võitleme sellega,“ ütleb ta. „Ma luban.“

      Ahhetus. Ma tegin silmad lahti. Nägemus on lõppenud, läinud. Ma istusin magamistoas, sellessamas, kus ma hommikul ärkasin, ent hetkeks tundus kõik teistmoodi. Täiesti lage. Värvideta. Jõuetu, otsekui vaataksin ma fotot, mis on päikese käes koltunud. Otsekui oleks mineviku elujõud olevikust kogu elu välja imenud.

      Ma vaatasin kaustikut oma käes. Pastakas oli mu sõrmede vahelt maha libisenud ning põrandale kukkudes paberile peenikese sinise kriipsu tõmmanud. Süda kloppis rinnus. Mulle oli midagi meelde tulnud. Midagi suurt ja tähtsat. See polnud kadunud. Ma võtsin pastaka maast ja hakkasin kirjutama.

      Ma lõpetan siin. Kui ma silmad kinni panen ja püüan pilti tagasi manada, siis ma suudan seda. Mina. Mu vanemad. Sõidame koju. See on alles. Vähem värvikas, otsekui ajas kolletunud, aga siiski alles. Ja ikkagi on mul hea meel, et ma selle üles kirjutasin. Ma tean, et lõpuks see kaob. Vähemalt ei ole see praegu täiesti kadunud.

      Ben oli vist ajalehe lõpuni lugenud. Ta hõikas, et kas ma olen valmis välja minema. Ma ütlesin, et olen. Ma peidan selle päeviku kappi, otsin jope ja saapad. Ma kirjutan hiljem edasi. Kui meeles on.

***

      See sai kirjutatud mitu tundi tagasi. Olime terve pärastlõuna väljas, aga nüüd jõudsime koju tagasi. Ben on köögis ja küpsetab õhtuks kala. Raadio mängib ning džässiviis jõuab ka magamistuppa, kus ma seda kirjutades istun. Ma ei pakkunud end süüa tegema, tahtsin üles tulla ja kõike pärastlõunal nähtut üles kirjutada, ja tal ei paistnud selle vastu midagi olevat.

      „Sina tukasta,“ ütles ta. „Süüa saab umbes kolmveerand tunni pärast.“ Ma noogutasin. „Ma hüüan, kui valmis on.“

      Ma vaatan kella. Kui ma kiiresti kirjutan, siis peaks jõudma.

      Me läksime välja natuke pärast kella üht. Me ei sõitnud kaugele ja parkisime auto madala hoone juurde. See paistis mahajäetud; igal kinnilöödud aknal istus üksik hall tuvi, uks oli peidetud lainepleki taha. „See on ujula,“ ütles Ben, kui me autost välja tulime. „Suviti on see vist lahti. Kas jalutame?“

      Künkanõlva poole läks betoneeritud rada. Me kõndisime vaikides ning aeg-ajalt oli kuulda vaid tühjal jalgpalliväljakul istuvate vareste kraaksatusi, kauge koera mõtlikke haugatusi, laste hääli, linnamüha. Mõtlesin oma isast, tema surmast ja sellest, et mulle oli sellest vähemalt natukenegi meelde tulnud. Üksildane tervisejooksja sörkis mööda jooksurada ning ma vaatasin teda mõnda aega, enne kui jõudsime mööda rada kõrge heki taha ning läksime üles künkatipu poole. Seal nägin ma elu: väike poiss lennutas lohet ja isa seisis tema taga ning üks tüdruk jalutas pika rihma otsas väikest koera.

      „See on Parliament Hill,“ ütles Ben. „Me käime siin tihti.“

      Ma ei öelnud midagi. Linn meie ees ulatus madala pilve all kaugele. Kõik näis rahulik. Ja väiksem, kui olin kujutlenud, ma nägin kõike kuni kaugusest paistvate madalate küngasteni. Ma nägin kõrget teletorni, Püha Pauluse kiriku kuplit, Battersea elektrijaama – vorme, mis olid mulle tuttavad, ehkki ähmaselt ja teadmata, miks. Oli ka teisi ja vähem tuttavaid orientiire: paksu sigari kujuline klaashoone ja kauguses kõrguv hiigelratas. Nagu mu oma nägugi, paistis vaade ühtaegu võõras ja teatud määral tuttav.

      „Mul on tunne, et ma tunnen selle koha ära,“ ütlesin mina.

      „Jah,“ vastas Ben. „Jah. Me oleme siin ammusest ajast käinud, ehkki vaade muutub pidevalt.“

      Me

Скачать книгу