LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Canary Wharf,“ ütles ta ja osutas ühe hoone poole, mis isegi nii kaugelt tundus mõõtmatult kõrge. „See ehitati vist üheksakümnendate alguses. Seal on puha bürood ja sellised asjad.“

      Üheksakümnendad. Veider oli kuulda mainitamas kümnendit, milles elamist ma ei mäletanud, ühes nimes kokku võetud. Ma olen nii paljust ilma jäänud. Nii palju muusikat, nii palju filme ja raamatuid, nii palju uudiseid. Katastroofe, tragöödiaid, sõdu. Terved riigid võivad olla tükkideks lagunenud, sel ajal kui mina teadmatuses ühest päevast teise kulgesin.

      Ja nii suurest osast oma elust samuti. Mulle on tundmata nii paljud vaated, ehkki ma olen neid iga päev näinud.

      „Ben,“ ütlesin ma, „räägi mulle meist.“

      „Meist?“ küsis ta. „Mis mõttes?“

      Keerasin tema poole. Külm tuul tuli künkast üles ja paitas mu nägu. Kusagil haukus koer. Ma ei teadnud, kui palju öelda; ta ju teab, et ma ei mäleta temast midagi.

      „Anna andeks,“ ütlesin ma. „ma ei tea sinust ja minust midagi. Ma ei tea isegi seda, kuidas me kohtusime, millal me abiellusime, ma ei tea midagi.“

      Ta naeratas ja nihutas end mööda pinki minu vastu. Ta pani käe mulle ümber õlgade. Hakkasin tagasi tõmbuma, ent mulle meenus, et ta pole võõras, vaid mees, kellega ma abiellusin. „Mida sa teada tahad?“

      „Ma ei tea,“ ütlesin ma. „Kuidas me kohtusime?“

      „Noh, me olime mõlemad ülikoolis,“ ütles ta. „Sina olid just doktorantuuri astunud. Kas sa seda mäletad?“

      Ma raputasin pead. „Ei. Mida ma õppisin?“

      „Sa lõpetasid inglise filoloogia,“ ütles ta ning mu ette tõusis pilt, kiirelt ja teravalt. Ma nägin ennast raamatukogus ja mäletasin ähmaselt ideed kirjutada väitekiri feministlikust teooriast ja 20. sajandi algupoole kirjandusest, ehkki tegelikult võis see olla vaid midagi, mida ma teen raamatute kirjutamise kõrvalt – asi, mida mu ema ei mõista, aga mida ta peaks vähemalt lubatavaks. Stseen jäi hetkeks alles ja väreles, nii reaalne, et võisin seda peaaegu puudutada, aga siis hakkas Ben rääkima ja pilt kadus.

      „Mina tegin oma kraadi,“ ütles ta, „keemias. Ma nägin sind tihti. Raamatukogus, baaris, kus iganes. Mind hämmastas alati, kui ilus sa oled, aga ma ei julgenud kunagi sinuga rääkima tulla.“

      Ma naersin. „Päriselt?“ Ma ei suutnud kujutleda, et mina kellelegi hirmu nahka ajasin.

      „Sa olid alati nii enesekindel. Nii jõuline. Sa istusid tundide viisi raamatute taga, lugesid ja tegid märkmeid, jõid topsist kohvi. Sa olid nii ilus. Ma ei kujutanud ettegi, et sa võiksid minust huvitatud olla. Aga ühel päeval sattusin ma raamatukogus sinu kõrvale istuma, sina lõid oma topsi kogemata ümber ning sinu kohv voolas minu raamatute peale. Sa vabandasid hirmsasti, ehkki sellest polnud suurt midagi, me kuivatasime kohvi ära ja ma pakkusin, et ostan sulle uue. Sa ütlesid, et tegelikult peaksid sina vabanduse märgiks hoopis mulle kohvi ostma, mina olin nõus ja siis me läksimegi kohvile. Ja nii see läks.“

      Ma püüdsin seda stseeni ette kujutada, mäletada meid kaht noortena raamatukogus märgade paberite keskel naermas. Ma ei suutnud ning mind tabas kurbus. Mõtlesin sellele, kuidas kõik paarid oma kohtumise lugu kalliks peavad – kes esmalt keda kõnetas, mida keegi ütles –, mina aga meie kohtumist ei mäleta. Tuul raputas väikese poisi tuulelohe saba; see kõlas nagu viimne hingetõmme.

      „Mis edasi sai?“ küsisin mina.

      „Noh, me kurameerisime. Nagu ikka, noh. Mina tegin oma kursused ära, sina said doktorikraadi ja siis me abiellusimegi.“

      „Kuidas? Kes tegi ettepaneku?“

      „Aa,“ ütles ta. „Mina tegin.“

      „Kuidas? Räägi, kuidas see juhtus.“

      „Me olime kõrvuni armunud,“ ütles ta. Ta vaatas kõrvale, kaugusesse. „Me olime kogu aeg koos. Sa jagasid kellegagi korterit, aga eriti sind seal polnud. Enamasti olid sa minuga. Tundus mõistlik, et me hakkame koos elama ja abiellume. Ühel valentinipäeval ma ostsin siis sulle seebi. Kalli seebi, mis sulle väga meeldis. Ma võtsin seebil tsellofaanpakendi ümbert ära ja surusin kihlasõrmuse seebi sisse, pakkisin seebi uuesti sisse ja andsin sulle. Õhtuks riidesse pannes leidsid sa selle üles ja ütlesid „jah“.“

      Ma naeratasin endamisi. See kõlas nii keeruliselt – sõrmus seebi sisse surutud, võimalus, et ma äkki ei kasutagi seda seepi või ei leia seda mitu nädalat. Aga ikkagi, see oli päris romantiline lugu.

      „Kellega ma koos elasin?“ küsisin mina.

      „Oh,“ ütles ta, „ma ei mäletagi. Mingi sõbranna. Igatahes järgmine aasta me abiellusime. Manchesteri lähedal ühes kirikus, sinu ema elukoha lähedal. See oli ilus päev. Mina olin siis õpetajaõppes, nii et raha meil eriti ei olnud, aga ilus oli ikkagi. Päike paistis ja kõik olid õnnelikud. Ja siis me läksime pulmareisile. Itaaliasse. Järvede äärde. See oli imeline.“

      Ma püüdsin kujutleda kirikut, oma kleiti, vaadet hotellitoast. Midagi ei tulnud.

      „Ma ei mäleta sellest midagi,“ ütlesin ma. „Anna andeks.“

      Ta vaatas kõrvale, nii et ma ei näinud tema nägu. „Pole midagi. Ma saan aru.“

      „Meil pole eriti palju fotosid,“ ütlesin mina. „Selles albumis. Seal pole meie pulmapilte.“

      „Meil oli tulekahju,“ ütles ta. „Seal, kus me viimati elasime.“

      „Tulekahju?“

      „Jah,“ ütles ta. „Meie maja põles peaaegu maatasa. Kaotasime palju asju.“

      Ma ohkasin. See polnud üldse aus, et ma kaotasin nii oma mälestused kui ka mälestusesemed.

      „Mis siis juhtus?“

      „Siis?“

      „Jah,“ ütlesin mina. „Mis juhtus? Pärast pulmi ja pärast pulmareisi?“

      „Me kolisime kokku elama. Me olime väga õnnelikud.“

      „Ja siis?“

      Ta ohkas, kuid ei öelnud midagi. See ei saa ju kõik olla, mõtlesin mina. See ei saa kirjeldada kogu mu elu. See ei saa olla kõik, mida ma tegin. Pulmad, pulmareis, abielu. Mida ma siis veel ootasin? Mis seal siis veel olla sai?

      Vastus tuli äkitselt. Lapsed. Väikesed lapsed. Sain ehmudes aru, et see puuduski minu elust ja meie kodust. Meie kaminasimsil polnud pilte pojast või tütrest, kes hoiab käes kooli lõputunnistust, pilti sellest, kuidas ta parvetab või niisama igavledes fotoaparaadi ees seisab, ja ka mitte lapselastest. Ma ei olnud saanud lapsi.

      Mind tabas pettumus. See rahuldamata iha oli mu alateadvusesse kõrvetatud. Ehkki ma ärkasin üles, ilma et oleksin oma vanustki teadnud, pidi osa minust siiski teadma, et ma olin tahtnud last saada.

      Äkitselt nägin vaimusilmas oma ema, kes kirjeldas bioloogilist kella, nagu oleks see pomm. „Kiirusta, et saada kõik asjad, mida sa elus saada tahad,“ ütles ta, „sest üks päev on sinuga kõik korras, aga järgmisel…“

      Ma teadsin, mida ta mõtles: põmm! Kõik ambitsioonid pidid kaduma ning ma ei taha enam muud kui lapsi saada. „Minuga juhtus nii,“ ütles ta. „Sinuga juhtub samamoodi. Kõigiga juhtub nii.“

      Aga minuga ilmselt ei juhtunud. Või siis oli juhtunud midagi muud. Ma vaatasin oma mehe poole.

      „Ben,“ ütlesin ma. „Mis siis juhtus?“

      Ta vaatas minu poole ja pigistas mu kätt.

      „Siis sa kaotasid mälu,“ ütles ta.

      Minu mälu. Kõik jõuab selle juurde tagasi. Alati.

      Ma vaatasin linna poole. Päike oli madalal ja paistis nõrgalt läbi pilvede, heites rohule pikki varje. Sain aru, et varsti läheb pimedaks. Päike pidi loojuma ning kuu taevasse tõusma. Lõpeb järjekordne päev. Järjekordne kaotatud päev.

      „Lapsi me ei saanudki,“ ütlesin ma. See ei olnud

Скачать книгу