LITMIR.BIZ

Скачать книгу

lõpuni. „Ma mõtlesin, et meil oli veel seansse kokku lepitud?“

      „Sa saad aru, kui päevikut loed,“ vastab tema. „Siis saad aru. Ma luban.“

      „Hästi,“ ütlen mina. Saan aru, et usaldan teda, ja see teeb mulle heameelt. Mul on hea meel, et mu mees pole ainuke, kellele ma toetuda võin.

      „Kõik oleneb sinust, Christine. Helista mulle, millal aga soovid.“

      „Ma helistan,“ ütlen mina, seejärel ta lehvitab, istub autosse, tagurdab üle õla vaadates tee peale ja ongi läinud.

      Ma teen tassi kohvi ja lähen sellega elutuppa. Kuulen väljast vilistamist ja selle vahele valju puurimist ning aeg-ajalt ka hüplikku naeru, aga kõik see hajub taustamüraks, kui ma tugitooli istun. Päike paistab nõrgalt läbi pitskardinate ning ma tunnen selle kerget soojust oma kätel ja reitel. Võtan päeviku kotist välja.

      Ma olen närvis. Ma ei tea, mida see klade sisaldab. Milliseid šokke ja üllatusi. Milliseid saladusi. Ma vaatan kohvilaual lebavat albumit. Selles on üks versioon minu minevikust, see, mis on valitud Beni poolt. Kas see kaustik sisaldab mõnd teist? Ma teen selle lahti.

      Esimene leht on joonimata. Olen selle keskele musta tindiga kirjutanud Christine Lucas. Ime, et ma pole selle alla Isiklik! kirjutanud. Või Käed eemale!

      Sellele on midagi lisatud. Midagi ootamatut ja hirmsat. Hirmsamat kui miski, mis ma olen täna näinud. Minu nime alla on sinise tindi ja suurte tähtedega kirjutatud kolm sõna.

      ÄRA USALDA BENI.

      Aga midagi muud mul teha pole, ma keeran lehte.

      Ma hakkan oma lugu lugema.

      TEINE OSA

CHRISTINE LUCASE PÄEVIK

      REEDE, 9. NOVEMBER

      Minu nimi on Christine Lucas. Ma olen 47 aastat vana. Amneetik. Ma istun siin võõra voodi peal ja kirjutan oma lugu, seljas siidist öösärk, mille mulle väidetavalt kinkis 46. sünnipäevaks allkorrusel olev mees, kes väidab, et ta on mu abikaasa ja et tema nimi on Ben. Toas on vaikus ja ainus valgus tuleb öölaual seisvast lambist, see on pehme oranž kuma. Mul on tunne, et ma hõljun, ripun valguslaigus.

      Magamistoa uks on kinni. Ma kirjutan päevikut omaette. Salaja. Ma kuulen oma meest elutoas: diivani naksatust, kui ta ettepoole kummardub või püsti tõuseb, juhuslikku köhatust, mis on viisakalt summutatud, aga ma peidan päeviku ära, kui ta üles tuleb. Ma panen selle voodi või padja alla. Ma ei taha, et ta näeb mind kirjutamas. Ma ei taha talle öelda, kust ma päeviku sain.

      Ma vaatan voodi kõrval olevat kella. Kell on peaaegu üksteist, ma pean kiiresti kirjutama. Ilmselt kuulen ma peatselt, kuidas ta televiisori kinni paneb, põrandalaua kriiksatust, kui Ben toast välja läheb, lüliti klõpsatust. Kas ta läheb kööki ja teeb võileiva või kallab endale klaasi vett? Või tuleb ta otse voodisse? Ma ei tea. Ma ei tea tema kombeid. Ma ei tea endagi omi.

      Sest mul ei ole mälu. Beni sõnul, selle arsti sõnul, kellega ma pärast lõunat kokku sain, kustutab mu aju täna öösel magades kõik, mida ma täna tean. Kõik, mis ma täna tegin. Ma ärkan homme hommikul samamoodi nagu täna hommikul. Ma arvan, et olen alles laps. Mõtlen, et mul ikka veel ees terve elu täis valikuid.

      Ja siis avastan ma taas, et eksin. Minu valikud on juba tehtud. Pool mu elust on seljataga.

      Arsti nimi oli Nash. Ta helistas mulle täna hommikul, võttis mu auto peale, sõidutas mu oma kabinetti. Ta küsis ja ma vastasin, et pole temaga kunagi varem kohtunud; ta naeratas, ehkki südamlikult, ja tegi oma laual oleva arvuti kaane lahti.

      Ta näitas mulle filmi. Videoklippi. See kujutas mind ja teda, teistes riietes, aga samades toolides ja samas kabinetis. Filmis andis ta mulle pliiatsi ning palus paberile kujundeid joonistada, aga ainult peeglisse vaadates, nii et kõik näis tagurpidi. Ma nägin, et mulle oli see keeruline, aga samas ei märganud ma eriti muud peale oma kortsuliste sõrmede ja abielusõrmuse vasakus käes. Kui ma lõpetasin, paistis tal hea meel olevat. „Sa lähed kiiremaks,“ ütles ta videos ning lisas, et kusagil sügaval sisimas jääb mulle nädalatepikkuse harjutamise mõju meelde, isegi kui ma harjutamist ennast ei mäleta. „See tähendab, et mingil tasandil su pikaajaline mälu töötab,“ ütles ta. Ma naeratasin, aga ei olnud rõõmsa näoga. Film lõppes.

      Doktor Nash pani arvuti kinni. Ta ütles, et me oleme mitu nädalat kohtunud, et mul on tõsine episoodilise mälu kahjustus, mis see ka poleks. Ta selgitas, et ma ei suuda sündmusi ega isiklikke üksikasju meelde jätta, ja lisas, et tavaliselt tuleb see mingist neuroloogilisest kahjustusest. Strukturaalsest või keemilisest, ütles ta. Või hormonaalsest tasakaalutusest. See on väga haruldane ja mina paistan olevat eriti raske juhtum. Kui ma küsisin, kui raske, siis ta ütles, et mõni päev ei suuda ma meenutada midagi peale varase lapsepõlve. Ma mõtlesin tänase hommiku peale, kui ma ärkasin ilma igasuguste täiskasvanu mälestusteta.

      „Mõni päev?“ küsisin mina. Ta ei vastanud ning tema vaikimine näitas mulle, mida ta tegelikult mõtles:

      Enamjaolt.

      Püsiva amneesia jaoks on ravivõtteid, ütles ta – ravimid, hüpnoos–, kuid suuremat osa on juba proovitud. „Aga sul on ainulaadne võimalus end ise aidata, Christine,“ ütles ta, ja kui ma küsisin, kuidas nii, siis ta ütles, et ma olen teistest amneetikutest erinev. „Sinu sümptomite muster näitab, et sinu mälestused ei ole igaveseks kadunud,“ ütles ta. „Sa suudad midagi meelde jätta tundideks. Kuni sa magama lähed. Sa võid isegi tukastada ja ikkagi ärgates kõike mäletada, seni kuni sa pole süvaunne vajunud. See on väga haruldane. Suurem osa amneetikuid kaotavad uued mälestused sekunditega…“

      „Ja…?“ küsisin mina.

      Ta lükkas üle laua minu poole pruuni kaustiku. „Minu meelest tasuks sul üles tähendada oma ravi, oma tunded, kõik muljed ja mälestused, mis sul pähe tulevad. Siia sisse.“

      Ma sirutasin käe välja ja võtsin tema käest kaustiku. See oli tühi.

      Nii et see ongi minu ravi, mõtlesin ma. Päeviku pidamine? Ma tahan asju meelde tuletada, mitte ainult üles tähendada.

      Ta ilmselt tunnetas mu pettumust. „Ma loodan lisaks, et oma mälestuste üleskirjutamine võib sind ajendada rohkem mäletama,“ ütles ta. „Toime võib olla kumulatiivne.“

      Ma olin hetke vait. Mis valikut mul tegelikult oli? Pea päevikut või ole samasugune, nagu oled, igavesti.

      „Hästi,“ ütlesin ma. „Ma hakkan päevikut pidama.“

      „Tore,“ vastas tema. „Ma kirjutasin oma telefoninumbrid kaustiku sisekaanele. Helista, kui segadusse satud.“

      Ma võtsin kaustiku tema käest ja ütlesin, et helistan. Tekkis pikk paus ja tema ütles: „Me oleme kõvasti uurinud sinu varast lapsepõlve. Me vaatasime fotosid. Ja muid selliseid asju.“ Ma ei öelnud midagi, ta võttis enda ees olevast kaustast ühe foto. „Täna ma tahan, et sa vaataksid seda,“ ütles ta. „Kas tunned ära?“

      Fotol oli maja. Alguses tundus see mulle täiesti võõras, aga siis nägin kulunud astet, mis viis ukse juurde, ja äkitselt ma teadsin. See oli maja, kus ma üles kasvasin, see, kus ma täna hommikul ärgates arvasin end olevat. See oli kuidagi teistmoodi, vähem tõeline, aga eksimatult sama. Ma neelatasin. „Ma elasin seal lapsena,“ ütlesin ma.

      Ta noogutas ja ütles, et suur osa mu varastest mälestustest on alles. Ta palus mul kirjeldada maja sisemust.

      Ma rääkisin talle, mida ma mäletasin: et uks viis otse elutuppa, et tagapool oli väike söögituba, et külalistel soovitati kasutada meie maja ja naabrite maja eraldavat kõrvaltänavat ning tulla tagauksest kööki.

      „Veel midagi?“ küsis ta. „Mis ülemisel korrusel oli?“

      „Kaks magamistuba,“ ütlesin mina. „Üks eespool, teine tagapool. Vannituppa ja tualetti sai köögist, need olid päris taga. Need olid olnud omaette majas, kuni need kahe tellisseina ja laineplastist katuse abil majaga kokku ehitati.“

      „Veel midagi?“

      Ma

Скачать книгу