LITMIR.BIZ

Скачать книгу

telefonile!) Telekas? Sõna Lõunasöök alla on märgitud, et külmkapis on lõhet, ning lisatud on Salat? Lõpuks on ta kirjutanud, et ta peaks kell kuus koju jõudma. „Sul on ka märkmik,“ ütleb ta. „Sinu kotis. Selle tagaküljel on tähtsad telefoninumbrid ning meie aadress, juhuks kui sa peaksid eksima. Ja seal on mobiiltelefon…“

      „Mis asi?“ küsin ma.

      „Telefon,“ ütleb ta. „Juhtmeta. Seda saab igal pool kasutada. Väljaspool maja, igal pool. Ma toon su käekoti. Vaata, et sa välja minnes selle kaasa võtad.“

      „Võtan,“ vastan mina.

      „Nõndaks,“ ütleb ta. Me läheme esikusse ning ta võtab ukse kõrvalt kulunud nahkportfelli. „Ma siis lähen.“

      „Hästi,“ ütlen mina. Ma ei tea, mida muud öelda. Mul on tunne nagu lapsel, kes koolist koju jäetakse, üksi koju, kui vanemad tööle lähevad. Ära puutu midagi, kujutlen ma teda ütlemas. Ära unusta rohtu võtta.

      Ta tuleb minu juurde. Ta suudleb mind põsele. Ma ei takista teda, aga ma ei suudle teda ka vastu. Ta keerab välisukse poole ning on seda just avamas, kui korraga peatub.

      „Oih!“ ütleb ta ja vaatab minu poole. „Peaaegu unustasin!“ Hääl on äkitselt tehtud, innukus teeseldud. Ta püüab liigselt, et see näiks loomulik; on ilmne, et ta on seda mulle juba mõnda aega öelda tahtnud.

      Aga see mis tuleb, ei olegi nii halb. „Me sõidame täna õhtul ära,“ ütleb ta. „Ainult nädalavahetuseks. Meil on aastapäev, nii et ma panin kohad kinni. Sobib see sulle?”

      Ma noogutan. „Kõlab hästi,“ ütlen ma.

      Ta naeratab kergendatult. „On, mida oodata, eks? Natuke mereõhku! See teeb meile head.“ Ta keerab uuesti ukse poole ja teeb selle lahti. „Ma helistan sulle pärast,“ ütleb ta. „Küsin, kuidas sul läheb.“

      „Jah,“ vastan ma. „Helista, palun.“

      „Ma armastan sind, Christine,“ ütleb ta. „Ära seda kunagi unusta.“

      Ta paneb ukse enda järel kinni ja ma keeran ringi. Lähen tagasi tuppa.

***

      Hiljem, keskhommikul, istun ma tugitoolis. Nõud on pestud ja kenasti restile asetatud, pesu on masinas. Ma otsisin endale tegevust.

      Aga nüüd on mul tühi tunne. See ongi nii, nagu Ben ütles. Mul ei ole mälu. Mitte midagi. Selles majas pole midagi, mida ma varasemast mäletaksin. Pole ühtki fotot, ei peegli ümber ega mu süles olevas albumis, mis meenutaks aega, mil see tehti, ma ei suuda meenutada ühtki hetke koos Beniga peale tänahommikuse kohtumise. Mu mõistus on täiesti tühi.

      Ma panen silmad kinni ja püüan millelegi keskenduda. Ükskõik millele. Eilsele. Viimastele jõuludele. Ükskõik millistele jõuludele. Oma pulmadele. Midagi ei tule.

      Tõusen püsti. Käin läbi maja, ühest toast teise. Aeglaselt. Hiilin nagu kummitus ja silitan käega seinu, laudu, mööbliesemete selgi, aga ei puutu tegelikult midagi. Kuidas minuga nii juhtus? mõtlen ma. Ma vaatan vaipu, mustrilisi pleede, portselankujukesi simsil ning söögitoas vaatamiseks välja pandud dekoratiivtaldrikuid. Püüan endale öelda, et see kõik on minu. Kõik on minu. Minu kodu, minu mees, minu elu. Aga need asjad ei kuulu minule. Need ei ole osa minust. Teen magamistoas kapiukse lahti ja näen rõivaid, mida ma ära ei tunne ja mis ripuvad kenasti reas nagu tühjad versioonid naisest, keda ma pole kunagi kohanud. Naisest, kelle kodus ma ringi hulgun, kelle seepi ja šampooni ma olen kasutanud, kelle hommikumantli ma olen seljast visanud ja kelle sussid mul jalas on. Ta on minu eest peidetud, tema kohalolu on tontlik, kauge ja puutumatu. Hommikul olin ma süüdlaslikult aluspesu valinud, sorides sukkpükste ja sukkadega segiläbi olevates püksikutes, nagu kardaksin vahele jääda. Hoidsin hinge kinni, kui leidsin sahtli tagaotsast siidist ja pitsist aluspüksid, sellised, mis olid ostetud nii näitamiseks kui ka kandmiseks. Sättisin kasutamata esemed samamoodi tagasi, nagu olin nad eest leidnud, ja valisin helesinised püksid, millega paistis sobivat üks rinnahoidja. Panin need selga, tõmbasin peale paksud sukkpüksid, püksid ja pluusi.

      Ma istusin tualettlaua taha, et oma nägu peeglist uurida, oma peegelpildile ettevaatlikult läheneda. Silusin otsmikukortse, silmadealuseid nahavolte. Ma naeratasin, vaatasin oma hambaid ning suu ümber kogunevaid kortse, näkku ilmunud kanavarbaid. Märkasin pigmendilaike nahal ja värvusemuutust laubal, mis paistis nagu mitte veel päriselt paranenud sinikas. Leidsin kosmeetikat ja meikisin end pisut. Natuke puudrit, natuke põsepuna. Kujutlesin üht naist – nüüd saan aru, et oma ema – tegemas sedasama, nimetamas seda oma „sõjamaalinguks“, ja sel hommikul, kui ma huulepulka salvrätti pühkisin ning ripsmetušile korgi tagasi panin, näis see sõna täiesti sobiv. Ma oli tunne, et hakkan mingisse lahingusse minema või et mingi lahing on teel minu poole.

      Kuidas ta mind kooli saatis. Kuidas end meikis. Püüdsin mõelda, kuidas mu ema midagi muud tegi. Ükskõik mida. Miski ei tulnud meelde. Nägin üksnes olematust, hiiglaslikke tühikuid tillukeste mälusaarte vahel, aastatepikkust olematust.

      Nüüd olen köögis ja avan kapiuksi: pastakotid, pakid arborio-nimelise riisiga, purgid ubadega. See on mulle võõras toit. Mina mäletan, et sõin juustu röstsaial, keedukala, lihakonservivõileibu. Tõmban välja purgi sildiga „Kikerherned“, paki millegagi, mis kannab nime kuskuss. Ma ei tea, mis need on, rääkimata sellest, kuidas neid valmistada. Kuidas ma abikaasana hakkama saan?

      Ma vaatan puhtaks pühitud tahvlit, mida Ben mulle enne lahkumist näitas. See on hallikat värvi, sõnu on sellele kirjutatud ja maha nühitud, välja vahetatud, parandatud, igaühest on midagi maha jäänud. Mõtlen, mida ma küll leiaksin, kui saaksin tagasi minna ja kihte dešifreerida, kas oleks võimalik oma minevikku niimoodi tagasi minna, aga saan siis aru, et isegi kui see oleks võimalik, oleks see kasutu.

      Olen kindel, et leiaksin vaid teateid ja nimekirju, ostuloendeid, tegemist vajavaid ülesandeid.

      Kas see on tõesti minu elu, mõtlen ma. Kas see on kõik, kes ma olen? Ma võtan markeri ja lisan tahvlile teate. Õhtuks kott pakkida? ütleb see. Pole just eriline meelespea, aga minu enda oma.

      Ma kuulen mingit heli. Viisikest, mis tuleb minu kotist. Teen koti lahti ja tühjendan selle sisu diivanile. Rahakott, salvrätid, pliiatsid, huulepulk. Puudritoos, tšekk kahele kohvile. Märkmik. Vaid paari tolli laiune, lillemustriga, pliiats selja küljes.

      Leian midagi, mis on ilmselt see telefon, mida Ben kirjeldas – see on väike, kerge, sellel on klaviatuur, mis teeb ta mänguasja sarnaseks. See helistab, ekraan vilgub. Ma vajutan nuppu, mida loodan õige olevat.

      „Halloo?“ ütlen ma. Kostab hääl, mis ei ole Beni hääl.

      „Tere,“ ütleb see hääl. „Christine? Kas see on Christine Lucas?“

      Ma ei taha vastata. Mu perekonnanimi näib niisama veider kui eesnimigi. Mul on tunne, et kogu see kandev pind, mis ma olin suutnud leida, on uuesti kadunud ja asendunud vesiliivaga.

      „Christine? Kas sa kuuled mind?“

      Kes see saab olla? Kes teab, kus ma olen ja kes ma olen? Saan aru, et see võib olla kes iganes. Tunnen tekkimas paanikat. Mu sõrm liigub nupu kohale, mis kõne lõpetab.

      „Christine? See olen mina. Doktor Nash. Palun vasta.“

      See nimi ei tähenda mulle midagi, aga ma vastan siiski: „Kes?“

      Hääl omandab uue tooni. Kergendus? „Doktor Nash,“ ütleb ta. „Sinu arst?“

      Uus paanikahoog. „Minu arst?“ kordan ma. Ma ei ole ju haige, tahan ma lisada, aga ma ei tea ju isegi seda. Pea hakkab ringi käima.

      „Jah,“ vastab tema. „Aga ära muretse. Me töötasime ainult sinu mälu kallal. Lahti pole midagi.“

      Täheldan, et ta kasutas minevikku. Töötasime. Nii et veel keegi, keda ma ei mäleta.

      „Mismoodi töötasime?“ küsin ma.

      „Ma püüdsin sind aidata,“ ütleb ta. „Püüdsin välja uurida, mis täpselt mälukaotust põhjustas ning kas me saame midagi ette võtta.“

      See

Скачать книгу