LITMIR.BIZ

Скачать книгу

inimene, keda ma regulaarselt näen ja kes pole mulle mingit jälge jätnud.

      Aga ma ei ole teid kunagi näinud, tahan ma öelda. Te võite olla ükskõik kes.

      Ma ei ütle midagi. Sama võis öelda mehe kohta, kelle kõrval ma hommikul ärkasin, ja tema osutus minu meheks.

      „Ma ei mäleta,“ ütlen ma selle asemel.

      Hääl maheneb. „Ära muretse. Ma tean.“ Kui ta tõtt räägib, siis saab ta ilmselt kõigist kõige paremini aru. Ta selgitab, et meie järgmine kohtumine on täna.

      „Täna?“ kordan ma. Meenutan kõike, mida Ben mulle hommikul ütles, kuni tahvlile kirjutatud ülesanneteni välja. „Aga mu mees ei öelnud mulle midagi.“ Täheldan, et nimetan meest, kelle kõrval ma ärkasin, esimest korda nii.

      Tekib paus ning siis ütleb doktor Nash: „Ma ei tea, kas Ben ikka teab, et me kohtume.“

      Märkan, et ta teab mu mehe nime, aga ütlen: „See on ju naeruväärne! Kuidas ta saab mitte teada? Ta oleks mulle öelnud!“

      Ta ohkab. „Sa pead mind usaldama,“ ütleb ta. „Ma selgitan kõik, kui me kokku saame. Me teeme edusamme.“

      Kui me kokku saame. Kuidas me kokku saame? Mõte sellest, et ma lähen ilma Benita välja, ilma et ta isegi teaks, kus ma olen või kellega ma koos olen, ajab mulle hirmu peale.

      „Andke andeks,“ ütlen ma, „ma ei saa.“

      „Christine,“ ütleb ta, „see on oluline. Kui sa vaatad oma märkmikusse, siis näed, et ma räägin tõtt. Kas see on sul käepärast? See peaks olema sinu kotis.“

      Ma võtan lillelise raamatukese sealt, kuhu see diivanile kukkus, ning märkan ehmatusega selle kaanele kuldtähtedega trükitud aastaarvu. 2007. Kakskümmend aastat rohkem kui peaks.

      „Jah.“

      „Vaata tänast kuupäeva,“ ütleb ta. „30. november. Sa ilmselt näed seal kirjas meie kohtumist.“

      Ma ei saa aru, kuidas täna saab olla november, kuidas homme saab olla detsember, aga ma lehitsen imeõhukesi lehti kuni tänase kuupäevani. Seal lehtede vahel on tükk paberit ning sellele on tundmatu käekirjaga kirjutatud „30. november – kohtumine dr Nashiga“. Nende all on „Ära Benile räägi“. Mõtlen, kas Ben on seda näinud, kas ta sorib mu asjades.

      Otsustan, et tal pole selleks põhjust. Teised päevad on tühjad. Pole sünnipäevi, kohtumisi ega pidusid. Kas see tõesti kirjeldab minu elu?

      „Hästi,“ ütlen ma. Ta seletab, et tuleb mulle järele, et ta teab, kus ma elan, et ta on tunni aja pärast kohal.

      „Aga mu mees…“ alustan ma.

      „Pole midagi. Me oleme tagasi ammu enne seda, kui ta töölt tagasi jõuab. Ausõna. Usalda mind.“

      Kell kaminasimsil hakkab lööma ja ma pööran pead. See on vanamoodne kell, suur numbrilaud puust kastis, servas Rooma numbrid. Kell on pool kaksteist. Selle kõrval on hõbevõti kella üleskeeramiseks – asi, mida Ben ilmselt iga õhtu meeles peab. See näib peaaegu nii vana, et olla antiikne, ja ma imestan, kust me sellise kella saime. Võimalik, et sel polegi erilist ajalugu, vähemalt mitte koos meiega, vaid me lihtsalt nägime seda kusagil poes või turul ja see hakkas ühele meist meeldima. Ilmselt Benile, mõtlen ma. Mulle see ei meeldi.

      Ma saan temaga ainult see üks kord kokku, mõtlen ma. Ja kui Ben õhtul koju tuleb, siis ma räägin talle. Ma ei suuda uskuda, et tema eest sellist asja varjan. Ometi sõltun ma temast täielikult.

      Kuid doktor Nashi hääl oli veidralt tuttavlik. Erinevalt Benist ei tundu ta mulle täiesti võõras. Saan aru, et varasemat kohtumist temaga on peaaegu et lihtsam uskuda kui kohtumist oma abikaasaga.

      Me teeme edusamme, oli ta öelnud. Mul on vaja teada, mis edusamme ta silmas peab.

      „Hästi,“ ütlen ma. „Tulge.“

***

      Doktor Nash saabub ja teeb ettepaneku, et läheksime kohvi jooma. „On sul janu?“ küsib ta. „Meil pole vist mõtet mu vastuvõtukabinetti sõita. Ma tahtsin sinuga täna nagunii niisama rääkida.“

      Ma noogutan ja vastan jaatavalt. Ma olin magamistoas, kui ta saabus, ma vaatasin, kuidas ta auto parkis ja lukustas, kuidas ta juukseid sättis, jopet silus ja portfelli kätte võttis. Tema küll mitte, mõtlesin ma ja nägin, kuidas ta noogutas töölistele, kes kaubikust tööriistu maha tõstsid, aga siis tuli ta mööda teed meie maja juurde. Ta näis liiga noor, et arst olla, ja ehkki ma ei teadnud, mis tal seljas võiks olla, siis igatahes ei osanud ma oodata sportlikku jopet ja halle velvetpükse.

      „Tänava lõpus on park,“ ütleb ta. „Minu meeles on seal kohvik. Kas läheme sinna?“

      Me kõnnime koos. On lõikavalt külm ning ma tõmban salli tihedamalt kaela ümber. Mul on hea meel, et mul on kotis Beni antud mobiiltelefon. Ja mul on hea meel, et doktor Nash ei tahtnud minuga kuhugi sõita. Osa minust usaldab seda meest, aga teine, suurem osa ütleb, et see võib olla ükskõik kes. Võõras.

      Ma olen täiskasvanud inimene, aga katkine. Sellel mehel oleks lihtne mind ükskõik kuhu viia, ehkki ma ei tea, mida ta peaks minust tahtma. Ma olen haavatav nagu laps.

      Me jõuame suure teeni, mis lahutab tänavanurka üle tee olevast pargist, ja ootame, et üle minna. Meievaheline vaikus on rõhuv. Ma olin mõelnud oodata, kuni me maha istume, enne kui teda küsitlema hakkan, aga kuulen end küsimas. „Mis laadi arst te olete?“ nõuan ma. „Mida te teete? Kuidas te mind leidsite?“

      Ta vaatab minu poole. „Ma olen neuropsühholoog,“ vastab ta. Ta naeratab. Mõtlen, et kas ma küsin temalt sedasama iga kord, kui me kohtume. „Ma olen spetsialiseerunud patsientidele, kellel on ajuhäired, ja eriti huvitavad mind mõningad uued funktsionaalsed neuropildindustehnikad. Mind on pikka aega huvitanud mäluprotsesside ja mälufunktsioonide uurimine. Lugesin sinu kohta vastavast kirjandusest ning otsisin sind üles. See ei olnud eriti raske.“

      Üks auto keerab eemal ümber nurga ja sõidab meie poole. „Kirjandusest?“

      „Jah. Sinust on tehtud paar uuringut. Ma võtsin ühendust kohaga, kus sind enne kojusaatmist raviti.“

      „Miks? Miks te tahtsite mind üles leida?“

      Ta naeratab. „Sest ma arvasin, et saan sind aidata. Ma olen juba mõnda aega töötanud patsientidega, kellel on sellised hädad. Mina usun, et neid saab aidata, ehkki nad vajavad intensiivsemat töötlemist kui tavaline üks tund nädalas. Mul oli paar mõtet selle kohta, kuidas esile kutsuda tõelisi edusamme, ja ma tahtsin neid proovida.“ Ta teeb pausi. „Lisaks kirjutan ma sinust uurimust. Määrava tähtsusega töö, võiks öelda.“ Ta hakkab naerma, kuid vakatab, kui ma ei liitu. Ta köhatab. „Sinu juhtum on ebatavaline. Ma usun, et meil on võimalik mälu töö kohta avastada palju enam, kui me praegu teame.“

      Auto läheb mööda ja me ületame tee. Mind valdavad äng ja pinge. Ajuhäired. Uuringud. Otsisin sind üles. Püüan hingata ja lõdvestuda, aga ei suuda. Mind on ühes kehas kaks tükki: üks on neljakümne seitsme aastane naine, rahulik, viisakas ja teadlik, mis sorti käitumine on soovitatav ja milline mitte, ja teine on kahekümnendates eluaastates ning kisendab. Ma ei suuda otsustada, kumb olen mina, aga ainuke heli, mida ma kuulen, on kauge liiklusmüra ning pargist kostvad laste kilked, seega pean ma olema see esimene,

      Teisel pool teed jään ma seisma ja küsin: „Kuulge, mis toimub? Ma ärkasin täna hommikul kohas, mida ma pole kunagi näinud, aga kus ma ilmselt elan, mehe kõrval, keda ma pole kunagi kohanud, aga kes ütleb, et olen temaga juba aastaid abielus olnud. Ja teie paistate minust rohkem teadvat kui ma ise.“

      Ta noogutab aeglaselt. „Sul on amneesia,“ ütleb ta ja paneb oma käe mu käsivarrele. „Sul on juba kaua aega olnud amneesia. Sa ei suuda uusi mälestusi säilitada, seepärast oled unustanud suure osa sellest, mis sinuga täiskasvanuelu jooksul on toimunud. Sa ärkad iga päev üles nagu noor naine. Mõni päev nagu laps.“

      Tema suust kõlab see kuidagi hullemini. Arsti sõnad. „Nii et see on tõsi?“

      „Ma

Скачать книгу