LITMIR.BIZ

Скачать книгу

seejärel kaotad. See pole tüüpiline. Ausalt öeldes ei ole see loogiline, arvestades seda, kuidas mälu meie teada töötab. See näitab, et sa oled täiesti võimeline viima mälestusi lühiajalisest mälust pikaajalisse üle. Ma ei saa aru, miks nad sul alles ei jää.“

      Mu elu võib olla purustatud, aga vähemalt on see purustatud piisavalt suurteks tükkideks, et mulle on alles jäänud iseseisvuse illusioon. Ilmselt näitab see, et mul on vedanud.

      „Miks?“ küsin ma. „Mis selle põhjustas?“

      Ta ei ütle midagi. Ruumis jääb vaikseks. Õhk tundub paigal seisvat ja kleepuvat. Kui ta suu lahti teeb, näivad sõnad seintelt tagasi kajavat. „Mälu võivad kahjustada paljud asjad,“ ütleb ta. „Nii pikaajalist kui ka lühiajalist. Haigused, traumad, narkomaania. Kahjustuste loomus paistab erinevat, sõltuvalt sellest, milline aju osa sai mõjutusi.“

      „Jah,“ vastan ma. „Aga mis minul selle põhjustas?“

      Ta vaatab mulle hetke otsa. „Mida Ben sulle ütles?“

      Ma meenutan meie vestlust magamistoas. Õnnetus, oli ta öelnud. Ränk õnnetus.

      „Ta ei öelnud õieti midagi,“ ütlen mina. „Ei midagi täpset. Ta ütles lihtsalt, et mul oli õnnetus.“

      „Jah,“ vastab tema ja sirutab käe portfelli järele, mis on laua all. „Sinu amneesia põhjustas trauma. See on tõsi, vähemalt osaliselt.“ Ta teeb portfelli lahti ja võtab välja kaustiku. Esmalt on mul tunne, et ta tahab oma märkmeid vaadata, aga selle asemel annab ta kaustiku üle laua minu kätte. „Näe. Ma tahan selle sulle anda,“ ütleb ta. „See selgitab kõik. Paremini, kui mina seda oskaksin. Iseäranis seda, mis sinu olukorra põhjustas. Aga ka teisi asju.“

      Ma võtan selle tema käest. See on pruun, nahkköites, lehti hoiab koos kummipael. Võtan kummi ära ja teen kaustiku huupi lahti. Paber on paks ja õrnalt jooneline, servas on punane joon ning leheküljed on täidetud tiheda käekirjaga. „Mis see on?“ küsin ma.

      „See on päevik,“ ütleb ta. „Päevik, mida sa viimased nädalad pidasid.“

      Jahmun. „Päevik?“ Huvitav, miks see tema käes on.

      „Jah. Seal on kirjas, mida me oleme viimasel ajal teinud. Ma palusin sul seda pidada. Me oleme teinud kõvasti tööd, püüdes välja uurida, kuidas su mälu täpselt töötab. Ma mõtlesin, et sulle tuleks kasuks arvet pidada, mida me teinud oleme.“

      Vaatan enda ees olevat kaustikut. „Nii et see on minu kirjutatud?“

      „Jah. Ma ütlesin, et sa kirjutaksid, mis aga meeldib. Paljud amneetikud on samalaadset asja proovinud, aga üldiselt pole sellest erilist kasu, sest neil on mälu nii lühike. Aga kuna sina mäletad teatud asju terve päeva, siis ma ei näinud põhjust, miks sa ei võiks iga päeva lõpus mõningaid märkmeid kirja panna. Ma arvasin, et sulle tuleb kasuks, kui viid ühe mälulõnga ühest päevast teise edasi. Lisaks mõtlesin ma, et mälu võib olla nagu lihas, et seda saab treenimisega tugevdada.“

      „Ja teie lugesite seda kogu aeg?“

      „Ei,“ vastab tema. „Sa kirjutasid seda omaette.“

      „Aga kuidas…“ alustan ma ja küsin siis: „Kas Ben tuletas mulle meelde, et ma seda kirjutaksin?“

      Ta raputab pead. „Ma soovitasin sul seda saladuses hoida,“ ütleb ta. „See oli sul kodus peidus. Mina helistasin sulle ja ütlesin, kus see peidus on.“

      „Iga päev?“

      „Jah, enam-vähem.“

      Ta vakatab ja lausub siis: „Ei. Ben ei ole seda lugenud.“

      Ma imestan, miks mitte, mis seal sellist on, mida mu mees näha ei tohi. Mis saladusi võib minul olla? Saladusi ei tea ma ju ise ka.

      „Aga teie olete seda lugenud?“

      „Sa jätsid selle paari päeva eest minu kätte,“ ütleb ta. „Sa ütlesid, et ma pean seda lugema. Et on aeg.“

      Ma vaatan kaustikut. Olen põnevil. Päevik. Side kaotatud minevikuga, olgugi see vaid hiljutine.

      „Kas te lugesite selle tervenisti läbi?“

      „Jah,“ vastab ta. „Suurema osa. Vähemalt kõik, mis oluline oli.“ Ta vakatab ja pöörab pilgu kõrvale, kratsides kukalt. Tal on piinlik, mõtlen ma. Huvitav, kas ta räägib mulle kaustiku kohta tõtt. Ta joob oma viimase kohvitilga ära ning lausub: „Ma ei sundinud sind seda mulle näitama. Seda ma tahan rõhutada.“

      Ma noogutan, lõpetan oma kohvi vaikides ning lehitsen samal ajal kaustikut. Esikaane siseküljel on rida kuupäevi. „Mis need on?“ küsin ma.

      „Need on kuupäevad, mil me kohtusime,“ ütleb ta. „Samuti need, mis me kohtumisteks planeerisime. Me korraldasime neid jooksvalt. Mina helistasin sulle, et neid meelde tuletada, ütlesin sulle, et sa päevikusse vaataksid.“

      Ma mõtlen kollasele sedelile märkmiku vahel. „Aga tänane?“

      „Täna oli päevik minu käes,“ ütleb tema. „Seepärast me kirjutasime sedeli.“

      Ma noogutan ja vaatan ülejäänud kaustiku läbi. See on täidetud tiheda käekirjaga, mida ma ei tunne. Lehekülg lehekülje järel. Paljude päevade töö.

      Mõtlen, et kuidas ma selleks küll aega leian, aga siis meenub mulle köögi tahvel ning vastus on ilmselge; mul pole midagi muud teha.

      Panen selle lauale tagasi. Noor teksade ja T-särgiga mees tuleb sisse ja kiikab meie poole, tellib siis joogi ja istub ajalehe seltsis lauda. Ta ei vaata rohkem minu poole ning 20-aastane mina on pahane. Mul on tunne, nagu oleksin ma nähtamatu.

      „Kas hakkame minema?“ küsin ma.

      Me läheme sama teed tagasi. Taevas on pilve läinud ning on kerge udu. Maapind jalge all tundub pehme, nagu me kõnniksime vesiliival. Näen mänguväljakul karusselli, mis aeglaselt keerleb, ehkki keegi sellega ei sõida.

      „Kas me tavaliselt ei saa siin kokku?“ küsin ma, kui tee äärde jõuame. „Kohvikus, ma mõtlen?“

      „Ei. Tavaliselt kohtume me minu töö juures. Teeme harjutusi. Teste ja muud sellist.“

      „Miks siis täna siin?“

      „Ma tõesti tahtsin sulle ainult kaustiku tagasi anda,“ ütleb ta. „Ma olin mures, kuna sul seda polnud.“

      „Kas ma olen sellest sõltuvaks muutunud?“ küsin ma.

      „Omamoodi jah.“

      Me läheme üle tee tagasi maja juurde, kus ma koos Beniga elan. Ma näen doktor Nashi autot, mis on endiselt samas kohas, näen tillukest aeda meie akna all, lühikest teerada ja keni lillepeenraid. Ma ei suuda ikka veel uskuda, et elan selles kohas.

      „Kas soovite sisse tulla?“ küsin ma. „Veel üks tass kohvi?“

      Ta raputab pead. „Ei. Ei, aitäh. Ma pean minema hakkama. Meil, minul ja Julie’l, on õhtuks plaanid.“

      Ta seisatab hetkeks ja vaatab mind. Ma märkan, et ta juuksed on lühikeseks lõigatud ja korralikult lahku soetud ja et tema särgi vertikaalsed triibud põrkuvad sviitri horisontaalsete triipudega. „Kas Julie on teie naine?“

      Ta naeratab ja raputab pead. „Ei, mu sõbratar. Tegelikult mu mõrsja. Me kihlusime. Ma kipun seda unustama.“

      Ma naeratan vastu. Neid detaile ma peaksin ilmselt mäletama. Väikesi asju. Äkki neid triviaalsusi ma olengi sinna kladesse kirjutanud, neid väikesi konkse, mille küljes ripub kogu elu.

      „Palju õnne,“ ütlen mina ja tema tänab.

      Mul on tunne, et ma peaksin veel küsimusi esitama, rohkem huvi üles näitama, aga sellel pole eriti mõtet. Kõik, mis ta mulle praegu räägib, olen ma homme ärgates unustanud. Tänane päev on kõik, mis mul on. „Ma peaksingi tagasi minema,“ ütlen ma. „Me sõidame nädalavahetuseks ära. Mere äärde. Ma pean pärast pakkima…“

      Ta naeratab. „Head

Скачать книгу