LITMIR.BIZ

Скачать книгу

taga istet ning doktor Nash tellib meie joogid.

      Tagasi tulles on tal käes kaks plasttopsi, mis on täidetud kange kohviga: mulle must, talle koorega. Ta paneb endale laual olevast kausist suhkrut, aga mulle ei paku, ja eeskätt just see veenab mind, et me oleme varem kohtunud. Ta tõstab pilgu ja küsib, mis mu otsaesisega juhtunud on.

      „Mida?“ küsin esmalt, aga siis meenub mulle sinikas, mida hommikul nägin. Meik ei ole seda ilmselt varjata suutnud. „See?“ küsin ma. „Ma ei tea. Aga ei midagi hullu. Valus ei ole.“

      Ta ei vasta. Ta segab kohvi.

      „Te ütlesite, et Ben hooldab mind kodus?“ küsin ma.

      Ta tõstab pilgu. „Jah. Esmalt oli sinu olukord nii tõsine, et vajasid ööpäevaringset hooldust. Alles siis, kui sul paremaks läks, sai Ben hakata sinu eest üksi hoolitsema, ehkki see oli isegi siis üsna täiskohaga töö.“

      Nii et see praegune olek on juba paranemine. Mul on hea meel, et ma ei mäleta hullemaid aegu.

      „Ta armastab mind siis väga,“ ütlen ma, pigem endale kui Nashile.

      Ta noogutab. Tekib paus. Me mõlemad rüüpame kohvi. „Jah, ilmselt on see nii.“

      Ma naeratan ja vaatan oma käsi, mis kuuma jooki hoiavad, vaatan kuldset abielusõrmust, lühikesi küüsi, vaatan oma viisakalt risti pandud jalgu. Ma ei tunne oma keha ära.

      „Miks mu mees ei tea, et ma teiega kohtun?“ küsin ma.

      Ta ohkab ja paneb silmad kinni. „Ma ütlen ausalt,“ vastab ta, paneb käed kokku ja toetub seljatoele. „Ma palusin alguses, et sa meie kohtumistest Benile ei räägiks.“

      Mind tabab hirmusööst või pigem selle kaja. Ent ta näib usaldusväärne.

      „Jätkake,“ ütlen ma. Ma tahan uskuda, et ta saab mind aidata.

      „Mitmed inimesed – arstid, psühhiaatrid, psühholoogid ja nii edasi – on varem sinu ja Beniga ühendust võtnud, et sinuga töötada. Aga talle on alati olnud väga vastumeelt lasta sind asjatundjatega kokku. Ta on selgeks teinud, et sa oled saanud intensiivset ravi ning tema seisukohast pole saavutatud mitte midagi peale selle, et sind on endast välja aetud. Loomulikult tahtis ta sind – ja iseennast – uutest ärritustest säästa.“

      Muidugi, ta ei taha minus asjatut lootust äratada. „Nii et te meelitasite mind endaga kohtuma ilma tema teadmata?“

      „Jah. Ma võtsin alguses Beniga ühendust. Me rääkisime telefoni teel. Ma palusin temalt kohtumist, et saaksin selgitada, mis mul pakkuda on, aga ta keeldus. Siis ma võtsin otse sinuga ühendust.“

      Uus hirmusööst, otsekui eikusagilt. „Kuidas?“ küsin ma.

      Ta langetab pilgu oma topsile. „Ma tulin sinu juurde. Ma ootasin, kuni sa majast välja tulid, ja tutvustasin ennast.“

      „Ja mina olin nõus? Niisama lihtsalt?“

      „Mitte kohe. Ei. Ma pidin sind veenma, et sa võid mind usaldada. Tegin ettepaneku, et peaksime korra kokku saama, ainult üheks seansiks. Kas või ilma Beni teadmata. Ma lubasin selgitada, miks ma sul kohtuma tulla palun ja mida ma oma arust suudan sulle pakkuda.“

      „Ja mina jäin nõusse…“

      Ta tõstab pilgu. „Jah,“ ütleb ta. „Ma ütlesin sulle, et pärast esimest visiiti on sinu enda teha, kas sa ütled Benile või mitte, aga kui sa otsustad seda mitte teha, siis ma hakkan sulle helistama, et sa meie kohtumisi ikka mäletaksid.“

      „Ja mina otsustasin talle mitte rääkida.“

      „Jah. Just nii. Sa tahtsid oodata, kuni me saavutame edusamme, enne kui talle räägid. Sinu arust oli nii parem.“

      „Ja kas me oleme?“

      „Mida?“

      „Edusamme teinud.“

      Ta rüüpab veel veidi kohvi ja paneb siis topsi lauale. „Mina usun küll, jah. Ehkki edusamme on pisut keerukas hinnata. Aga viimase paari nädalaga paistad sa olevat tagasi saanud mitmeid mälestusi – mitmed neist esmakordselt, niipalju kui meie teame. Ning on teatud tõsiasjad, millest sa oled rohkem teadlik kui veel mõne aja eest. Näiteks oled sa nüüd mõnikord ärgates teadlik, et sa oled abielus. Ja…“ Ta vakatab. „Ja?“ kordan mina.

      „Noh, minu meelest oled sa muutunud iseseisvamaks.“

      „Iseseisvamaks?“

      „Jah. Sa ei sõltu enam kõiges nii väga Benist. Ega minust.“

      Ja ongi kõik, mõtlen ma. Neist edusammudest ta räägibki. Iseseisvus. Äkki ta peab silmas, et ma saan ilma hoidjata poes või raamatukogus käidud, ehkki hetkel pole ma kindel, kas seegi tõele vastab. Igal juhul pole ma veel teinud edusamme, millega tasuks oma abikaasa ees uhkeldada. Ma ei suuda isegi iga kord ärgates meenutada, et mul abikaasa on.

      „Aga kas see on kõik?“

      „See on oluline,“ vastab tema. „Ära alahinda seda, Christine.“

      Ma ei ütle midagi. Rüüpan kohvi ja vaatan kohvikus ringi. See on peaaegu tühi. Tagant väikesest köögist kostab hääli, kohati sahinat, kui vesi keema tõuseb, eemal mängivad lapsed. Raske uskuda, et see koht on minu kodule nii lähedal, aga ometi ei mäleta ma, et oleksin siin kunagi käinud.

      „Te ütlete, et me oleme mitu nädalat kohtunud,“ ütlen ma doktor Nashile. „Mida me siis teinud oleme?“

      „Kas sa mäletad midagi meie eelmistest seanssidest? Ükskõik mida?“

      „Ei,“ vastan mina. „Ei midagi. Niipalju kui mina tean, näen ma teid täna esimest korda.“

      „Vabanda mu küsimist,“ ütleb ta. „Nagu ma ütlesin, on sul mõnikord mälestusevälgatusi. Mõnikord paistab, et sa tead rohkem kui teistel päevadel.“

      „Ma ei saa aru,“ ütlen ma. „Mul pole mingeid mälestusi teiega kohtumisest ega sellest, mis juhtus eile või üleeile või eelmisel aastal. Samas mäletan ma mõnda asja aastatetagusest ajast. Oma lapsepõlve. Oma ema. Ma mäletan hädavaevu, et õppisin ülikoolis. Ma ei saa aru, kuidas need vanad mälestused said alles jääda, kui kõik muu on kui puhtaks pühitud.“

      Ta noogutab kogu mu jutu vältel. Ma ei kahtlegi, et ta on seda varem kuulnud. Võimalik, et ma küsin iga nädal samu asju. Võimalik, et meil on alati sama vestlus.

      „Mälu on keerukas asi,“ ütleb ta. „Inimolenditel on lühiajaline mälu, mis suudab fakte ja infot säilitada umbes ühe minuti, aga ka pikaajaline mälu. Seal me saame hoida tohututes kogustes infot pealtnäha lõputult pikka aega. Me teame nüüd, et neid kaht funktsiooni juhivad erinevad ajuosad ja et nende vahel on närviühendused. Lisaks on ajus üks osa, mis näib võtvat lühiajalised, mööduvad mälestused, ja kodeerivat need pikaajalisteks mälestusteks, et neid saaks palju hiljem meelde tuletada.“

      Ta räägib lihtsalt ja kiirelt, see on talle tuttav teema. Ilmselt olin ka mina kunagi selline – endas kindel.

      „Amneesiat on kaht tüüpi,“ ütleb ta. „Harilikult ei suuda see inimene meenutada möödunud sündmusi, kusjuures rängemini on mõjutatud värskemad mälestused. Nii et kui näiteks ohvril on autoõnnetus, ei pruugi ta mäletada ei õnnetust ega sellele eelnevaid päevi või nädalaid, kuid mäletab selgelt kõike, mis juhtus kuni pool aastat enne õnnetust.“

      Ma noogutan. „Ja teine tüüp?“

      „Teine on haruldasem,“ ütleb ta. „Mõnikord tekib suutmatus viia mälestusi lühiajalisest mälust üle pikaajalisse. Selle hädaga inimesed elavad hetkes, nad suudavad meenutada üksnes vahetult olnut, ja sedagi vaid lühikest aega.“

      Ta peatub, otsekui ootaks, et ma midagi ütlen. Mul on tunne, et meil on mõlemal omad kindlad repliigid, et me oleme seda vestlust tihti harjutanud.

      „Mul on mõlemad?“ küsin ma. „Olemasolevate mälestuste kaotus pluss suutmatus moodustada uusi?“

      Ta köhatab. „Kahjuks küll. Seda ei esine sageli, aga see

Скачать книгу