Vabariigi sünnimärgid - Kalle Muuli

Скачать книгу

lõpus toimunud NLKP keskkomitee pleenumil oli seni peamiselt perestroikast ja glasnostist rääkinud peasekretär Mihhail Gorbatšov lõpuks tulnud välja majandusreformi kavaga. Midagi väga uut tal siiski öelda polnud. Jutt käis ettevõtete üleviimisest täielikule isemajandamisele ja enesefinantseerimisele. Selleks oli mitmes majandusharus juba tükk aega ettevalmistusi tehtud. Mainoris välja mõeldud ENSV kergetööstuse eksperiment, mis oli alanud juba kaks ja pool aastat tagasi, oli põhimõtteliselt seesama asi, mida parteijuht nüüd suure uuendusena tervelt NSV Liidult nõudis.

      Partei suuniste täitmiseks võtsid Eestimaa Kommunistliku Partei keskkomitee ja ENSV ministrite nõukogu 27. juulil vastu ühismääruse, mis nägi ette ettevõtete üleviimise isemajandamisele 1. jaanuaril 1989. Selle määruse täitmiseks moodustas ministrite nõukogu komisjoni, mida juhtis plaanikomitee esimees Valeri Paulmann. Sisulise töö pidi aga ära tegema plaanikomitee perspektiivplaneerimise osakond eesotsas Edgar Savisaarega.

      Terve kevade ja suve oli Savisaar püüdnud pääseda fosforiidisõja eesliinile. Ta kutsus plaanikomiteesse kokku mitme valdkonna teadlasi – ühel niisugusel fosforiidinõupidamisel kohtus ta esmakordselt ka Marju Lauristiniga – ja tootis nende abil tähtsaid pabereid, kuid ei suutnud kuidagi hüpata täie hooga kihutava rongi vedurisse. Seal olid juba koha sisse võtnud telemees Juhan Aare, akadeemik Endel Lippmaa ja paljud teised tähtsad tegelased.

      Nüüd siis tuli partei käsul isemajandamisega tegelda. Üks võimalus oli saata suurtele ülemustele järjekordne rutiinne paber, mis pannakse kausta ja unustatakse. Aga Savisaart bürokraadi roll enam ei rahuldanud, õhus oli tunda revolutsiooni hõngu. Nii ei kutsunudki ta augusti algul plaanikomiteesse nõupidamisele mitte ametnikest kolleege, vaid hoopis paar tuttavat uuendusmeelset majandusinimest, Ivi Proosi ja Jaak Leimanni.

      Proos oli õppinud Tartu ülikoolis rahandust samal ajal kui Savisaar ajalugu, aga erinevalt paljudest teistest rahandusinimestest pakkus talle huvi ka sotsioloogia. Ta oli õppimise kõrvalt töötanud isegi kurikuulsas patupesas, Vooglaiu sotsioloogialaboris.

      1987. aasta suvel Mainori teadusdirektori ametikohalt majandusjuhtide instituudi direktoriks läinud Jaak Leimanni suurim trump oli kapitalistliku majanduse tegelik tundmine. 1970. aastate keskel oli tal noore teadlasena õnnestunud ligi aasta stažeerida Soomes. See oli nii kõva kogemus, et maksis veel tosin aastat hiljemgi.

      Esimestel kitsa ringi kohtumistel arutati peamiselt seda, keda veel töörühma kutsuda. Leimann soovitas inimesi, kes on välismaad ja kapitalismi oma ihusilmaga näinud, eelkõige oma mantlipärijat Mainori teadusdirektori toolil, samuti Soomes stažeerinud Peeter Krossi, aga ka NSV Liidu Rootsi saatkonnas töötanud Tiit Madet, kes oli palgal õpetajate täiendusinstituudis dotsendina.

      Vastuseks partei üleskutsele

      18. augustil 1987 olid lisaks Savisaarele, Proosile, Leimannile, Madele ja Krossile plaanikomitees kohal veel kolm inimest: Rahva Hääle peatoimetaja asetäitja, TRÜ rahandusharidusega Siim Kallas, ENSV ministrite nõukogu esimehe Bruno Sauli nõunik Rein Kaarepere ja Teaduste Akadeemia majandusinstituudi asedirektor Olev Lugus.

      Kuna enamik inimesi tundis üksteist hästi, oli arutelu algusest peale hoogne ja avameelne. Vastuseks partei üleskutsele otsustati välja pakkuda midagi radikaalset. Selleks radikaalseks ideeks sai territoriaalne isemajandamine.

      Võrreldes ettevõtte või koguni terve majandusharu isemajandamisega näis muudatus vormiliselt väike, kuid sisuline vahe oli tohutu. ENSV isemajandamise ettepanek kõigutas kogu Nõukogude Liidu alustalasid ja kergitas rahvuslikku eneseuhkust, mida oli rängalt haavanud NLKP keskkomitee peasekretär isiklikult.

      Nimelt oli Gorbatšov 1987. aasta veebruaris Tallinnas käies teatanud, et Eesti elab Nõukogude Liidu kulul. Seda ei saanud tegelikult kuidagi mõõta, sest puudus mõõdupuu: rubla polnud raha, liiduvabariikide eelarved olid tinglikud ja kaupade hinnad määras kompartei, mitte turg.

      Aga edasipüüdlikud eestlased olid hingepõhjani solvunud ja Eesti majandusteadlased muudkui arvutasid ja arvutasid sellest peale, kes keda ja kui palju Nõukogude Liidus ülal peab. ENSV isemajandamine oleks olnud selge vastus kõigile nendele probleemidele.

      18. augusti nõupidamisel ei räägitud riiklikust iseseisvusest sõnagi ja ilmselt ei mõeldud sellest ka omaette. Isegi kõige edumeelsemate Eesti majandusmeeste unistused piirdusid tol ajal enamasti sotsialistliku Ungari tüüpi rahvademokraatliku autonoomiaga. Kogu isemajandamise arutelu lähtus eeldusest, et Eesti on ka edaspidi NSVLi koosseisus. Vaid korraks nähvas keegi, et rahvastiku struktuuri parandamiseks tuleks mõned venelased üle Narva jõe tagasi saata. Aga see oli ka kõige teravam repliik.

      Nõupidamise lõpus jaotati tööülesandeid: kes millise osa dokumendist valmis kirjutab. Savisaar oli kogu ajurünnaku diktofoniga linti võtnud ja tegi lõpuks ettepaneku avaldada isemajandava Eesti idee ajakirjanduses.

      See oli midagi uut. Kokku oli tuldud ju ikkagi ametkondliku dokumendi, mitte ajaleheartikli koostamiseks. Puhkes vaidlus. Avalikustamist pooldasid Kallas ja Made, aga vastu oli näiteks Leimann, kes leidis, et ajakirjanduses avaldamine võib raskendada hea ettepaneku läbisurumist võimukoridorides. Leimann pidi järgmisel kuul sõitma Barnauli üleliidulisele majandusseminarile ja lootis seal oma hea tuttava, Gorbatšovi majandusnõunikuna kõrgelt hinnatud akadeemik Abel Aganbegjani kaudu sokutada isemajandava Eesti ettepaneku kõi- ge kõrgema otsustaja palge ette.

      Kaarepere ja Lugus teatasid kohe samal koosolekul, et nemad ei saa dokumendile alla kirjutada. Mõlemad põhjendasid keeldumist oma ametikohaga ja sellesse suhtuti mõistvalt. Ustava alluvana kandis Kaarepere nõupidamisest ette ka oma ülemusele, ENSV ministrite nõukogu esimehele Bruno Saulile. Seega ei valminud IME ettepanek põranda all, nagu vahel on arvatud, vaid okupatsioonivalitsuse juhi teadmisel. Iseasi, kas Saul ikka sai kohe algul täpselt aru, millega tegu.

      Kõik teised peale Kaarepere ja Luguse olid valmis alla kirjutama, kuid kõigile seda võimalust hiljem ei pakutudki. Seda võib seletada kiirustamisega, aga mõne inimese „äraunustamise” põhjuseks võis olla ka see, et kõik töörühma liikmed ei olnud sugugi võrdselt nimekad ja avalikkusele tuntud. Autoriõiguste või ka lihtsalt korrektse asjaajamise üle polnud tollastes tormilistes oludes kellelgi mahti arutada.

      Savisaar pidas augustis ja septembris väiksemate seltskondadega veel mitu isemajandava Eesti nõupidamist, kaasates töösse ka Erik Tergi ja Ivar Raigi. 21. septembriks oli tekst Ivi Proosi abiga viimaks avaldamisküps.

      Materjal, millega võib ajalukku minna

      24. septembril 1987 üritasid Savisaar, Kallas ja Made avaldada ettepanekut Rahva Hääles, kompartei häälekandjas, ent see ei õnnestunud. Toimetaja Toomas Leito oli puhkusel, kuid Kallasel polnud lehe viseerimise õigust. Selle sai trükki saata üksnes Kallase kolleeg, toimetaja esimene asetäitja. Tema ei julgenud ENSV isemajandamise ettepanekut ilma EKP juhtkonna loata avaldada.

      Nüüd hakkas ettepaneku autoritel järsku kiire. Savisaar nägi selle tõrke taga KGB karvast kätt. Suure konspiraatorina oli ta juba varem ühe IME ettepaneku eksemplari suure saladuskatte all oma armukesele Vilja Laanarule pihku pistnud ja palunud selle ära peita nii, et mitte keegi, ka Savisaar ise ei teaks, kus see on.

      „Vastasel korral võib meile mõlemale palju pahandust tulla,” hoiatas Savisaar. „Sina oled üks esimesi inimesi Eestis, kes seda paberit näeb.”

      Pärast tõrget Rahva Hääle toimetuses helistas Savisaar kohe sama päeva pärastlõunal Tartusse Edasi toimetajale Mart Kadastikule. „Mul on materjal, millega võib ajalukku minna,” teatas Savisaar.

      See ei tähendanud Savisaare jaoks pea ees tundmatus kohas vette hüppamist. Kadastik ja Savisaar tundsid teineteist juba hulk aastaid. 1981. aastal olid nad koos turismireisil Vietnamis, kus Savisaar paistis silma sellega, et püüdis innukalt välja selgitada, kes on turismigrupis KGB nuhid ja kas nad jälgivad ka teda.

      24. septembri õhtul, kui Savisaar autoga Tallinnast Tartu poole kihutama hakkas, oli IME ettepanekul veel kolm allkirja, aga neli-viis tundi hiljem, kui ta natuke enne südaööd Vilja Laanaru saatel Kadastiku korterisse Annelinnas sisse astus, oli artiklile alla kirjutanud juba ka sotsioloog Mikk Titma.

      Kuidas

Скачать книгу