LITMIR.BIZ

Скачать книгу

läbimist diplomit vastu võtma. Solženitsõnil oli jurist sõimusõna.

      KGB surub vedru kokku

      Peaaegu kuni Brežnevi aja lõpuni võis varju Eesti muretult oma elu elada. Loeti, kuulati muusikat, käidi koos ja irvitati ordeneid täis riputatud kommunistlike puuslike üle.

      KGB hoidis sel maailmal silma peal nagu kõigel muulgi, aga ainuüksi keelatud kirjanduse lugemise või nõukogudevastaste anekdootide rääkimise eest kedagi üldjuhul pokri ei pandud. Trellide taha toimetati valdavalt siiski ainult neid dissidente, kes otseselt poliitilisi nõudmisi esitasid.

      1980. aastate algul muutus õhustik järsult. Johannes Käbini järel EKP KK juhiks saanud Venemaa eestlane Karl Vaino alustas kohe jõhkrat venestamispoliitikat. Tema ponnistusi võimendas Brežnevi surma järel võimule tulnud endise KGB ülema Juri Andropovi kramplik katse riigis kõva käega kord majja lüüa. Miilitsad ja rahvamalevlased korraldasid keset päist päeva kinodes ja poodides haaranguid, pinnides inimestelt, miks nad töö ajal tööl pole.

      Kui veel 1970. aastate keskel võis 24. veebruaril Raadi kalmistul Kuperjanovi haual õhtuhämaruses vargsi küünla süüdata, ilma et midagi hullu oleks juhtunud, siis 1980. aastate algul heideti Indrek Tarand ja tema kaks kaaslast sama teo eest ülikoolist välja.

      1983. aastal pandi vangi Lagle Parek, Heiki Ahonen ja Arvo Pesti. Uuesti saadeti trellide taha Enn Tarto. Ilmselt oli KGB-l plaanis sama teha ka Tunne Kelamiga, sest 1984. aastal alustati tema tuttavate jälitamist ja hiljem ka ülekuulamist.

      Jüri Lina oli KGB survel juba 1979. aastal Rootsi emigreerunud, aga veel viis aastat hiljem algatas KGB tema vastu raamatu „Öised päevad” avaldamise eest tagaselja kriminaalasja, süüdistades teda riigireetmises.

      Nüüd palus Lina Kilgil saata uue, parajasti käsiloleva raamatu illustratsioonide jaoks fotosid Tartu lennujaamast ja sadamast. Kilk oli innukas fotograaf. Kuna ta suhtles ka Kelamiga ja oli saanud temalt keelatud kirjandust, mida saadeti Rootsist, siis klopsis KGB sellest kokku suure kriminaalasja.

      Kilki süüdistati spionaažis. See oli väga karm paragrahv, kuid tõendeid nappis. Seetõttu leiti võimalus süüdistada teda hoopis majanduskuritegudes, mis pakkusid huvi SORVVO-le ehk sotsialistliku omandi riisumise vastu võitlemise organisatsioonile.

      Varjumaailma elanikel ei sobinud okupantide teenistuses olla. Kuid päris ilma kindla sissetulekuta ei tohtinud ka olla – seegi oli nõukogude riigis kuritegu. Seepärast töötasid teisitimõtlejad tähtsusetutes ametites, kus oli palju vaba aega. Sageli oli nad katlakütjad, öövahid vms.

      Kilk teenis esimese väikese varanduse 1970. aastatel mesinikuna. Selle ameti juurde juhatas teda kuuldus, et Tallinna farmaatsiatehas maksab grammi mesilasmürgi eest 70 rubla. See oli tol ajal kontoriametniku kuupalk.

      Kuuldus vastas tõele, kuid teenistust ei jätkunud kauaks, sest peagi tekkis tohutu ületootmine. Mürgi kogumiseks pandi tarusse tükk aknaklaasi, mille ümber mähitud traati lasti mesilastele ohutut nõrka pulseerivat voolu. Kui mesilane lendas vastu klaasi, sai ta kerge elektrilöögi ja nõelas ärritunult klaasi. Pärast kraabiti mürk klaasilt žiletiteraga maha. Üksainus mesilaspere jaksas nii peremehele terve kuupalga teenida. Kilgil ja tema ärikaaslasel Jaan Vaaderpassil oli kahe peale kokku umbes 100 taru.

      Kui Moskvast perestroikatuuled puhuma hakkasid, oli Kilk mesindusele juba käega löönud ja roosiäri alustanud. Jõgeva rajoonis Kudinal oli tal nüüd tohutu roosiaed. Lisaks kasvatas ta köögivilju. Kokku oli selle kõige all maad 30 korda rohkem kui partei ja valitsus ühele inimesele ette olid näinud. Ainuüksi 500 ruutmeetri suuruse kasvuhoone eest võis selle omaniku trellide taha panna, süüdistuseks spekulatsioon. Sinnamaani polnud see kellegi asi olnud, aga 1986. aastal toodi kolhoosist traktor ja künti kõik Kilgi põllud keset suve, kui saak juba küpses, armutult üles.

      Algasid läbiotsimised, ülekuulamised, jälitamine ja pealtkuulamine. Kõige hullem oli hirm. Selle tekitamiseks kasutati ülekuulamisi ja pidevat poolavalikku jälitamist. Kahtlusalusele sisendati, et kinniminek on vältimatu ja tal pole vähimatki lootust pääseda – mõistlikum on kõik ausalt üles tunnistada, kaasosalised välja anda ja kergemat karistust paluda.

      Õnneks tuli enne vangilaagrit NLKP toitlustusprogramm. Potipõllumehed tõusid korrapealt suure au sisse ja Kilgi kriminaalasi vajus vaikselt ära.

      Ei ole üksi ükski maa

      Perestroikal ja glasnostil kulus Moskvast Eestisse jõudmiseks kaks aastat.Gorbatšov tuli Venemaal võimule 1985. aastal, aga Eestis valitses veel 1987. aasta alguseski poliitiline jääaeg.Uued tuuled hakkasid puhuma alles pärast Gorbatšovi enda külaskäiku Tallinnasse 1987. aasta veebruaris.

      Arvo Valton ja Lennart Meri olid juba 1986. aasta novembri lõpus peetud Kirjanike Liidu aastakoosolekul teravalt rünnanud uute kaevanduste rajamist Ida-Virumaale. Kirjanikud nõudsid uute maardlate kasutuselevõtuga kaasnevate ohtude selgitamist ja ettevalmistustööde viivitamatut peatamist.

      EKP ideoloogiasekretär Rein Ristlaan süüdistas seepeale kirjanikke asjatundmatuses ja valetas, et kaevanduste projekteerimine ongi juba peatatud. Sama kinnitasid ka valitsusjuht Bruno Saul ja fosforiidiprogrammi juht akadeemik Mihkel Veiderma.

      Vale tuli avalikuks 25. veebruaril 1987, kui Juhan Aare laskis ETV keskkonnasaates „Panda” eetrisse üleliidulise mäekeemiatoorme koondise juhi Juri Jampoli intervjuu, millest selgus, et Lääne-Virumaale, Toolsesse ja Kabalasse rajatakse uued fosforiidikaevandused. Kuna tegu oli kõrge nõukogude ametniku intervjuuga üleliidulise väetiseministeeriumi uutest töövõitudest, siis ei taibanud tsensuur saadet ka ära keelata.

      See oli äratuskell. Algas fosforiidisõda, millest sai järgmiseks pooleks aastaks kogu rahva ühine südameasi. 28. veebruaril avaldas ajaleht Noorte Hääl Jampoli intervjuul põhineva Aare artikli, kuid trükiajakirjandus lohises sündmustel siiski veel tükk aega sabas, eesliinil olid ETV ja Eesti Raadio.

      Fosforiidisõja põhiraskus kandus keskkonnareostuselt peagi inimreostusele. Uued kaevandused eeldasid vähemalt 100 000 võõrtöölise sissetoomist Venemaalt. Venestuspoliitika tagajärjel oli Eestis juba niigi eestlasi kõigest 62 protsenti.

      Süüdistusterahe alla sattunud ENSV ministrite nõukogu esimees Bruno Saul korraldas 31. märtsil 1987 pressikonverentsi, kus ta väitis taas, et lõplikku otsust kaevanduste rajamiseks pole veel langetatud, ja süüdistas kaevanduste vastu võitlejaid valeandmete levitamises. Tegelikult oli Saul juba 20. novembril 1985 koos Karl Vainoga allkirjastanud EKP KK ja ENSV MN määruse, millega anti üleliidulisele ministeeriumile vabad käed töötada välja Kabala kaevanduse projekt ja rajada katsešaht koguni enne seda, kui sealsed fosforiidivarud on kehtiva korra kohaselt kinnitatud.

      Nii sai fosforiidist ka juba otseselt sisepoliitiline probleem. Võitlus kaevanduste vastu muutus võitluseks okupantide ja nende tallalakkujate, ENSV vanameelse ja rahvavaenuliku juhtkonna vastu. Isesüttiva diktüoneemakilda ja puhta põhjavee asemel hakati järjest rohkem rääkima koloniaalmajandusest. Aprillis Tartu ülikooli aulas peetud kõnekoosolekul1 ütles luuletaja Hando Runnel selle paljude keelel kibelenud sõna avalikult välja ning ajakirjandustudengid Jüri Luik ja Mart Soidro lasid tema jutu Eesti Raadio „Tudengiminutites” ka eetrisse. 1991. aastal ilmunud kogumikus „Isamaavajadus” on Runneli fosforiidikõne vastav lõik kirjas nii: „Kui riigi juht, meie juht, kelle me oleme usaldanud nii kõrgele kohale oma valimisega, kõneleb pikalt fosforiidivajadusest, aga ei räägi rahva isamaavajadusest, inimese vajadusest eluruumi puutumatuse järele – see on koloniaalmajanduslik mõtteviis.”

      1. maid, suurt töörahva püha ja rahvusvahelise solidaarsuse päeva tervitasid Tartu tudengid kohustuslike punalippude asemel hoopis erkkollaste protestisärkidega „Fosforiit – tänan, ei!” Kuigi TRÜ parteikomitee oli lubanud iga niisugust särki kandva tudengi otsemaid ülikoolist välja heita ja mõni aasta varem oleks seda tehtudki, ei juhtunud tegelikult midagi.

      Mairongkäigus kandsid tudengid plakateid ja loosungeid „Kabala käsijalgsed, puhake rahus!”, „Fosforiidist saia ei saa!” jms. Kaevanduste vastu protesteeriti 1987. aasta mairongkäikudel ka Tallinnas ja Rakveres, kuid fotodelt,

Скачать книгу