Vabariigi sünnimärgid - Kalle Muuli

Скачать книгу

kahe parema ülikooli, TPI ja TRÜ kõige edumeelsemad ideed. Siimanni õpetus oli midagi hoopis muud kui sotsialismi poliitökonoomia, mida kõrgkoolides tavapäraselt õpetati. Tootmispsühholoogia erialale oli tohutu tung ja õppima pääsesid ainult kõige helgemad pead. Koos esimese lennuga sai 1970. aastal seal oma teise kõrghariduse ka tulevane Mainori direktor Ülo Pärnits.

      Alguses oli Hillar Kala

      Praegu Tõrvas elav Hillar Kala oli 1970. aastatel üks Eesti silmapaistvamaid ja mõjukamaid majandusteadlasi. Kaitsnud 1970. aastal Moskvas majanduskandidaadi väitekirja tootmise juhtimise erialal, suutis ta seejärel ENSV kergetööstusministri Juri Vladõtšini kabinetis läbi suruda ettepaneku luua ministeeriumi juurde tööstuse juhtimise täiustamise teenistus.

      ENSV kergetööstusministeeriumi isemajandav töö ja juhtimise teadusliku organiseerimise keskus (TJTOK) alustas tööd juba järgmise aasta algul Tallinnas Kuhlbarsi tänaval majas nr 1.

      Selle hoone, Rahvarinde tulevase hälli oli tööstuskaadri koolituskeskuseks otsustanud ehitada juba ENSV rahvamajanduse nõukogu esimees Arnold Veimer. Hillar Kala keskus mahtus algul ära ühteainsasse kolmanda korruse auditooriumisse, teadusdirektori kabinetiks ehitati kinni üks esimese korruse koridorinurk.

      TJTOK ei kandnud nii koledat ja lohisevat nime sugugi mitte asutajate kehva keelevaistu tõttu. Nõukogude riigiaparaadis toimis eriline nimemaagia, kus igal sõnal oli limiitidest ja fondidest koosnev sügav materialistlik baas. Kala oli osav süsteemi jaburusi ära kasutama. Sõna teaduslik asutuse nimes andis näiteks õiguse maksta töötajatele suuremat palka.

      Vladõtšini järel ministriks saanud Jüri Kraft liitis TJTOK 1979. aastal samas majas asunud arvutuskeskusega. Tekkis juhtimissüsteemide projekteerimis- ja konstrueerimisbüroo. Jällegi: sõnad süsteemide projekteerimine ja konstrueerimine olid vajalikud selleks, et limiidi- ja fondijagajaile Moskvas sügavamat muljet avaldada. Asutuse juhiks sai Ülo Pärnits, keda sidus Kalaga ühine tudengipõlv TPIs. Pärnits kutsus oma asetäitjaks ehk teadusdirektoriks samuti TPI majandusharidusega Jaak Leimanni. Kala ise taandus süsteemiuuringute direktoriks. Paar aastat hiljem korraldatud asutuse nimekonkursi võitis Leimanni pakutud Mainor (majandus, informatsioon, organisatsioon).

      Nõukogude majandus oli tolleks ajaks läänele juba ilmselgelt alla jäänud. Tööviljakus oli madal, majanduskasv peaaegu olematu, raiskamine kohutav ja töökorraldus kohmakas. Võidurelvastumine imes süsteemist viimse jõuraasu. Hoolimata sellest, et riigijuhid olid vanadusest nõdrad, jagus Moskva võimukoridoridesse ka neid, kes said aru, et plaanimajanduse päevad on loetud ja koloss vaagub hinge nagu tema juhidki. Väljapääsu otsiti töötajate ergutamises kapitalistlike trikkidega, kuid tingimata nii, et süsteemi alustalad jääksid paika ja mõnus stagnauni võiks jätkuda.

      Sellises olukorras õnnestus ENSV kergetööstusministril Jüri Kraftil Moskvas läbi suruda Mainorist alguse saanud idee alustada Eesti kergetööstuses suurejoonelist isemajandamise eksperimenti. Müügijutt käis umbes nii: Eesti on väike, kõigest 0,4 protsenti NSV Liidu majandusest – kui eksperiment äpardub, ei pane keegi seda tähelegi, aga kui õnnestub, siis saab siinset kogemust kasutada terves liidus.

      Moskva ametnikele meeldis see jutt väga – kellelgi polnud hirmu oma kohta kaotada, aga kõigil oli võimalus loorbereid lõigata. Märksa tõsisemat vastuseisu kohtas idee Eestis, kus kohalik ministrite nõukogu ehk valitsus nägi otsustusõigust käest libisemas.

      Krafti tahe ja tutvused jäid siiski peale. 1985. aastaks olid kõik ettevalmistused tehtud, ENSV kergetööstusettevõtteid hakati koondama kontserniks Estar ja algas suur eksperiment, mis ei tähendanud tegelikult muud kui ainult seda, et kontsern sai vabamad käed oma kaupa ise müüa ja teenitud raha ise käsutada. Tol ajal oli see siiski midagi enneolematut.

      Eksperimendi tulemusena muutus kergetööstusministeerium riigiks riigis. Kraft käsutas nüüd ministritoolilt justkui poolenisti eraomanik kontserni, mis andis viiendiku ENSV tööstustoodangust. Priske suutäie sellest sai ka Mainor, kus otsiti, valiti ja koolitati tippjuhte. Mainorist on tuule tiibadesse saanud hämmastavalt suur hulk tänapäevalgi tuntud ärijuhte.

      Kuna raha oli palju ja käed võrdlemisi vabad, siis ajas Mainor tasapisi oma haarmed ka paljudesse teistesse valdkondadesse, mis tundusid uued ja huvitavad. Ehkki ajakirjandus oli kompartei monopol, tootis Mainor isegi telesaateid. Tuntuimaks neist oli „Argiasjust pühapäeval”, mida võib pidada Rahvarindele stardipaugu andnud saate „Mõtleme veel” eelkäijaks.

      Rein Kilgi helesinine kampsun

      1970. aastal, kui Hillar Kala asutas Tallinnas Kuhlbarsi tänaval oma unistuste juhtimiskeskust, käis tulevane Rahvarinde volikogu liige Rein Kilk Tartu 5. Keskkooli 10. klassis ja elas Võru tänaval. Just sel aastal kolis tema vastasmajja dissident Jüri Lina. See sündmus määras Kilgi elutee pikaks ajaks. Selgus, et hallis ja igavas ENSVs oli veel hulk väikseid varju Eestisid, terveid värvilisi maailmu, mis elasid kongressikõnede kõminast sõltumatut täisverelist elu.

      Hakatuseks tuli Lina lagedale UFOdega, järgnes toortoitumine. Tegelikult polnud vahet, mida lugeda, kuulata või vaadata – tähtis oli, et see oleks mingil moel vastaline, teistsugune, ametlikult heaks kiidetud joonest erinev.

      Lina kaudu sai Kilk tuttavaks teiste sama maailma elanikega. Tartus oli neist kõige kuulsam Aleksander Müller, kes elas Komsomoli tänaval (praegu Kroonuaia). Mülleris käima oli termin, mitte pelk tegusõna.

      Varju Eesti elanik ei saanud olla tavaline hall ja kuulekas Nõukogude kodanik, tal pidi olema mingi kiiks. Kindlasti ei tohtinud ta Vene kroonusse minna – see oli täiesti välistatud. Hea toon oli aeg-ajalt vaimuhaiglasse sattuda. Kes oli hullaris olnud, see oli tehtud mees. Aga võis ka midagi muud välja mõelda. Tõravere astrofüüsiku Charles Villmanni poeg, keda hüütigi lihtsalt Villmanni pojaks, kandis näiteks alati kummikuid ning lahendas pidevalt uskumatu kiirusega ristsõnu.

      Kilgil ei õnnestunud hullumajja pääseda ja ta pidi kaks aastat Donetskis Vene kroonut teenima. Aga hoolimata sellest mustast plekist eluloos oli Kilk pärast sõjaväest naasmist varsti jälle n-ö Mülleris. Teda aitas elus palju edasi üks helesinine kampsun. Täpselt samasugune oli juhtumisi ka tema sõbral Toivo Kirsipuul. Kui nad koos seltskonda ilmusid, võeti neid alati hästi vastu. Alles hiljem said nad teada, et ühesuguste helesiniste kampsunite tõttu peeti neid pedepaariks. Nõukogude võim kiusas pedesid taga – pederastia oli lausa kuritegu, peded olid teistsugused ja sobisid seetõttu seltskonda hästi.

      Üks koht, kus varju Eesti koos käis, oli Tartus Anne poe lähedal asuv lasteaed. Pühapäeval hiiliti tuttava lasteaiatöötaja abiga majja, riputati üles plakatid ja näidismaterjalid ning peeti loenguid. Esinejate seas olid ka hilisem Eesti Komitee juht Tunne Kelam ja kõrge kompartei ametniku Toomas Leito vend Vello Leito, kellest iseseisvas Eestis sai Iseseisvuspartei esimees.

      Koosviibimisi korraldati ka kodus. Üks järjepidevamaid kodukoosolekute korraldajaid oli tulevane filmikriitik Jaak Lõhmus.

      Ülejõel, Komsomoli kino ruumes tegutses filmiklubi Amfo, mis suutis mingil müstilisel moel hankida ja näidata koguni riiulifilme. Amfo kutsel külastas „Peegli” linastumise puhul Tartut ja käis koos abikaasaga Jüri Lina mõneruutmeetrises toapugerikus teed joomas isegi režissöör Andrei Tarkovski.

      Kuna vaimsus oli teistsugune, ametlikust juhmusest erinev seisund, siis oli see hinnas. Kuulati palju muusikat ning loeti rohkelt ja mitte ainult keelatud kirjandust, vaid ka Vene demokraate ja muid Hruštšovi sula ajal ilmunud märgilise tähendusega raamatuid.

      Vahel tuli vaimu panna lausa uskumatutes oludes. Mitmeköiteline ja tuhandeid lehekülgi paks venekeelne Aleksandr Solženitsõni „Gulagi arhipelaag” oli üles pildistatud peopesasuurustele fotopaberitele. Igal õhtul sai mõni õnneseen endale peatüki jagu fotosid, mis tuli öö jooksul läbi lugeda ja järgmisel päeval sõbrale edasi anda.

      Pärast sõjaväge läks Kilk Tartu ülikooli kaugõppesse juurat õppima ja häbenes seda hiljem väga. Jurist ei sobinud varju Eestisse. Kes käis Mülleris, see ei saanud teha karjääri, kuuluda komsomoli, astuda parteisse. Ja vastupidi: sellel, kes oli kommunismikuradile

Скачать книгу