Vabariigi sünnimärgid - Kalle Muuli

Скачать книгу

pole paberit, pole probleemi.

      Rahvarinde parimad sõnaseadjad Peet Kask ja Arvo Junti püüdsid 28. märtsil Kloostrimetsa kokkulepet palehigis paberile panna, kuid ei saanud sellega Savisaarele vastuvõetaval moel õigeks ajaks hakkama. Seetõttu pidigi Lauristin kohtumise Endrega määramata ajaks edasi lükkama. Järgnesid juba Eesti Komitee pahameeleavaldused ja umbusupuhangud, mis vähendasid veelgi Savisaare ja Rahvarinde saadikurühma enamiku indu teha kirjalik kokkulepe. Kui Savisaar oli lõpuks rahvuslaste häältega juba peaministriks valitud, langes ära ka põhjus, miks Rahvarindele kokkulepet üldse vaja oli.

      Silmade avanemise päev

      Indrek Toome valitsuse liige, ENSV majandusminister Edgar Savisaar sai ülemnõukogult volitused uue valitsuse moodustamiseks 1990. aasta 3. aprillil 54 häälega. Kaks häält vähem oleks tähendanud seda, et järgmise peaministrikandidaadina oleks ülemnõukogu ette astunud Savisaare kolleeg, ENSV transpordikomitee esimees Tiit Vähi, kellel oli troonikõnegi lauasahtlis juba valmis.

      Vähi oli eestimeelsete kommunistide ühenduse Vaba Eesti soosik. Vaba Eesti liider Indrek Toome ise ei tihanud uuesti valitsuse etteotsa kandideerida. ENSV ministrite nõukogu esimehena ja endise EKP KK ideoloogiasekretärina oli tema n-ö parim enne uue aja poliitikas esimese viiuli mängimiseks juba ilmselgelt möödas.

      Savisaare poolt hääletasid 3. aprillil ka Mart Laar, Illar Hallaste ja Kaido Kama. Nad uskusid ikka veel Kloostrimetsa kokkulepet ja Savisaare lubadust teha koostööd Eesti Komiteega. Neil polnud ka suurt põhjust selles kahelda.

      Ülemnõukogu oli kohe ühe oma esimese otsusena tunnustanud Eesti Kongressi ja lubanud sellega koostööd teha. Samuti oli ülemnõukogu välja kuulutanud üleminekuperioodi, mis pidi lõppema Eesti vabariigi taastamisega – täpselt nii, nagu oli Kloostrimetsas kokku lepitud. Sellele, et kokkulepet ennast polnud mitme päeva vältel jõutud paberile panna, ei pööratud tähtsate poliitiliste sündmuste virrvarris erilist tähelepanu. Mitmekümneleheküljeliste üksikasjaliste koalitsioonilepete aeg oli veel kauge tulevik.

      Silmade avanemise päev saabus alles siis, kui Savisaar oli valitsusjuhiks saanud. Tema toon muutus üleöö. Kohe pärast ametisse astumist teatas ta, et ei vaja Eesti Kongressi nõuandvat häält, sest tema „valitsuse seaduslikkusel on ülemnõukogu seaduslikkus”.

      20. aprillil avaldas Rahvarinde üks paremaid kõne- ja kirjamehi Heinz Valk Päevalehes artikli „Võimu ei kingita”, milles ta tümitas Eesti Komiteed juba nii räigete sõnadega, et toimetus pidas vajalikuks loo algusesse lisada häbeliku vabanduse: „Kuigi mitmedki Heinz Valgu üliemotsionaalsed hinnangud ületavad toimetuse arvates korrektse väitluskultuuri piire, otsustasime autori kirjaviisi täpsuse huvides mitte muuta.”

      Valk, kes oli ise ka Eesti Komitee liige, seletas Päevalehes pikalt ja põhjalikult, et Eesti Kongress on ERSP tööriist Rahvarindelt võimu võtmiseks. Sõnu võim ja võitlus kasutati seejuures tekstis nii sageli, nagu oleks autoriks üks aastakümneid tagasi end Berliinis maha lasknud 20. sajandi kuri geenius.

      Kaks Eestit

      8. mail 1990 ristis ülemnõukogu ENSV ümber Eesti Vabariigiks. Enam polnud põhjust tundide viisi targutada, kas see on okupeeritud või okupatsioonis. Lihtsalt Eesti Vabariik ja jutul lõpp.

      25. mail käis Savisaar viimast korda Eesti Kongressi kogunemisel. Ta astus läbi ainult pooleks tunniks, et pidada esinduskogu mõnitav kõne, mis keerles taas ümber võimuküsimuse.

      „Võim Toompeal on valitud demokraatlikul teel ja meil ei ole mingit alust anda seda üle ei erakorraliste volitustega kubernerile Moskvast ega ka kellelegi teisele,” rääkis Savisaar kõnepuldist. „Meid ei valitud ülemnõukogusse selleks, et me võimu ära annaksime, täpselt samuti nagu Eesti Komitee saadikuid ei valitud selleks, et neist saaks alternatiivvõim.”

      Võim, võim, võim – see sõna kordus pärast ülemnõukogu uue koosseisu kokkutulekut peaaegu igas Rahvarinde juhtpoliitikute tekstis. Sel taustal pole just raske ette kujutada, mida võis Savisaar tunda kaks aastat hiljem, kui ta nägi 20. augusti viimasel tunnil Sirje Endret ja Marju Lauristini koos ülemnõukogu juhataja laua juures võidušampust joomas. Kelle käes nüüd võim oli?

      Kohtumine, mis oli 28. märtsil 1990 „muutunud asjaolude” tõttu ära jäänud, oli nüüd ikkagi teoks saanud. Kokkulepe, mis jäi 28. märtsil 1990 paberile panemata, oli nüüd vormistatud suisa ülemnõukogu otsusena „Eesti riiklikust iseseisvusest”.

      Selle otsuse peamine tähtsus ei seisne Eesti iseseisvuse deklareerimises, nagu vahel arvatakse. Seda oli ju deklareeritud mitmel moel ennegi, alates Balti ketist kuni ülemnõukogu otsuseni Eesti riikliku staatuse kohta. Rahvas oli oma sõna öelnud isegi iseseisvusreferendumil 3. märtsil 1991.

      20. augusti tähtsus seisneb ennekõike selles, et sel päeval otsustasid ülemnõukogu ja Eesti Komitee ühendada põhiseaduse assamblees oma parimad jõud ja taastada üheskoos põhiseadusliku korra.

      Miks nad ei võinud seda teha juba poolteist aastat varem, 1990. aasta kevadel, kui Eesti Komitee ja ülemnõukogu uus koosseis esmakordselt kokku tuli?

      Ehkki väga algelisel kujul, oli Rahvarinde ja Eesti Komitee koostöölepe 27. märtsi õhtul Kloostrimetsas põhimõtteliselt juba ka sündinud. Olgu põhjused millised tahes – sellest leppest taganemine lükkas põhiseaduslikule korrale ülemineku Eestis poolteise aasta võrra edasi. 20. august 1991 oli mingis mõttes 1990. aasta 27. märtsi kordus, ainult et nüüd sundisid Tallinna tänavail lõgisevad tankiroomikud selle leppe ka kirjalikult vormistama ja ülemnõukogu otsusega kinnitama.

      Eesti iseseisvumine oli ime, mille sünd sõltus Moskvast. Aga ka Tallinnas sündis tol päeval ime. Selleks oli eestimeelsete poliitiliste jõudude kokkulepe, mis mõjutab meid põhiseaduse ja sellest lähtuvate teiste tähtsamate seaduste kaudu siiamaani.

      Selle kokkuleppe suuruse mõistmiseks tuleb aru saada, kui suur veelahe tegelikult Eesti Komitee ja Rahvarinde juhte lahutas. Asi polnud ainult mõne üksiku poliitiku ambitsioonides. Lahkhelid olid hulga sügavamad ja põhimõttelisemad, lausa ajaloolised.

      Eesti rahvas oli üks, aga tema vaimsed juhid olid juba pool sajandit elanud vähemalt kahes täiesti eri maailmas. Need maailmad puutusid kokku vaid vahel harva ja inimesi, kes suutsid iseenda kaudu kaht maailma ühendada, oli väga vähe. Selle lõhe lõi 1940. aastal alanud okupatsioon, mis sundis kõiki poolt hääletama.

      Selleks et Rahvarinde ja Eesti Komitee vastuolusid mõista, tuleb heita pilk neile kahele teineteisest lahutatud maailmale, milles kummagi juhid kuni laulva revolutsioonini aastakümneid elasid.

      Unistus inimnäolisest sotsialismist

      Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei võib vedada sirge ja katkematu joone 1987. aasta 23. augustil Hirvepargis peetud Molotovi-Ribbentropi pakti avalikustamise miitingust kuni nõukogude ajal vangistatud vabadusvõitlejateni ja sealt edasi metsavendadeni välja.

      Sama kaua pidasid oma lõputuna ja lootusetuna näivat vabadusvõitlust ka paljud väliseestlased. Eesti peakonsul ja hilisem suursaadik Ernst Jaakson esindas Eesti vabariiki USAs okupatsiooni esimesest päevast kuni viimaseni ja veel natuke aega pärast sedagi.

      Rahvarindel nii selgeid ja sügavaid lätteid pole. Tavaliselt on selle juurte otsijad vaadanud kuldsete kuuekümnendate poole, mis paistsid silma Hruštšovi ajal koolis käinud noorte idealismi ja loomevabaduse poolest.

      Ametliku retoorika ja ajupesu mõttes polnud neis aastates siiski midagi kuldset. Kümnendi märksõnadeks olid uue inimese kujundamine, kommunismi ehitamise programmi elluviimine ja kommunismiehitaja moraalikoodeksi muutmine elu normiks. Nõukogude Liit pidi kuristiku servale jõudnud Ameerikale järele jõudma ja temast mööda minema.

      Vahe eelmise ajastuga oli eelkõige selles, et kui Stalin andis piitsa, siis Hruštšov pakkus präänikut. Kommunismist sonimist püüti noortele ligitõmbavaks muuta ja sellega saadi üldjoontes ka hakkama. Kommunistlik noorsooühing, mis varem oli ideoloogiaasutus, muutus nüüd tasapisi suureks meelelahutustööstuseks, mille esmaülesanne oli sisustada noorte vaba aega. Neil pidi olema

Скачать книгу