LITMIR.BIZ

Скачать книгу

tööd Eesti Üliõpilasnoorsoo Ehitusmalev, komandöriks Rein Romet ja poliitiliseks komissariks Indrek Toome.

      Komsomoli ja komparteisse astumine polnud uue põlvkonna seas enam häbiasi. Vastupidi – selle üle tunti vahel isegi uhkust. Paljud noored inimesed, kes polnud näinud Eesti vabariiki ega Stalini vangilaagreid, pidasid koostööd okupantidega normaalseks eluks, mitte kodumaa reetmiseks. Hiljem, kui iseseisvus taastati, hakkasid paljud tippkommunistid end isegi vabadusvõitlejatena kujutlema.

      Kirjanik Viivi Luik on seda aega 1991. aasta 13. oktoobri Rahva Hääles iseloomustanud nii: „Kuuekümnendatel aastatel kodunes nõukogude võim lõpuks ka Eestis. Hakati pidama noorte suvepäevi ja ilmalikke matuseid. Tekkisid ehitusmalevad, moodi läksid komsomolipulmad. Korraldati „Nooruse” laagreid, käidi kolhoosis kollektiivselt kartuleid võtmas. Tehti pulli. Noomiti väljakutsuva välimuse ja ebanõukoguliku käitumise pärast. /-/ Lühidalt öeldes – kuuekümnendad aastad aretasid sugupõlve, kelle maailmavaade ja mõtteviis takistavad veel kaua Eestit muutumast tõeliselt demokraatlikuks Euroopa riigiks.”

      Praha kevade eelpost

      Tartu Riikliku Ülikooli komsomolikomitee üritas kuldsete kuuekümnendate lõpul olla Praha kevade eelpost Nõukogude Liidus. Usuti, et okupeeritud Eestis on võimalik inimnäoline sotsialism, sõnavabadus ja isegi demokraatia. Üliõpilasliikumise vaimseks isaks oli TRÜ filosoofiaprofessor Rem Blum. Nagu mõned teisedki juudi soost õppejõud, nii oli ka tema tulnud 1950. aastate alguses Leningradist Tartusse, et leida varju Stalini ajal hoo sisse saanud juutide tagakiusamise eest.

      Üliõpilasliikumise eesmärgiks polnud süsteemi lammutada, vaid parandada, õigetele rööbastele suunata. Selle naiivse, kuid valdavalt siira võitluse eesotsas oli tipphetkedel TRÜ komsomolikomitee. Seda juhtis sekretär Sirje Endre, asetäitjaks Peeter Vihalemm. Hiljem olid samades ametites Jaak Allik ja Laur Karu, Märt Kubo ja Siim Kallas. Komsomolikomitee liikmed olid Trivimi Velliste, Hardo Aasmäe, Ülo Kaevats, Olev Remsu, Igor Gräzin, Jaak Tamm jt.

      Üldiselt käitusid ülikoolide komsomolikomiteed viisakalt. Tegu oli ju ikkagi tulevaste nomenklatuursete parteitegelaste taimelavaga, nõukogude võimule truudust vandunud inimestega, kellest mõni oli juba ka NLKP liige.

      Aga pärast seda, kui Vene tankid lämmatasid 1968. aastal Praha kevade, läks asi üliõpilaspäevadel käest ära. Tõrvikurongkäike oli Tartus varemgi korraldatud, esimene neist toimus 1965. aasta sügisel, kui hilisem minister Laur Karu juhtis seda valgel hobusel.

      Kuid 1968. aastal ühines tudengitega ka linnarahvas ja rongkäigust sai protestiüritus. Kanti venevastaseid loosungeid. Üks kuulsamaid neist nõudis: „Jänkid, kasige Peipsi taha!” ENSV ministri poeg, näitleja Tõnu Tepandi pidas Raekoja platsil kõne: „Meie vanemad tegid 50 aastat tagasi revolutsiooni, 25 aastat tagasi võitsid sõja ja nüüd on nad barrikaadid muutnud tugitoolideks. Meie kord on tugitoolidest uuesti barrikaadid teha!”

      Tallinnas lõppes lugu sellega, et kui tudengite rongkäik jõudis Komsomoli staadionile ja ELKNÜ keskkomitee esimene sekretär Rein Pollimann hakkas kõnet pidama, siis karjusid üliõpilased ta maha ja loopisid teda tõrvikutega. Kingissepa tänaval (praegu Liivalaia) püüti üht liinibussi kummuli keerata ja sõimati venelasi.

      Küllap oleks varem või hiljem niigi kruvid kinni keeratud, aga nüüd kasutas kompartei selleks ära just üliõpilaspäevade meeleavaldusi. Kõige karmimalt said karistada TRÜ komsomolijuht Sirje Endre ja EPA komsomolijuht Toomas Kork. Mõlemad löödi komsomolikomiteest minema. Kork heideti parteist välja ja saadeti koos Tartu linna komsomolisekretäri Jaak Kaarmaga sõjaväkke. Endret ähvardas samuti parteist väljaheitmine. Tema päästeingliks sai parteijuht Johannes Käbin, kes käis isiklikult ülikoolis asja klaarimas ja otsustas pärast pikka vestlust Endrele siiski armu anda. ELKNÜ keskkomitee üliõpilasosakonna juhataja Indrek Toome seevastu kuulutas, et Endre on nõukogude võimu väljakujunenud vaenlane.

      See oli muidugi selge liialdus. Tartu ülikooli komsomolitegelased polnud nõukogude korra vastased, vaid selle toetajad – nende südamesoov oli seda korda lihtsalt paremaks teha. Paar tavalist tudengit, Rain-Mait Roomet ja Jüri Süldre, pandi Lenini pildi sodimise eest kaheks ja pooleks aastaks vangi, aga mitte ühtki tudengipäevade komsomolijuhist organisaatorit ei pistetud päevakski trellide taha. Endret kiusati küll veel tükk aega taga, aga teda ei visatud isegi parteist välja ja paljud teised komsomolijuhid teenisid hiljem oma okupantidest isandaid nomenklatuursete parteitöötajatena veelgi usinamalt kui enne.

      1975. aastal jõudsid karistussalklased vabamõtlemise viimase kantsini, TRÜ sotsioloogialaborini, kus töötasid Ülo Vooglaid, Marju Lauristin, Jaak Tamm, Eve Pärnaste jt. Laborit oli üritatud kinni panna juba 1970. aastal, aga siis see veel ei õnnestunud. Nüüd korraldas KGB põhjaliku läbiotsimise Tartu lähedal Tüüstre talus, labori töötajate ühiselu keskuses. Midagi nõukogudevastast ei leitud ja labori juht, endine ELKNÜ Tartu linnakomitee sekretär ja paar aastat ülikoolis ka kompartei ideoloogiasekretäri ametit pidanud Ülo Vooglaid vallandati fabritseeritud süüdistusega. Sellega jõudis inimnäoline sotsialism Tartu ülikoolis oma loogilise lõpuni.

      Teine üliõpilasliikumise kants oli 1960. aastatel Tallinna Polütehniline Instituut (TPI), nüüdne tehnikaülikool. Aga kui Tartu ülikoolis püüti lõdvemaks venitada eelkõige ideoloogilisi köidikuid, siis TPIs oli rõhk majandusuuendustel, katsel istutada kapitalistliku majandusmudeli üksikuid terasid ümber sotsialistliku plaanimajanduse konkurentsivõimetusse pinnasesse.

      Erksamad õppejõud ja tudengid vaatasid igatsevalt läände, aga needki püüdlused polnud kuidagi suunatud nõukogude võimu vastu. Eesmärk oli keset üldist idiootsust paremini toime tulla ja elu veidi mõistlikumalt korraldada.

      Majandusuuenduste üheks tähtsamaks ergutajaks oli Raoul Üksvärava asutatud TPI tööstuse juhtimise ja planeerimise kateeder ning hiljem ka ENSV kergetööstusministeeriumi konsultatsioonibüroo Mainor. Aga erinevalt TRÜ sotsioloogialaborist ei võidelnud Mainor ideoloogiarindel ja võis seetõttu isegi Karl Vaino karmil venestusajal rahulikult edasi tegutseda. Nõukogude majandus vajas reanimatsiooni sama hädasti nagu paljud poliitbüroo liikmedki – sellest said aru ka ideoloogiliselt vankumatud parteijuhid.

      „Roiskuva kapitalismi soolapuhujad”

      Rahvarinde sünnihetkeks peetakse tavaliselt 13. aprilli 1988, mil Mainori teadusdirektor Edgar Savisaar kutsus ETV saates „Mõtleme veel” rahvast üles moodustama perestroika toetuseks Rahvarinnet. See oli tõesti tähtis päev. Pärast seda polnud Eestis enam miski endine.

      Aga sellele oli juba veerand sajandit varem hakanud teed rajama üks näiliselt täiesti tähtsusetu päev aastal 1964, mil USAst saabus tagasi kodumaale Tallinna Polütehnilise Instituudi dotsent Raoul Üksvärav.

      Stalini ajal TPI tööstusökonoomika eriala cum laude lõpetanud Üksväravale oli Hruštšovi sula kinkinud 1963. aastal haruldase võimaluse täiendada end California ülikoolis ja Massachusettsi tehnoloogiainstituudis.

      Üksvärav hakkas rääkima management’ist. See oli uudne terves Nõukogude Liidus. Kuuendikku kogu planeedist juhtis Kommunistlik Partei, mille monopoolne juhiroll oli kirjas lausa konstitutsioonis. Juhte valis partei, kellelgi teisel polnud sellega asja.

      Ligi pool sajandit oli Nõukogude Liidus juhtimiseks vaja olnud üksnes parteilist printsipiaalsust ja ustavust partei üritusele. Iga köögitüdruk võis olla riigijuht, nagu oli lubanud suur Lenin. Aga nüüd tuli keegi Üksvärav ja hakkas rääkima juhtimisest kui teadusest, vajadusest juhte pidevalt koolitada ja kindla metoodikaga valida.

      1966. aastal avaldas Üksvärav raamatu „Majandusorganisatsioonide juhtimine Ameerika Ühendriikides” ja asutas seejärel TPIs tööstuse juhtimise ja planeerimise kateedri, mida ta juhatas järjepanu 20 aastat, kuni laulva revolutsioonini välja. Selles kateedris on Üksvärava käe alt läbi käinud paljud andekad inimesed, kes on suunanud ja mõjutanud majandusmõtet ka vabas Eestis: Jaak Leimann, Madis Habakuk, Erik Terk, Tiit Helenurm jt.

      Üksvärava tegevus mõjutas ühiskonda niivõrd, et 1966. aastal sai Tartu Riikliku Ülikooli psühholoogiaõppejõud Uno Siimann loa hakata õpetama tootmispsühholooge. Psühholoogiat oli seni

Скачать книгу