LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kandepinda, rohkem nimekaid autoreid, aga keegi ei julgenud alla kirjutada. Titma tulnud siis Savisaarele Tartus tänaval vastu ja olnud kohe nõus kaasautoriks hakkama.

      Niisuguseid asju võis tol ajal muidugi juhtuda, otsuseid tehti sageli käigult. Ent milleks siis peitusemäng Laanaruga ja hirm KGB ees, kui igale vastutulijale sai dokumendi allakirjutamiseks nina alla torgata?

      Titma esilekerkimine IME allakirjutajana pakub huvi ka seetõttu, et tema teadlasekarjääri algust Tartu Riiklikus Ülikoolis on raske ette kujutada ilma KGB-ta. Lõpetanud 1963. aastal ülikoolis õigusteaduskonna ja paistnud silma komsomolisekretärina, sõitis ta 1965. aastal noore teadlasena USAsse ja hakkas seejärel tegema ameeriklaste metoodikaga rahvusvahelist sotsioloogilist uuringut hariduse väärtustest. KGB soosinguta oli niisugune asi tol ajal võimatu.

      1969. aastal hakkas Titma sotsioloogina tööle Tartu ülikooli juurde asutatud kommunistliku kasvatuse laboris. See pidi olema vastukaal Ülo Vooglaiu sotsioloogialaborile. Titma protežeedeks ülikoolis olid kõige jäigemad kommunismipuuslikud Arnold Koop ja Ilo Sildmäe. Pärast Vooglaiu kontori sulgemist nägid ohvrid selle arveteõiendamise taga ka Titma kätt, aga tõendeid neil selle kohta polnud.

      1987. aasta sügisel, kui Titma Savisaarele Tartus tänaval vastu tuli ja ülisalajasele IME ettepanekule pikemalt mõtlemata allkirja andis, oli ta tööl juba Teaduste Akadeemia ajalooinstituudi sotsioloogiasektoris. Titma oli filosoofiadoktor ja Nõukogude Liidu sotsioloogia assotsiatsiooni asepresident. Teda kardeti pisut, sest arvati, et tal on Moskva võimukoridorides EKP juhtkonnast sõltumatuid sidemeid.

      Võib-olla oli Titma kohtumine IME-le veel üht allkirja otsiva Savisaarega tõesti juhus. Aga kindlasti polnud juhus see, et aasta pärast IME ettepanekut sai Titmast EKP keskkomitee sekretär ja veel veidi hiljem juba ideoloogiasekretär, kohaliku kompartei tähtsuselt teine mees Vaino Väljase järel.

      Kas selle „juhusliku” kohtumise korraldajate eesmärgiks oli Titmale IME ettepanekuga tulevaseks parteikarjääriks tuntust ja populaarsust koguda? Või pidi ta olema autorite seas hoopis selleks, et plahvatusohtlikku ettepanekut paremini kontrolli all hoida?

      Saatuse irooniana sõitis 24. septembril 1987 Savisaare ja Laanaruga samas autos Tallinnast Tartusse ka Titma elupõline konkurent, Vooglaiu sotsioloogialabori üks kunagisi innukamaid töötajaid Marju Lauristin, kuid temalt Savisaar IME ettepanekule allkirja ei küsinud.3

      Kiire-kiire, aeglane

      Kuigi Savisaar kiirustas avaldamisega hirmsasti ja viis IME ettepaneku Edasi toimetajale Mart Kadastikule lausa koju kätte, oli tormamine tegelikult tarbetu. Järgmise päeva Edasi oli juba ammu trükis ja ettepaneku sai parimal juhul avaldada alles ülejärgmise päeva lehes ehk siis laupäeval, 26. septembril.

      Seega polnud kiiret õigupoolest kuhugi. Reede pärastlõunani seisis artikkel Edasi toimetuses ja midagi ei juhtunud.

      Tõsi, toimetuses teadis sellest peale Kadastiku vaid paar-kolm inimest. Selleks et vähendada infolekke võimalust trükikojast, anti materjal ladumisele tolle aja kohta tavatult hilja, alles pärastlõunal. Käsikirjal oli Kadastiku viseering „Parandusi mitte teha”. See välistas ka hädapärased tehnilised kärped.

      „Tagantjärele ei esitaks ma seda erilise julgustükina,” on Kadastik hiljem meenutanud. „Küsimust, kas panna ettepanek lehte või mitte, ei olnud. Muidugi, kui ENSV MN aseesimees Indrek Toome või EKP Tartu linnakomitee esimene sekretär Tõnu Laak oleksid personaalselt helistanud ja öelnud, et artiklit ei tohi mingil juhul avaldada, siis oleks see olnud paras šokk… Ju ma oleksin siis kolleegidega arutanud, mida ette võtta. Võimalik, et oleksime selle materjali ikkagi avaldanud, aga oleksime ehk teksti väga kriitiliselt läbi vaadanud. Et seda olukorda vältida, oligi vaja operatiivsust ja salastatust.”

      Vilja Laanaru suhtus saladokumenti, mis tal paluti ära peita, veelgi rahulikumalt. Ta oli paberi läbi lugenud, kotti tagasi pistnud ja lihtsalt ära unustanud, sest ei leidnud sealt midagi hirmuäratavat.

      Või mida iseäralikku pidigi üks poliitikakauge psühholoogihakatis välja lugema tekstist, mis algas nii: „NLKP keskkomitee 1987. aasta juunipleenumi otsustest on innustust saanud ka nõukogude ühiskonnateadlased. Esitatakse uusi ideid, otsitakse mittetraditsioonilisi lahendusi. On aeg teha seda ka meie vabariigis, et viia Eesti NSVs paremini ellu NLKP XXVII kongressil seatud sotsiaalsed eesmärgid: avada täiel määral koduvabariigi majanduslik, sotsiaalne ja intellektuaalne potentsiaal.”

      Artikkel, mis oli tol hetkel veel ühegi allkirjata, kandis pealkirja „Majandus uude kvaliteeti!” Säärase pealkirja all jõudis nelja mehe ettepanek ka Edasi toimetusse. Lõpuks lehte läinud pealkirja „Ettepanek: kogu Eesti NSV täielikule isemajandamisele” pani toimetaja Mart Kadastik.

      Paber hävitada, number meeles pidada

      Ettepaneku ilmumise järel korraldas Savisaar mõnepäevaste vahedega veel kaks nelja mehe kohtumist, kus arutati, mida edasi teha. Viimane kokkusaamine toimus 30. septembril 1987. Seal teatas Savisaar kaaslastele, et läheb mõneks ajaks ülemuste pilgu alt ära puhkusele.

      Seejärel viis ta Vilja Laanaru Kadriorgu jalutama – küllap selleks, et pealtkuulamist vältida – ja teatas, et peab lahkuma. Nii olevat kõik neli IME ettepanekule alla kirjutanud meest repressioone kartes omavahel kokku leppinud.

      Savisaar ei öelnud Viljale, kuhu ta peitu läheb. Andis vaid ühe paberilipiku telefonumbriga. Paberi käskis hävitada, numbri meeles pidada ja helistada, kui ta ei peakski välja ilmuma. Sellelt numbrilt pidi siis Vilja tema saatuse kohta infot saama.

      Vilja ootas terve nädala, tõotades endale iga päev, et homme helistab, aga miski hoidis teda tagasi. Kuni lõpuks ühel päeval, kui oli selge, et midagi hirmsat ei juhtugi, ilmus Savisaar jälle välja ja otsis ta ise üles.

      Kas nelja mehe rettumineku kokkulepe oli Savisaare väljamõeldis? Keegi teine igatahes kuhugi maapakku ei läinud ja selleks polnud ka vajadust, ehkki töö juures oli ettepaneku pärast pahandusi kõigil.

      IME polnud ju otseselt nõukogudevastane üleskutse. See algas viitega kompartei juunipleenumile ja lõppes viitega jaanuaripleenumile. Taheti ENSV majanduslikku iseseisvust, aga ikka NSV Liidu koosseisus. Kõik ettepaneku tegijad oli kompartei liikmed ja töötasid tähtsates riigiametites. Erinevalt Hirvepargi miitingu korraldajatest ja Molotovi-Ribbentropi pakti avalikustamise nõudjatest ei ähvardanud ühtki IME autorit vangla või maalt väljasaatmine. Kompartei vanameelne juhtkond püüdis autoritel lihtsalt suud kinni toppida, mitte neid endid kinni panna, kuid ei saanud enam sellegagi hakkama.

      Mart Kadastik sai peapesu kohe avaldamisjärgsel esmaspäeval, Tartu partei- ja täitevorganite igaesmaspäevasel nõupidamisel. Kompartei linnakomitee esimene sekretär Tõnu Laak „väljendas nördimust”, peagi järgnes ka Indrek Toome pahur telefonikõne.

      Tiit Madel ei lubatud EKP KK ideoloogiasekretäri Rein Ristlaane korraldusel kuu aega raadios ja televisioonis esineda. Siim Kallaselt võeti mõneks ajaks õigus Rahva Hääles kirjutada. Peatoimetaja Toomas Leito tegi Kallasele selgeks, et temasugune inimene ei peaks nomenklatuursel ametikohal edasi töötama, kuid vallandamist siiski ei järgnenud. Samamoodi ei vallandatud ka Savisaart. Plaanikomitee esimees Valeri Paulmann avaldas talle üksnes survet lahkuda.

      Savisaar ise käis samal ajal ühe majandusmehe juurest teise juurde ja palus kõigil sõna ja teoga IME-t toetada. Ühel niisugusel palvekäigul jõudis ta 1987. aasta sügisel ka Mainori juhi Ülo Pärnitsa jutule. Kuuldes Savisaare tumedast tulevikust plaanikomitees ja tema kavast asutada IME töörühm, nägi Pärnits selles Mainori suurt võimalust. Majanduse ja kogu ühiskonna uuendamine – see oli just see, milleks Mainor oli loodud.

      Pärnits pakkus Savisaarele Mainori teadusdirektori kohta ja vabu käsi IMEga tegelemiseks. Savisaar võttis tööpakkumise kohe tänulikult vastu, kuid palus, et Pärnits veidi kannataks. Lisaks uuele ja paremale töökohale tahtis ta saada ka märtrioreooli. „Ma tulen, aga ma ei taha plaanikomiteest lahkuda omal soovil,” lubas Savisaar Pärnitsale. „Ma tahan, et mind vallandatakse.”

      Nüüd, kus kindel taganemistee oli olemas ja uus töökoht ootamas, oli Savisaarel mõnus

Скачать книгу