Vabariigi sünnimärgid - Kalle Muuli

Скачать книгу

osakonnajuhataja ametist vallandamist ootava Edgar Savisaare autol, moodsal VAZ 2108-l hakkas keset küünlakuud tõrkuma üks ukselukk. Kuna oli vaja muidki pisikesi remonditöid teha, viis ta 3. märtsil 1988 auto Tallinnas Kadaka tee töökotta.

      Savisaar takseeris töökojas meistrit oodates parajasti oma autot, kui ootamatult haakis end talle takjana sappa autoteeninduse juhataja abi Ülo Mäe. IME autorina oli Savisaar telerist ja lehefotodelt tervele Eestile tuttav nägu ja Mäe tundis ta kohe muidugi ära. Lisaks oli töökäsul kirjas Savisaare nimi.

      Mõni aasta tagasi olid ülemused saatnud Mäe marksismi-leninismi õhtuülikooli ennast täiendama. Seal pidi ta kuulama ka Eduard Raska loenguid rahvarinnetest kui ühiskondlik-poliitilise aktiivsuse ühest väljendusvormist. See jutt tuli Mäele meelde, kui 1987. aasta kevadel loodi loomeliitude kultuurinõukogu.

      Mäe hakkas kohe otsima inimesi, kellele rääkida oma ideest moodustada kultuurinõukogu toetuseks Rahvarinne. Loomeliitude pleenumi eel püüdis ta kokku saada teatrimeeste Jaak Alliku ja Mikk Mikiveriga, kuid edutult. Küll aga õnnestus tal rääkida rahva kaasamise vajadusest kirjanik Arvo Valtoniga ja Tiit Madega. Aga sinnapaika see jutt jäigi, midagi ei juhtunud.

      Nüüd käis Mäe Savisaare järel ümber auto ja muudkui seletas, et üksikute üritustega ei jõua kuhugi – tarvis on kaasa haarata kogu rahvas, olgu siis uue parteina, varivalitsusena või Rahvarindena.

      Savisaar ei öelnud tükk aega midagi. Muudkui vahtis oma autot, justkui näeks seda esimest korda.

      „Noh, mõtleme,” kohmas ta viimaks, andis Mäele oma koduse telefoninumbri ja hakkas teemat vahetades rääkima sellest, et kavatseb plaanikomiteest ära tulla.

      Pool aastat hiljem, 1988. aasta sügisel sai Mäe Savisaarelt omakäelise kutse Rahvarinde kongressile. Ja veelgi hiljem, kui Savisaar oli juba peaminister, oli Mäe nende väheste õnnelike seas, kes said valitsuselt tol ajal haruldase autoostuloa.

      Savisaar ise on hinnanud Mäe rolli Rahvarinde sünni juures nii: „Kõik said aru, et vaja on uut teed edasiminekuks. Asi polnud selles, kes selle idee välja käib, vaid kes selle praktiliselt ära teeb. Mäe kohta ei oska midagi arvata, suhted temaga olid episoodilised. Kui tema pretendeerib oma rollile Rahvarinde nime leidmisel, siis miks ka mitte. Ainult et vähemalt samasugune roll oli veel paljudel inimestel.”

      Gorbatšovi hääletoru

      Kauaaegne KGB ohvitser, õigusteaduste professor Boriss Kurašvili avaldas kuukirja Sovetskoje Gosudarstvo i Pravo 1987. aasta detsembrinumbris artikli „Perestroika aspektid”, kus ennustas rahvarinnete peatset sündi NSV Liidus.

      Kurašvili kirjutas: „Ei ole välistatud, et tekib üsna lai ühiskondlik-poliitiline organisatsioon perestroika toetuseks, mis alguses on midagi rahvarindelaadset, aga hiljem muudetakse partei üldise juhtimise all pidevalt funktsioneerivaks sotsialistlikku arengut toetavaks demokraatlikuks liiduks, mis ühendab kommuniste, kommunistlikke noori ja parteituid ning millel on oma territoriaal-tööstuslikud organisatsioonid ja rakukesed, oma materiaalne baas ja massiteabevahendid.”

      Kurašvili oli Rahvarinde loomise vajadusest ääri-veeri kirjutanud varemgi ja üks tema selleteemaline artikkel oli tõlgitud ka eesti keelde. Pealkirjaks oli „Millest koosneb perestroika?” ja see ilmus 1987. aasta oktoobris ajakirjas Noorus.

      1988. aasta märtsis, kohe pärast Nina Andrejeva artikli ilmumist kutsus üleliiduline ajakiri Ogonjok kokku nimekate ühiskonnateadlaste vestlusringi, et arutada, kuidas kaitsta perestroikat. Üheksa teadlase seas olid ka Boriss Kurašvili ja filosoofiadoktor Vladimir Šubkin. Vestlusringi kokkuvõttena ilmus aprilli algul Ogonjokis nr 14 artikkel „Rohkem sotsialismi!”

      Šubkin: „Arvan, et hädavajalik on luua mingid uued ühiskondlikud organisatsioonid – tinglikult öeldes „grupp perestroika toetuseks”, mis väljendaks ühiskondlikku arvamust, viiks selle võimudeni ja jälgiks, et võimude poolt arvestataks ühiskondlikku arvamust ühiskondlike probleemide lahendamisel. Ma kardan, et ilma selleta lõpeks kõik jälle kurvalt.”

      Kurašvili: „Õige! Aga millised need ühiskondlikud grupid peaks olema? Mul on ettepanek. Vaadake, kui inimene ei kuulu parteisse ja kui ta on kasvanud välja komsomolieast – ta ei kuulu ühtegi ühiskondlikku kogusse, ta on praktiliselt ilma jäetud võimalusest pidevalt ilmutada sotsiaalset ja poliitilist aktiivsust, jäetud ilma võimalusest mõjutada poliitilist elu, osaleda perestroikas. Teen ettepaneku luua demokraatlik liit sotsialismi arendamiseks. Kas Rahvarinne perestroika toetuseks või demokraatlik liit sotsialismi uuendamiseks. Küsimus pole nimes. Sarnased liidud on juba ammu paljudes sotsialistlikes maades. On Rahvuslik Rinne Saksa demokraatlikus vabariigis ja Tšehhoslovakkia sotsialistlikus vabariigis, Isamaarinne Bulgaarias, ka Poolas on loodud sarnane liit. Demokraatlikku liitu ei tule mõista kui „parteitute parteid”: oma olemuselt peab see olema avatud ja kättesaadav kõigile kodanikele: kommunistidele, mitteparteilastele, kommunistlikele noortele ja mittekommunistlikele noortele, usklikele ja mitteusklikele – kõigile, kes tahavad aktiivselt osaleda perestroikas. Uus liit hakkab tööle partei juhtimisel, oma olemuses saab sellest partei jaoks märkimisväärne areen partei poliitilises, ideoloogilises ja kasvatuslikus tegevuses.”

      Kurašvili hea tuttav, endine Tartu Riikliku Ülikooli parteikomitee sekretäri asetäitja filosoofiaprofessor Rem Blum rääkis samal ajal ülikoolis peretroika sõprade klubi järjekordsel koosolekul, et demokraatia peab olema võimeline end kaitsma. Ta kartis 1960. aastate kogemuse kordumist, kus stalinistidel õnnestus rahva vabadusepüüded lämmatada.

      See hirm ühendas tervet kuldsete kuuekümnendate põlvkonda ja endisi komsomolijuhte, kellest paljud asusid peagi oma kunagisi unistusi teoks tegema Rahvarinde juhtidena. Erinevalt vabadusvõitlejatest kartsid nad kõik hirmsasti kraanide kinnikeeramist ja repressioone, andmata endale aru, et kraani asend ei sõltu nendest, vaid ikka keerajatest. Seepärast püüdsid nad talitada tasa ja targu, step by step, et kõrgeid parteijuhte mitte vihastada. Komsomoliveteranid kutsusid üles toetama head tsaari, et see laseks rahval veidi vabamalt hingata, samal ajal kui MRP-AEG, ERSP ja hiljem ka Eesti Komitee juhid püüdsid sellest tsaarist lahti saada.

      Mõtleme veel

      Savisaar ei jõudnudki plaanikomitees oma vallandamist ära oodata. Kompartei ei vajanud veel üht märtrit ja ta pidi lõpuks ise lahkumisavalduse lauale panema. Mainorisse asus ta ametlikult tööle 1. aprillil, just loomeliitude pleenumi avapäeval. Juba enne seda oli Mainoris Savisaare juhtimisel tööd alustanud IME töörühm, kus lõid kaasa Uno Mereste, Ülo Pärnits, Hardo Aasmäe, Peeter Kross, Liina Tõnisson ja teised Mainori töötajad.

      Üheks peamiseks tingimuseks, mida Savisaar Mainori juhilt Ülo Pärnitsalt küsis, oli võimalus uusi töökohti luua. Neid läks tal peagi hädasti vaja ja sellega polnud Mainoris mingeid probleeme.

      Esimeste seas vormistas Savisaar sinna tööle Vilja Laanaru. Tema ametinimetus oli teadusasutusele sobivalt peen – psühholoog –, aga tegelikult töötas ta algul lihtsalt Savisaare ja hiljem ka kogu Rahvarinde algatuskeskuse sekretärina.

      13. aprillil jätkas Ogonjoki algatatud Rahvarinde teemat üleliiduline ajaleht Sovetskaja Kultura. Samaks õhtuks oli Savisaar kutsutud ETV saatesse „Mõtleme veel” arutlema selle üle, kuidas rakendada kodanikualgatust. Enne saatesse minekut palus Savisaar Laanarul kindlasti telekat vaadata, mainides justkui muuseas, et seal võib ehk midagi huvitavat juhtuda.

      „Mõtleme veel” oli mitmetunnine mammutsaade, mida juhtisid Hagi Šein, Rein Järlik ja Feliks Undusk. 13. aprillil oli saates kokku 14 stuudiokülalist. Lisaks Savisaarele veel ülemnõukogu saadikud Madis Tammik ja Peep Tarre, akadeemikud Viktor Palm ja Endel Lippmaa, juristid Lembit Koik ja Raul Narits, kunstnik Heinz Valk, üliõpilane Kalev Vilgats, psühholoog Jaak Tamm, ajakirjanik Ott Kool, insener Vello Saatpalu, elektromehhaanik Ustav Oja ja Haapsalu rajooni täitevkomitee esinaine Lea Tuusov.

      Saate esimeses pooles arutati pikalt ja laialt selle üle, mis siis ikkagi on üldse kodanikualgatus ja miks seda nii vähe on. Akadeemik Lippmaal oli kaasas terve portfellitäis kaustu ja pabereid, ta ladus need kõik lauale ning muudkui lappas ja tsiteeris neid.

      Heinz Valgule ei meeldinud niisugune targutamine

Скачать книгу