LITMIR.BIZ

Скачать книгу

appi kutsuda, kuid seda suudeti siiski vältida.

      Kuna Võru kogemus näitas, et kohalik miilits ei tule rahvamassi ohjeldamisega toime, toodi 2. veebruariks Tallinnast Tartusse miilitsapataljoni üksused väeosast nr 5460, kokku paarsada miilitsamundris sõjaväelast.5 Pääs meeleavalduspaika blokeeriti tuletõrjeautodega. Uudistajad hajusid seepeale kõnekoosolekutele, aga paarsada inimest jätkas MRP-AEG liikme Erik Udami eestvedamisel miitingut Toomemäel.

      Kui noorukid Riia mäel demonstratsiooni korraldasid ja mööda Pälsoni tänavat (praegu Pepleri) Tartu rahu sõlmimise paiga poole hakkasid marssima, peksis miilits nad laiali, kasutades selleks ka koeri. Teine kokkupõrge oli Raekoja platsil, kust paarsada inimest jõuga minema aeti. Õnneks lõppes see rahva ja miilitsa ainus kokkupõrge veretult. Vaino kavandatud otsustavast vastulöögist ei saanud asja, sest ENSV siseminister Marko Tibar ei andnud miilitsapataljonile käsku meeleavaldajaid rünnata. Tartus Vanemuise tänaval maja nr 16 keldris asunud staabis viibis 2. veebruari õhtul siseministeeriumi esindajana Tibari asetäitja Arved Jaaska. Kompartei keskkomiteest oli kohal vastne ideoloogiasekretär Indrek Toome, KGB peakontorist olid tulnud sündmusi jälgima aseesimees Venjamin Porõvkin ja osakonnajuhataja Rein Sillar.

      Kollaste kilpidega miilitsaahelikud koos lõrisevate verekoertega oli ülikoolilinna tänavatel siiski nii ebaharilik ja võigas vaatepilt, et see sööbis rahva mällu üle aastate elavaks legendiks.

      Kolm meest autos

      1988. aastal hakkasid kommunistid Eesti vabariigi aastapäevaks valmistuma märksa varem kui vabadusvõitlejad. EKP keskkomitee büroo võttis juba 12. jaanuaril 1988 vastu otsuse „Vastutegutsemisest 24. veebruariks ettevalmistatavaile natsionalistlikele väljaastumistele vabariigis”.

      Üht tähtsamat rolli selles vastutegutsemises pidi kandma ajakirjandus, millest kompartei jõud enam hästi üle ei käinud. Selleks et ajakirjandusele päitseid pähe panna, korraldas EKP KK büroo 27. jaanuaril kõigi suuremate väljaannete peatoimetajatele valges majas ühise ajupesu.

      Järgmisel päeval asus Tallinnast Moskva poole autoga teele üks isevärki seltskond, kelle eesmärk oli maailmale teada anda ettepanekust asutada Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei – esimene mittekommunistlik partei Nõukogude Liidus. Moskvasse sõideti selleks, et sõnum paremini läände jõuaks.

      Autos, mida jälitasid KGB sõidukid, oli kolm meest. Kõige koloriitsem kuju oli Ärvi Orula, läänelikult riides, alati ülevoolavalt elurõõmus ja jutukas Viru ärikas, kes nägi välja nagu prantsuse filmitäht Alain Delon. Enam-vähem sama vurhvi elukunstnik oli ka teine partei asutaja, 22-aastane harrastusbudist Eke-Pärt Nõmm. Tol ajal käis Nõmm erinevalt Orulast veel vatijopes ja viltsaabastes, kuid piiride avanedes sai temast metalliärikas, kes armastas kalleid autosid ja glamuurset elu.

      Seltskonna eestvedajaks oli Eesti budistliku vennaskonna 36-aastane juht Vello Väärtnõu. Koolipõlves oli Väärtnõu olnud tubli sportlane, täiskasvanuna paistis ta silma kunstniku ja usukuulutajana. Oma esimese budistliku ehitise – stuupa – püstitas Väärtnõu koos kunstnik Jüri Arraku ja ravitseja Aleksander Heintaluga Matsiranda Pangarehe tallu Arraku suvekodu õuele.

      ERSP oli Väärtnõu idee. „Noh, Nõrguke, hakkame parteid tegema,” teatas ta ühel 1987. aasta detsembriõhtul MRP-AEG sidepidaja Eve Pärnaste koju sisse astudes. Nõrguke oli Pärnaste hüüdnimi ajast, mil ta, kaks ämbrit käe otsas, oma kleenukesest kehaehitusest hoolimata Burjaatias tervele Eesti budistide laagrile vett tassis.

      Väärtnõu oli ka nime välja mõelnud – Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Erakond. Aga selle mõtte laitis Pärnaste maha. Suurtäheline lühend nendest sõnadest – ERSE – lausa ahvatles ilkuma. Kui eesmärgiks on vastanduda komparteile, siis tuleb nimeks panna ikka partei, mitte erakond, leidis Pärnaste. Nii jäädigi ERSP juurde.

      21. jaanuariks oli ERSP asutamisettepanekul 14 allkirja. Väärtnõu, Nõmme, Orula ja Pärnastega liitusid Heiki Ahonen, Erik Udam, Urmas Inno, Karin Inno, Endel Ratas, Mati Kiirend, Kalju Mätik, Rein Arjukese, Mati Vilu ja Arvo Pesti.

      Allakirjutanute seas polnud Viktor Niitsood, Jüri Adamsit, Lagle Parekit ja veel mitut tuntud vabadusvõitlejat. Eelkõige kardeti provokatsiooni. KGB oli juba sügaval stagnaajal pakkunud kord ühele, kord teisele vabadusvõitlejale suuri rahasummasid teisitimõtlejate rühmituse asutamiseks KGB kontrolli all. Väärtnõu oli küll piiriületamise eest vangis istunud, kuid Nõmm ja Orula olid dissidentide seas täiesti uued ja seega kaugeltki mitte just kõige usaldusväärsemad nimed. Nad polnud isegi mitte MRP-AEG liikmed.

      KGB laskis värvika delegatsiooni kinni pidada kohe Tallinna piiril, Maardu lähedal. Põhjenduseks räägiti mingist liiklusõnnetusest, kus autojuht olevat sündmuskohalt põgenenud. Auto otsiti läbi, kuid kohvitermosesse peidetud ERSP asutamise üleskutseid ei leitud ja seltskonnal lubati edasi sõita.

      Moskvas asusid saabujaid jälitama juba kohalikud KGBlased. Eke-Pärt Nõmmel õnnestus end ühes kurvis autost välja lumehange libistada ja varjuda. Kõik paberid olid tema käes. Jälitajate ehmatus oli suur, kui nad auto kinni pidasid ja avastasid, et üks mees on puudu.

      30. jaanuaril Moskvas ühes Väärtnõu tuttava korteris peetud pressikonverentsil olid kohal ajalehtede New York Times, Chicago Tribune ja Washington Post korrespondendid. Kohal olid ka miilitsad, kuid nad lahkusid kohe, kui USA telekompanii ABC kaameramees neid trepikojas filmima hakkas.

      Sama päeva õhtul loeti ERSP asutamise ettepanek ette Ameerika Hääle ja Vaba Euroopa eestikeelsetes saadetes. Kuigi Pärnaste oli teate saatnud ka kõigile kohalikele lehtedele, ei avaldatud sellest silpigi.

      Väärtnõu, Orula ja Nõmme roll ERSP loomises jäi üürikeseks nagu sabatähe sähvatus. Partei asutajate seas 20. augustil 1988 Pilistveres neid enam polnud. Väärtnõu ja Nõmme saatis KGB maalt välja Rootsi juba 1988. aasta veebruaris, Orula järgnes neile märtsi algul.

      „Tagasiteed ei ole ega saagi olla”

      23. veebruaril tähistati suurel kodumaal Nõukogude armee ja sõjalaevastiku 70. sünnipäeva. ENSVs nimetati seda ka meestepäevaks. Eesrindlikes töökollektiivides kinkisid naised meestele lilli ja mehed jõid viina. Koolis pidid tüdrukud tol päeval poistele kingitusi tegema. Päev enne Eesti vabariigi aastapäeva oli säärane okupatsiooniväge ülistav praasnik eriti võigas.

      Õhtul näidati televiisorist, kuidas Karl Vaino, Arnold Rüütel, Indrek Toome ja teised tähtsad isikud, mustad mantlid seljas, leinasammul Tõnismäel Nõukogude vägede võitu sümboliseeriva igavese tule juurde astusid ja sõdur-vabastaja pronkskuju jalamile pärgi panid.

      Kõik eestlased olid teleri ees, sest kohe pärast uudiseid pidi algama ülekanne Calgary taliolümpialt, kust oodati Eestile üle pika aja medalit. Kavas oli kahevõistluse võistkonnavõistlus ja Nõukogude Liidu meeskonnas tegi kaasa Allar Levandi.

      Ent olümpiamängude ülekanne katkestati ja ekraanile ilmus hallipäine ülemnõukogu presiidiumi esimees Arnold Rüütel, et teha erakorraline avaldus. Vaino oli viimasel ajal mitmeid vastikuid asju just Rüütli kätega ajanud. Nii näiteks allkirjastas Rüütel 28. jaanuaril ülemnõukogu presiidiumi määruse avalike ürituste korra kohta, mis pidi ohjeldama meeleavaldusi. Selle määruse lisas keelati muuhulgas ka „varem eksisteerinud riikide” sümboolika kasutamine avalikel üritustel. Silmas peeti loomulikult sinimustvalget lippu.

      Rüütel ise oli EKP keskkomitee büroo istungitel juba pikemat aega enamasti vait olnud. Kui Indrek Toome, Artur-Bernhard Upsi ja isegi Bruno Saul püüdsid aeg-ajalt Vainole vastu vaielda või midagi selgitada, siis Rüütel ei valinud poolt. Ta lihtsalt vaikis. Aga nüüd, 23. veebruaril 1988 õnnitles tulevane Eesti vabariigi president ETVs okupatsioonivägede sõdureid pidupäeva puhul ja teatas: „Siin on igal realistlikult mõtleval inimesel selge, et mingit tagasiteed kodanliku Eesti vabariigi juurde ei ole ega saagi olla, sest see käiks ju vastu meie rahva praegustele olemuslikele majanduslikele ja sotsiaalsetele huvidele.”

      Tõele au andes oli see viimane kord, kus Rüütel avalikult Vaino pilli järgi tantsis. Kevadel, pärast loomeliitude pleenumit ja Rahvarinde sündi oli ta juba selgelt teises leeris.

Скачать книгу