LITMIR.BIZ

Скачать книгу

revolutsioon jätkub,” kuulutas NLKP peasekretär Mihhail Gorbatšov küll uusaastaläkituses, mis trükiti loomulikult ära ka Eesti lehtedes, kuid üldine õhustik oli ärev. Tundus, et vanameelsed jõud võtavad taas võimust ja perestroika vajub vaikselt stagnaunne nagu kõik varasemadki uuenduskampaaniad.

      Eestis oli kompartei kohalik juht Karl Vaino juba 1987. aasta sügisel aidanud koos oma Läti kolleegi Boris Pugoga Moskval ette valmistada salajase otsuse „Balti liiduvabariikides aset leidnud natsionalistlikest ilmingutest”, mille NLKP keskkomitee kiitis heaks 14. detsembril. Sellest dokumendist pidi saama malakas, millega Vaino ja Pugo kavatsesid Eestis ja Lätis korra taas majja lüüa. Detsembri lõpus korraldas Vaino natsionalismi ilmingutega võitlemiseks Tallinnas parteiaktiivi ülevabariigilise nõupidamise ja uue aasta algul, 5. jaanuaril 1988 võttis EKP KK poliitbüroo vastu salaotsuse, mis nägi ette karmid abinõud rahvusliku iseolemise jõhkraks mahasurumiseks.

      16. jaanuaril 1988 vahetas Vaino välja ideoloogiasekretäri. Üleüldiseks põlualuseks muutunud Rein Ristlaane asemel pandi rahva suureks üllatuseks pukki uuendusmeelne ja populaarne Indrek Toome, senine ministrite nõukogu esimehe esimene asetäitja. Aga see oli vaid fassaadi võõpamine. Enamik EKP juhtkonnast eesotsas Vainoga elas ikka veel eelmises ajastus ja üritas mistahes muudatusi jõuga maha suruda.

      Aastaid Vaino venestamisplaane toetanud Ristlaan oli noores põlves olnud tõsine rahvuslane. Ta oli agiteerinud koolikaaslasi komsomoli mitte astuma. Tallinna 10. Keskkooli (Nõmme gümnaasiumi) lõpuklassis oli ta üks kahest noormehest, keda koolil ei õnnestunudki keelitada selle punaühinguga liituma. Abituriendina olevat Ristlaan kandnud koguni sinimustvalget sõrmust, mis oli tol ajal võrdväärne poliitilise kuriteoga.

      Ka pärast TPI lõpetamist keemikuna tegi Ristlaan veel mitu aastat ausat tööd. 30-aastaselt sai aga Paulusest üleöö Saulus – Ristlaan astus komparteisse ja temast sai okupantide üks kõige innukamaid sabarakke. Kerkinud viimaks EKP keskkomitee ideoloogiasekretäriks, täitis ta ülipüüdliku karjeristina Vaino igat pisimatki käsku.

      1987. aasta sügiseks oli Ristlaan oma truualamliku kintsukaapimisega muutunud kogu rahva naerualuseks. Vankuma oli löönud ka Vaino toetus talle, sest pärast Hirvepargi miitingut hakati muidu eesrindlase mainega Vainole Moskvast ette heitma kehva ideoloogiatööd. Ent kõigest hoolimata nägi Ristlaan just nüüd oma suurt võimalust tõusta päris karjääriredeli tippu – Vaino aeg hakkas ümber saama ja uutes oludes poleks sellele kohale määratud enam Venemaa eestlast.

      1987. aasta oktoobris üritas Ristlaan teha veel üht kannapööret, risti vastupidist varasemale. Ühel poliitbüroojärgsel koosviibimisel, kus temalt nõuti ajakirjanduse suukorvistamist, hakkas ta esimest korda elus Vainole vastu. Veel aasta tagasi oli Ristlaan võidelnud Heino Kiige küüditamisromaani „Maria Siberimaal” avaldamise vastu ajakirjas Looming, kuid nüüd asus ta jonnakalt nõudma selle väljaandmist raamatuna. Tüli paisus nii suureks, et Ristlaan kritseldas sealsamas teetassi kõrval paberile lahkumisavalduse ja Vaino võttis selle tänulikult vastu.

      Üllatav polnud siiski mitte niivõrd Ristlaane lahkumine, kuivõrd just tema asendamine Indrek Toomega. 1984. aastal oli Vaino läkitanud Toome ENSV komsomolijuhi kohalt kompartei Tartu linnakomitee juhiks, seejärel pannud ta ministrite nõukogu esimehe asetäitjaks. See oli koht, kust Arnold Green oli äsja pensionile läinud ja kus tavaliselt hoitigi pensionieelikuid.

      Nüüd, detsembris 1987, helistas Vaino aga isiklikult Toomele, andis mõista, et tahab teda näha oma lähikonnas, ja kutsus teda detsembri lõpus parteiaktiivi koosolekule võitlema natsionalismi ilmingute vastu.

      Toome läks, aga rääkis parteiaktiivile hoopis vajadusest säilitada rahvuskultuuri. See jutt ei meeldinud Vainole põrmugi ja ta ütles seda ka Toomele endale. Seda ootamatum oli aga parteijuhi järgmine telefonikõne paar nädalat hiljem – nüüd juba Toome ülemusele, ministrite nõukogu esimehele Bruno Saulile. Vaino teatas, et tahab Toomet ideoloogiasekretäriks ja nõudis kiiresti vastust.

      Oli 8. jaanuar 1988, Bruno Sauli 56. sünnipäev. All-linnas ootasid mõlemat meest juba pidulised. Sauli venelannast naine Tatjana oli katnud uhke sünnipäevalaua, aga Toome ja Saul istusid kahekesi ministrite nõukogu esimehe kabinetis konjakiklaasi taga ja muudkui arutasid, mida teha.

      Oli ilmne, et Vaino ei tule asjaga toime. Tema katsetes korda majja lüüa polnud enam endist särtsu – oli vaid nüri soov Moskvale meeldida. Nii nagu Saul oli endale Moskva ülemustelt juba 1987. aasta suvel igaks juhuks välja kaubelnud töökoha piiri taga4, nii lootis ka Vaino Eestist võimalikult kiiresti jalga lasta ja oli oma mõtetega juba Moskvas. Rahva seas populaarne Toome pidi vaigistama protestihääli ja aitama suurel juhil uue töökoha väljarääkimiseks aega võita.

      Olukorra tegi keerulisemaks see, et tegu võis olla ka Vaino intriigiga Sauli vastu, katsega Toomet ja Sauli omavahel tülli ajada. Toome oli Sauli esimene asetäitja, seega valitsusjuhi üks kõige tõenäosemaid mantlipärijaid. Kirjutamata mängureeglite kohaselt pidi tulevane valitsusjuht vähemalt aasta-paar partei keskkomitees Vaino lähikonnas töötades enda sobivust ja ustavust tõestama. Seega võis Toome kutsumist ideoloogiasekretäriks näha ka kui ettevalmistust Sauli väljavahetamiseks Toome vastu.

      Kuigi ettepanek minna Vainole kastaneid tulest välja tooma oli Toomele vastumeelne, vastas ta lõpuks siiski jaatavalt lootuses, et ehk õnnestub tal valges majas veidi mõistlikumat joont ajada.

      Kollased kilbid ja verekoerte lõrin

      2. veebruaril, kui rühmitus MRP-AEG korraldas Tartu rahu aastapäeval miitingu, saatis Vaino rahumeelsete inimeste kallale kilpide ja kumminuiadega varustatud miilitsapataljoni üksused. Enne olid paljud miitingu korraldajad vahi alla võetud või Vene kroonusse kordusõppustele viidud. See oli esimene ja õnneks ka viimane okupatsioonivõimu perestroikaaegne katse rahvast jõuga maha suruda.

      Mõte tähistada Tartu rahu aastapäeva avaliku väljaastumisega tekkis rühmitusel MRP-AEG 1987. aasta detsembris. Dissidentide seltskond oli just saabunud Palamuselt, vangistatud Enn Tarto ema matuselt, kus pastor Illar Hallaste eestvõttel pasunakoori saatel esimest korda avalikult ka Eesti hümni lauldi. Peietel Lagle Pareki kodus pakkus tulevane botaanikaprofessor Jaanus Paal välja siis idee korraldada meeleavaldus just Tartu rahu sõlmimise paigas, Vanemuise tn 35 asuva endise kohtumaja esisel väljakul, praeguse Jaan Poska gümnaasiumi juures. Lõplik otsus korraldada miiting just seal langetati 1988. aasta jaanuari keskpaiku Aegviidus MRP-AEG liikmete Karin ja Urmas Inno kodus toimunud nõupidamisel. 22. jaanuaril teatas MRP-AEG Tartu rahu aastapäeva tähistamisest ajakirjandusele ja Tartu linnavõimudele.

      Mitmel põhjusel ärritas see plaan nii kompartei kui ka KGB juhte tavapärasest enam. Karl Vaino oli just saanud Moskvast pragada „natsionalismi ilmingute” pärast. Ta elas oma maailmas ja ei teadnud rahva meeleolust midagi. Vaino ainsaks kokkupuuteks reaalsusega olid kohtumised vene töökollektiividega. Sealt saabudes näitas ta kolleegidele uhkelt lillesülemeid ja seletas õhinal, kui palavalt rahvas teda armastab.

      Kurja juureks oli Vaino meelest vaid käputäis natsionaliste, nõukogude võimu vaenlasi. Juht uskus siiralt, et kui kommunistid miitingutel julgemalt sõna võtaksid, jääksid natsionalistid vähemusse. Kui aga sellest tõesti ei piisa, siis tuleb loomulikult anda „otsustav vastulöök” – nii nimetas ta jõu kasutamist.

      Vaino üheks peamiseks liitlaseks oli kohalik KGB ülem Karl Kortelainen. Sõnades pooldas temagi vastulöögi andmist, kuid tegudes oli ta ettevaatlik. Nagu Vaino, nii tahtis temagi Eestist minema saada. Selleks pidi ta näitama, et tuleb oma tööga hästi toime. Kord pidi majas olema, kuid see tuli saavutada ilma verevalamiseta, muidu jõuavad teated rahutustest Moskvasse.

      Vaino käskis natsionalismi ilmingutega võitlemiseks ajakirjanikel rahvale ajupesu teha ning laskis 2. veebruaril ülikooli ringauditooriumis ja Vanemuise kontserdisaalis Tartu rahu kõnekoosolekud korraldada.

      KGB-le seevastu tegid muret võimalikud tänavarahutused. Tartu rahu aastapäeva tähistamise paik asus otse Tartu KGB peakorteri naabruses ja mitmes Taga-Kaukaasia linnas oli just hiljuti rünnatud KGB hooneid. Nüüd kardeti sama ka Tartus.

      Mõru õppetunni oli KGB saanud ka Võrust. 21. oktoobril 1987 olid noored

Скачать книгу