LITMIR.BIZ

Скачать книгу

1,3 miljardit naela), eeldades, et riigikassa suudab edasi lükata tagasimaksed välisvõlgade eest, mis selleks ajaks juba võlgneti. „Kust see raha tulema peab?” küsis ta. „Ilma abita, ja rohke abita pole meil lootustki pääseda sellest olukorrast, mida võib liialdamata nimetada rahanduslikuks Dunkerque’iks.”

      Lõpptulemusena saadeti Keynes 1945. aasta sügisel tema paariks viimaseks elukuuks, müts peos, USA-sse laenu nuruma. See ei olnud kerge teema. Keynes oli uskunud, et ta võetakse Washingtonis vastu soojalt kui Ameerika ustav liitlane. Kuid ta pidi pettuma. Selle asemel, et saada „kingiks” 1,5 miljardit naelsterlingit ja 3,5 miljardit intressivaba laenu, mida Keynes taotles ning arvas, et suudab selle saavutada, pakuti talle 3,75 miljardit naela kaheprotsendise aastaintressiga, kusjuures tagasimaksed tuli teha järgmise viiekümne aasta jooksul dollarites. Ja isegi see kokkulepe pidi saama kongressi heakskiidu. Oli veel teisi väikeses kirjas vapustusi. Suurbritannia pidi loobuma „impeeriumi soodustuste” süsteemist, mis muutis Briti kolooniate jaoks kauplemise Rahvaste Ühendusse mittekuuluvate riikidega raskemaks, ja enamgi veel – ameeriklased nõudsid, et aasta jooksul pärast laenu andmist peab naelsterling muutuma vabalt konverteeritavaks. Sellel kõigel pidid olema, nagu Keynes mõistis, katastroofilised tagajärjed: aasta jooksul toimuks naela survestamine paaniliste müükide kaudu, see kaotaks väärtuse ja paneks laenu põhiosa nahka.17 (5)

      1946. aastal ei olnud „erisuhted” veel nii erilised, nagu need hiljem muutusid. Suurbritannias näis paljudele, et see on suuresti siseriiklikuks kasutamiseks mõeldud lohutav ja mugav müüt, et pehmendada riigi allakäiku. Ameeriklastele tegi muret, kui sageli britid seda fraasi kasutasid. Dean Acheson nimetas erisuhete mõtet ohtlikuks vaimseks takistuseks sellele, et Britannia võtaks omaks suuresti euroopaliku rolli. Suurbritannia ja USA olid võidelnud õlg õla kõrval kahes sõjas, neil oli ühine keel ja palju kultuurisidemeid, kuid vahetult pärast sõda ei langenud nende huvid alati kokku ja lühikest aega tundusid need üksteisele lausa vastukäivad. Seda on nüüd raske mõista, kuid oli ka märkimisväärseid pingealasid, mis tulenesid peamiselt Suurbritannia otsustavusest klammerduda oma impeeriumi külge ajal, mil Ameerika hakkas laiendama ja kasutama oma globaalset mõju. Mõnevõrra iroonilisel viisil oli just külm sõda see, mis esitas neile väljakutse astuda ühiselt vastu Nõukogude Liidule ja taastas vankuma hakanud suhted. Stalin viis Suurbritannia ja USA taas kokku. (6)

      Laenuläbirääkimised tekitasid salavimma mõlemal pool Atlandit. Britid mõtlesid, et ameeriklased on kitsid, kui liitlasele ja sõbrale antava abi tingimused suurima vajaduse tunnil nii karmid on. Ameeriklased uskusid, et nad on olnud lahtise käega ja ärritusid brittide ilmselge tänamatuse ja häbitute nõudmiste peale. Nagu tulevane peaminister, kuid sel ajal veel alles kabineti tähtsusetu liige Harold Wilson nukralt nentis: „Pole midagi asjakohatumat, kui vaene sugulane.”18 (7)

      Sel ajal muutus üldlevinud sõnakõlksuks, et palujal pole valikut; Suurbritannia oli sel ajal paluja riik, kuid ei tahtnud seda tunnistada. Varakantsler Hugh Daltonile laenu tingimused ei meeldinud (need ei meeldinud kellelegi), kuid, nagu ta ütles: „Mis on alternatiiv? Kõik lootused võidu järel saabuvatele parematele aegadele hajuvad ilma rahata meeleheitesse ja lootusetusse. Kui laenu asja arutati 1945. aasta jõulude eel alamkojas, hääletas vastu kakskümmend kolm leiboristide parlamendisaadikut, sealhulgas tulevane leiboristide juht Michael Foot, kes oli tol ajal veel noor vasakpoolne tulipea, Barbara Castle, üks juhtivaid leiboristide tegelasi järgneval kolmel aastakümnel, ja mõõdukas, tavaliselt Ameerika-meelne tulevane peaminister James Callaghan, kes nimetas laenutingimusi „USA majanduslikuks kallaletungiks”.

      Pahameeletunne Ühendkuningriigis paisus laenu andmisele vastuolekuks USA-s, kus kongressis kestis võitlus selle üle terve kevade, enne kui see lõpuks heaks kiideti. Kõigutamatult Atlandi-meelne ja sel ajal otsustavalt alalhoidlik väljaanne The Economist rääkis oma juhtkirjas paljude nimel. „Praegusel hetkel ei ole meil muud võimalust, kui Ameerika pakkumine vastu võtta … Kuid meid ei saa sundida ütlema, et see meile meeldib. Ja see ei meeldi meile. Meie praegused vajadused on otsene tagajärg tõsiasjale, et me võitlesime ausalt, asusime võitlusse esimestena ning võitlesime kõige pikemalt ja kõige rängemalt. Moraalses mõttes oleme kreeditorid meie – ja selle eest peame maksma kogu järgi jäänud 20. sajandi 140 miljonit dollarit aastas. See võib olla vältimatu, kuid see ei ole õige.” See väide erines vähe sotsialistliku New Statesmani seisukohast: „USA on Briti püüdluste suhtes, mis mõjutavad tänapäeval Suurbritanniat kõige enam, peaaegu niisama vaenulik kui NSV Liidu suhtes.” (8)

      Ööklubide kabareedes muutus peagi sagedaseks Issameie-teemaline vemmalvärss:

      Meie Onu, kes sa oled Ameerikas,

      Sam nimepidi

      Sinu laevastik tulgu, sinu tahtmine sündigu …

      Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev

      Ja anna meile andeks meie Ameerika-vastased ettevõtmised.19

      Üle Atlandi lendasid edasi ja tagasi jääkülmad noodid. Välisminister Ernest Bevin, kes oli valitsuse kõige kommunismivaenulikum liige, ütles oma erasekretärile Pierson Dicksonile, et „Britannia on silmitsi kasvava vaenulikkuse ja usaldamatusega USA ja nõukogulaste vahel … mõlemad püüavad tugevdada oma positsiooni, hoolimata põrmugi meie seisukohast.” Madalseis saabus siis, kui valitsuskabinet nõustus resolutsiooniga, mille sõnastas Attlee isiklikult: „Me peame tegema USA valitsusele selgeks, et meil on võimatu teha nendega koostööd, kui nad pidevalt tegutsevad … et mõjutada meie huvisid, konsulteerimata selles eelnevalt meiega.” (9)

      USA-s olid laenu andmise vastu väga erinevad rühmitused. Parempoolsed olid põhimõtteliselt suurte välislaenude andmise vastu, pahempoolsed olid põhimõtteliselt vastu Suurbritannia imperialismile, Iiri lobi, juudi lobi ja mõned juhtivad äritegelased arvasid, et Suurbritannia on nii täbaras olukorras, et ei suuda oma võlgu kunagi tagasi maksta. Mõjukas New Yorgi demokraat Emmanuel Celler, kes oli võimul rahanduskomitees, seletas vastu olemist lühidalt nii: „Seda raha kasutataks liiga palju neetud sotsialismi edendamiseks kodus ja liiga palju neetud imperialismi edendamiseks välismaal”.

      Veebruaris ja märtsi alguses näis, et laen jääb kongressis toppama, kuid Truman värbas isiklikult innukalt sellele toetajaid, väites hiljem, et ta tõmbas selle laenu heaks igat niiti, mida sai. Laenuandmisotsus kiideti kongressis heaks lõpuks varasuvel, osaliselt kommunismivastaste meeleolude laineharjal ja osalt sellepärast, et enamik Ameerika äritegelasi ja välispoliitika asjatundjad hakkas mõistma, et Euroopa taastamine on Ameerika poliitilistest ja majanduslikest huvidest lähtudes pakiline ja eluliselt tähtis. Üks Valge Maja ametnikke, kes vastutas käte väänamise eest kongressis, et laen antaks, seletas asja nii: „Majanduslikud argumendid laenu andmiseks on tervikuna palju vähem veenvad … kui tunne, kui et see teenib meid hästi siis, kui meil läheb vaja sõpra Venemaalt lähtuvates jamades.” (20)

      Enne kui laen läbi läks, oli Suurbritannial rahaga nii suur kitsikus käes, et sõjaministeerium pidi nafta hinna pärast tühistama Lähis-Ida manöövrid – nagu kabineti paberitest selgub, oli valitsus meeleheitlikus olukorras. Niisiis oli Keynes järeleandmatu, et kui mitte muul, siis majanduslikul põhjusel peab Suurbritannia loobuma suuremast jaost impeeriumist, mis ei anna tulu. See oli tema sõjajärgse rahandusplaani põhipunkt. Riik ei saa lihtsalt lubada endale impeeriumi ülalpidamist, mis õgib raha, ütles ta valitsusele. Säästmine impeeriumiga prassimiselt oli silmanähtav koht, kust raha kokku hoida. Kulutused Aafrikas, Indias ja Lähis-Idas moodustasid Suurbritannia võlas tähelepanuväärse osa ning Keynes rehkendas, et impeeriumi pidamine ja seal korra hoidmine maksab 1,4 miljardit naelsterlingit aastas. „Meie rahaliste raskuste eest vastutavad täielikult [tema kursiiv] need kulutused. Kui … [neid kulutusi ei võeta] varakult range kontrolli alla, saab meie iseseisva rahanduspoliitika ajamise suutlikkus sõjajärgsetel aastatel saatuslikult kahjustada.” Ta oli üks väheseid, kes sellest rääkis, aga ajastus oli vale – veel. Seega kõlas Keynesi hääl kurtidele kõrvadele. „See oli kokkuhoidlikkuse aeg, kuid mitte oma maine eest seisva Ühendkuningriigi seisukohast,” nagu on nentinud üks ajaloolane, kes selle ajajärgu üle elas. (11)

      Suurbritannia

Скачать книгу