LITMIR.BIZ

Скачать книгу

liitlaste hääl nõustus nendega. Juut Hans Hebe, kes oli Saksamaalt Ameerikasse pagenud, naasis pärast sõda Ameerika okupatsioonijõududega Saksamaale ja vastutas Ameerika okupatsioonitsoonis uute ajalehtede ja ajakirjade ilmuma hakkamise eest. Sel ajal tsenseeriti saksa kirjanikke rangelt, neil keelati arvustada okupatsiooniväge, kuid nad said rääkida Hebele, et nad on väsinud vaatamast sunnikorras filme natside jõledustest ja kuulamast liitlaste jutlusi. Hebe ütles oma ülemustele: „Mõte, et see rahvas peaks tagasi vaatama, küsides ja kahetsedes … [on] vallutajalik mõte … Inimeste ainus mure on praegu, kuidas täita oma kõhtu ja kütta ahju.” (15)

      Kuid teda eirati tavaliselt. Palju levinum oli George Clare’i, ühe teise juudi pagulase vaade, kes naasis Berliini Suurbritannia väe luureüksusega 1946. aastal. Ta põlastas sakslasi „pideva vingumise pärast oma ebaõiglase saatuse üle ja nende põhjatu enesehaletsuse pärast lüüasaamises, mis tagas, et keegi neist ei unusta, kui halastamatud nad ise olid. Kaini märgiga rahvas teeskleb, et nad on Abelid. Nad sarjavad Hitlerit … kuid mitte kuritegude eest, mis sooritati nende nimel (või paljude innukal abil). Nad sarjavad teda nende usalduse ja ustavuse reetmise eest, selle eest, et ja jättis neile palgaks … tömbistatud Saksamaa, mille pinnas on läbi imbunud saksa verest.” (16)

••

      Okupatsioonivägedele oli lubatud kiiret demobiliseerimist. Kuid kuni nad ootasid kojupääsemist, otsustasid paljud parandada oma majanduslikku seisu. Kõigepealt avaldasid liitlaste kindralid ranged määrused, mis keelasid igasuguse vennastumise sakslastega. Vallutajate ja võidetute suhted pidid jääma rangelt ametlikeks ja vormilikeks. Liitlaste ülemjuhataja Dwight D. Eisenhower käskis Ameerika sõduritel hoiduda igasugustest sidemetest kohalikega. Nad ei tohtinud külastada sakslaste kodusid, juua nendega saksa kõrtsides, suruda nendel kätt, mängida saksa lastega ega sportida täiskasvanutega, samuti ei tohtinud neid kutsuda liitlaste kontsertidele, kinno või pidudele. Sõdurid riskisid nende reeglite rikkumisel 65-dollarilise trahviga. Samasugused käsud andis välja ka Briti väejuhatus, peamiselt, nagu nad nentisid, koduse publiku meeleheaks. Kõige tähtsam: sõdurite ja saksa naiste vahel ei tohtinud olla mingeid sidemeid. Vaevalt see kedagi üllatas, et need reeglid osutusid ebapraktilisteks, võimatuteks jõustada ja sageli eiratavateks, seega tuli need kõrvale heita – kõigepealt tegi seda Montgomery, seejärel ameeriklased.

      Lühikeseks ajaks ilmus leksikoni nüüdseks ammu unustatud F-sõna – „frat”, vennastuma. Aastaid hiljem on üks kaardiväeohvitser meenutanud: „Me olime terved noored mehed, kodust kaugel, sõda oli läbi … tõtt öelda mõtlesid paljud meist millestki muust kui vennastumisest.” (17) Saksa naistele oli sõprus liitlaste sõduritega – või rohkematki – nende ja nende perekonna jaoks sageli elu ja surma küsimus. USA sõdurid ja Tommyd11 andsid neile toitu, piima, ravimeid ja isegi luksuskaupu nagu sigarette ja sukki, millest nad olid nii pikka aega ilma olnud. Väga populaarseks muutus satiiriku ja kabareekupletisti Günther Neumanni laul:

      Johnny võttis mind kui daami.

      Ja me kauplesime, ei midagi häbiväärset.

      Kaks naela kohvi, nii ma tegin seda,

      puuviljamahla purgid, nii tegin jälle.

      Kuumaks läksime, nahk lõõmas,

      paari maisiga loomaliha konservi eest.

      Kuid Hersey šokolaaditahvli eest

      läksin kaugemale kui võib.

      Vallutajatel oli ka teisi meelelahutusi. Valitses üleüldine meestepõud. Kaks kolmest saksa mehest, kes olid sündinud 1918, ei tulnud teisest maailmasõjast tagasi ja kolmandik saksa lapsi kaotasid oma isad. Berliini Treptowi eeslinnas oli 1105 kaheksateistkümne kuni kahekümne ühe aasta vanuse naise kohta 181 samaealist meest. Kaardiväeohvitser major Arthur Moon oli nähtust rabatud: „Nende tuhandete miilide jooksul, mis me Saksamaal läbisime, oli kõige silmatorkavam tõsiasi seitsmeteistkümne kuni neljakümneaastaste meeste puudumine. See oli naiste, laste ja vanameeste maailm.” Lucky Strike’i sigaretid, värske kohv, nailonsukad ja šokolaaditahvlid olid innustavad, kuid enamiku suhete puhul ei kuulunud need päriselt kokkuleppesse. Ameeriklased ja isegi britid näisid ahvatlevamad kui Saksamaale jäänud vanamehed ja veteranisandid, kes naasid sõjavangist, teadlikud oma lüüasaamisest. Okupandid näisid glamuursed ja ihaldusväärsed – vähemalt sealtpeale, kui muutusid lubatuks paljud filmid, raamatud ja muusika, mis olid kultuuri maha surunud Kolmandas Riigis seni keelatud. Ameerika näitekirjanik ja filmitegija Carl Zuckmayer, kes naasis Ameerika vägedega oma koju Berliini, kuulis ühelt ettekandjalt, et ta pole saksa meestest enam huvitatud. „Nad on liiga pehmed. Nad pole enam mehed … minevikus näitasid nad ennast liiga palju.” (19)

      Liitlasvägedele, nagu George Clare mõningase kõrvalmaiguga avastas, oli see „vabaduse saal” Berliinis, isegi siis kui „mittevennastumise” reeglid olid paigas. Majutuskohad ja barakid olid täis Inglise-Saksa suhteid, mida parandati rohujuuretasandil … Keegi ei astunud magamistuppa, isegi mitte enda omasse, sisse ilma eelnevalt koputamata. Walter Slatoff, sõdur, kellest sai hiljem Cornelli ülikooli professor, kirjutas artikli, mis oli suunatud Saksamaal asuvate Ameerika sõjaväelaste vanematele:

      Kujutage ette oma 18–19-aastast poega, täielikult äralõigatuna teie järelevaatuse alt, saanuna peaaegu piiramatu ligipääsu rahale, saanuna naiste üle võimu, mis on Van Johnsonil või Clark Gable’il, teda toidetakse pidevalt valede ja lugudega, mis peavad temas äratama kahtlust, küünilisust ja vihkamist, ning viiakse inimeste sekka, kes on kaotanud kõik kõlbelised nõuded. Berliini naised on näljased, külmetavad ja üksildased. Sõduritel on sigarette, mille eest saab osta toitu ja sütt. Sõduritel on toitu … mida nad on võtnud suurtes kogustes Punasest Ristist. Sõduritel on soojad ööklubid. Ja sõdurid annavad selles muidu mõttetus linnas mingi turvalisuse ja tähtsuse tunde. Tulemuseks on agressiivne ja kõike müüv jaht meestele (Berliinis). Nad seisavad ööklubide ees, promeneerivad edasi-tagasi mööda tänavaid ja Punase Risti klubide ees. „Ich Liebe Dich” on muutunud vähem tähendusrikkaks kui „Kuidas käsi käib?”. (20)

      Sotsiaalliberaalid olid sohilaste hulgast sama šokeeritud kui moralistid. 1946. aastal sündis vallalistele saksa naistele ligi sada tuhat last, seda oli ligi kolmandik sündidest ja kolm korda rohkem kui 1945. aastal. Ametlikult jäädvustatud abortide hulk oli kaks korda suurem, kuid tegelik, varjatud number võis olla mitu korda suuremgi, sest täpset arvu ei teadnud kindlalt mitte keegi. 1946. aastal oli kusagil kõrvaltänaval ebaseaduslikult ja ohtlikult tehtud abort kallis – ligi tuhat marka –, või märksa laiemalt levinud vääringus kaks plokki Lucky Strike’i sigarette ja pool naela kohvi. Märksa õnnelikum number oli sõdurite abielude hulk – 1946.–47. aastal umbes kakskümmend viis tuhat abielu.

      Suguhaigused vohasid. Aasta pärast sõja lõppu oli tripperi levik Saksamaal vapustav. 1946. aasta alguses oli mingil hetkel ühe Šoti rügemendi 800 mehest nakatunud 108. Kummati oli number ameeriklaste hulgas veel suurem, vaatamata heldele tasuta kondoomide ja kaaliumpermanganaadi tablettide jagamisele. Kaitseministeeriumi andmetel sai 1946. aastal igast 1000 ameerika sõdurist 250 tripperi. Levis ütlus „VEle järgneb VD”.12

      Sõda oli täielikult muutnud Saksa perekonda. Naised ei olnud enam aheldatud Kirchen, Küche, Kinder’ i külge (kirik, köök, lapsed), nagu oli pikka aega ja ka Kolmandas Riigis tavaks olnud. Peagi pärast sõda näitas ühe Saksa teadlase tehtud uurimus:

      Kuus aastat, mil naised olid omapäi jäetud ja asendasid järjest suuremal määral majandustegevuses mehi, arendasid tugevasti nende enesekindlust ja enese peale lootmist, murdes tavapärase saksa naise allumise oma mehele, mida olid edendanud ka natsid. „Mehelikke voorusi” rõhutanud režiimi lüüasaamine vähendas naiste lugupidamist meeste vastu üldiselt ja oma abikaasa vastu eriti. Naasnud sõdurid olid … kaotanud vaimu ja võimetud kohanduma lüüasaamisjärgsetele kaootilistele oludele … Kuid ootasid oma naistelt [perekonnaelus] endiselt sõjaeelseid käitumismalle. Mehed, keda oli ülistatud üliinimestena, olid eri määral võimetud tulema väärikal kombel toime okupatsioonivõimudele alluva rollis ja häbistasid end sageli oma naiste silmis kohmaka orjalikkusega. (21)

      Võitjad

Скачать книгу