LITMIR.BIZ

Скачать книгу

untsi liha, pooleteise untsi juustu, kuue untsi või ja margariini, ühe untsi praadimisrasva, kahe pindi piima ja ühe munani. „See kõlab rusuvalt … kuid nägi välja veel hullem,” meenutab Cooper. Teadaande lisaüksikasi oli veelgi süngem: riis, või mis selle asemel oli, pidi kaduma poodidest sootuks. Täiesti äkitselt jäid perekonnad ilma toidust, mis oli juba iseenesest kasin. Sõja ajal oli kuivatatud muna, mida vaevalt et delikatessiks peeti, saanud inglaste toidulaua põhiartikliks, enamus sellest imporditi Ameerika Ühendriikidest kalli hinna eest – peaaegu 10 miljonit dollarit aastas. Smith kuulutas nüüd, et selline import peab kaduma. „Ma lihtsalt ei tea, kuidas käsi selle raha järgi sirutada,” kuulutas ta. (2)

      Maine ja tava kohaselt on inglased kuulekad ja kannatlikud – sellest on tulnud arvukad sõnakõlksud, kuidas ebaõnnele kohasel viisil vastu astuda. „Nii pingutasid nad rihma, panid õla alla, naeratasid ja kannatasid, tegid halva mängu juures hea näo, hoidsid lõua kindla, nina ja ülahuule kange,” on meenutanud koduperenaine, kes elas ja seisis sel ajajärgul järjekordades. Kuulus kannatlikkus katkes kokkutõmbuva leivapätsi skandaali ajal, mis puhkes kohe pärast uute normide teadaandmist. Sõja ajal ei olnud leiba normeeritud, kuigi selle kvaliteet käis alla. „Inimesed olid harjunud kehvema leivaga ja viskasid mustad tükid ära,” meenutab Susan Cooper. Nüüdsest oli briti päts mitte ainult närune, vaid ka väiksem.

      Ministeerium pidi tulema välja skeemiga, mis nende ettekujutust mööda pidi mõjutama inimesi pruukima vähem nisu, ilma et nad seda aduksid või selle pärast midagi ette võtaksid. Nad vähendasid kahenaelase leivapätsi kaalu kahe untsi võrra kahekümne kaheksa untsini ja naelase pätsi kaalu neljateist untsini, kärpides mõlemat suure kääru võrra, kuid säilitades pätsi hinna. Nad eeldasid, et inimesed ostavad endiselt samal hulgal pätse, hoides aastas kokku sadu tuhandeid tonne nisu. Kuid selle asemel tõi rumal katse inimesi tüssata kaasa sügava meelepaha ja ettearvatult ei muutunud tarvitatava leiva hulk sugugi. Sellegipoolest lõpetas see tulemuslikult abitu Smithi poliitilise karjääri ja kiirendas leivanormide sisseviimist. Leivaskandaal tegi paremini kui miski muu rahvale selgeks kokkuhoidlikkuse tähenduse ja Britannia ebakindla koha maailmas.16

      Leivaskandaal oli vahetult seotud toidukriisiga Saksamaal, eriti Briti okupatsioonitsoonis, kus toidunorme vähendati halastamatult 1100 kalorini päevas. Võrdluseks, isegi väikseimad normid, mis Ben Smithi ministeerium ette nägi, andsid umbes 2500 kalorit. Talvel algas kampaania ekspordiregulatsioonide muutmiseks, et lubada inimestel saata Saksamaale toidupakke, mis seni kehtivate sõjaajareeglite kohaselt olid keelatud. Kampaaniat juhtis Victor Gollancz, pahempoolne kirjastaja ja mitmesuguste vabameelsete ettevõtmiste veteran, kelle vanemad olid emigreerunud Saksamaalt Suurbritanniasse 19. sajandi lõpus. Ta oli külastanud sõjajärgsel sügisel Saksamaad ja avaldanud võimsaid artikleid, kirjeldades sealseid kohutavaid olusid. Mõne heade sidemetega sõbra ja kaastöölise (ehk käteväänaja, nagu üks kabinetiliige neid nimetas) abil kutsus Gollancz, kelle onu oli Londonis rabi, üles andma laiaulatuslikku humanitaarabi, et aidata Saksamaa elanikke.

      Artiklis „Leaving Them to Their Fate: The Ethics of Starvation in Germany” („Nende saatuse hoolde jätmine: nälgimise eetika Saksamaal”) kirjutab Gollancz nii:

      Olen juut. Mõnikord küsitakse minult, miks ma juudina tunnen muret inimeste pärast, kelle nimel sooritati minu tõu suhtes kuritegusid, mille mälestuski, ma kardan … ei sure iial. Mõnikord küsivad seda minult, kahju öelda, kaasjuudid, kes on … unustanud prohvetite õpetuse. Ma tunnen end kutsutuna aitama kannatavaid sakslasi just sellepärast, et olen juut, kuid üldse mitte nendel põhjustel, mida arvatakse. See on lihtlabase, selge terve mõistuse küsimus, mille juurest ei kalluta mind kõrvale sentimentaalsus, … mis mõjutab väga paljude teiste otsuseid. Minu jaoks on iseenesestmõistetavad kolm põhjust. Esimene on, et maailma ei saa päästa miski peale üldise kahetsuse praeguse eneseõigustusliku teiste halvaks tunnistamise asemel, sest me kõik oleme patustanud ja patustame kõige kohutavamal kombel edasi. Teiseks teeb neid paremaks hea, mitte halb kohtlemine. Ja kolmandaks – kui langeda võikasse keelepruuki, mis on nüüd moes – kui sa ei kohtle inimest, kes on sind halvasti kohelnud, hästi, ei jõua sa mitte kuhugi, või pigem annab see kurjale uut hoogu ja viib otse inimkonna hävitamiseni. (3)

      Kampaania oli üllatavalt mõjukas. Kuid see ei olnud nii veenev kui Humphrey Jenningsi tehtud dokumentaalfilm „Germany: A Defeated People” („Saksamaa: võidetud rahvas”), mis ei tekitanud tugevat reaktsiooni mitte ainult vabameelses haritlaskonnas, vaid ka avalikkuse hulgas üldiselt. Film näitas kurnatud sõjavangide kolonne, rusude vahel elavaid tsiviilisikuid, poris mängivaid mudaseid orbusid. Seda saatis mõtlik, isegi järsk tekst, mis süüdistas sakslaste saatuses neid endid. Kokkuvõte pöördus sellegipoolest mõistuse, mitte tunnete poole: „Meie huvid Saksamaal on täiesti isekad. Me ei saa elada kõrvu tõbedest painatud naabriga.”

      Seda mõtet kordas ka Noël Cowardi satiiriline laul „Don’t Let’s Be Beastly to the Germans” („Ärgem olgem sakslaste vastu elajalikud”), mis oli olnud populaarne sõja ajal ja üllitati nüüd uuesti:

      Ärgem olgem sakslaste vastu elajalikud,

      kui meie võit on lõpuks saavutatud.

      Need on vaid vastikud natsid, kes veensid neid võitlema

      ja nende Beethoven ja Bach on tõesti palju hullemad, kui nende hammustus.

      Olgem nende suhtes leebed

      ja pööraken neile ette teine pale

      ning püüdkem äratada neis uinunud naljatunne.

      …

      Olgem lahked nende vastu

      Ja korrakem neile päevast päeva,

      et sterilisatsioon jäi lihtsalt tegemata.

      Olgem taas kaastundlikud

      ja aidakem jätistel taas tõusta,

      kuid ärgem olgem hunnide suhtes elajalikud.

      Kuigi varakantsler Hugh Dalton oli eraviisiliselt Saksamaale eriabi andmise vastu ajal, kui kodus valitses kõige rangem kokkuhoid, ja väitis, et 80 miljonit naelsterlingit aastas, „mille eest me kokkuvõttes abi anname, tähendab reparatsioonide maksmist sakslastele”, oli Suurbritannia ajakirjanduse vastus üllatavalt tasakaalukas. Daily Mirror väitis juhtkirjas, et brittidel ei jää muud üle, kui sakslasi aidata: „Seda öeldes ei eelda me mingit kaastunnet saksa rahva vastu … See ei ole kaastunne, mis õhutab meid rõhutama olukorraga tegelemise tähtsust, see on praktiline küsimus, mis sunnib meid tegutsema. Mida kauem lastakse Euroopal laukasse vajuda, seda kauem võtab aega ka sealt välja ronimine – ja seda kauem peab kestma okupatsioon.” Sunday Pictorial, mis oli esimese maailmasõja eelsest ajast kindlalt saksa-vastane, avaldas arvamust, et „Euroopa ja meie eneste pärast, meie okupatsioonivägede turvalisuse pärast … peab vältima Saksamaa muutumist katkulaiguks ja ohuks maailmale.” (4)

••

      1946. aastaks teadis enamus britte, et riik on omadega läbi. Kuid vaid vähesed mõistsid, kui väga. Püsimajäämine ja seejärel võit olid tulnud tohutu hinnaga. 1930. aastate keskel oli Suurbritannia olnud maailma suurim laenuandja-riik, nüüdseks oli ta suurim võlgnik. Britannia oli pääsenud natside käest lüüasaamisest, ta oli seisnud võimsale vaenlasele vastu ja vähemalt moraalselt võis ta oma pea püsti hoida, kuid majanduslikult oli riik samahästi kui varemetes. Sõda oli läinud maksma rohkem kui veerandi rahvuslikust rikkusest. Churchilli valitsus oli olnud sunnitud laenama tohutuid summasid ja müüma Lend-lease’i skeemi käigus hulgi meretagust vara, et riiki sõjamoona ja toiduga varustada. Kuid vaid mõni päev pärast seda, kui Euroopas vaikisid kahurid, peatas Ameerika järsult Lend-lease’i. Suurbritannia valitsust oli hoiatatud, et see võib juhtuda, kuid liigutuse äkilisus vapustas Londoni uut valitsust, mis oli silmitsi vahetu rahanduskriisiga.

      Suurbritannia võlad olid sõja lõpus umbes 3,5 miljardit naelsterlingit (tolle aja vääringus 14 miljardit dollarit). 1945. aasta aprillis muretses lord Keynes, toona maailma väljapaistvaim majandusteadlane, et Ühendkuningriik ei pane vastu viit aastatki ja valmistas valitsuskabineti jaoks ette vastavasisulise märgukirja. Ta väitis, et Suurbritannia

Скачать книгу