ТОП просматриваемых книг сайта:
1946: tänapäeva maailma vormimine. Victor Sebestyen
Читать онлайн.Название 1946: tänapäeva maailma vormimine
Год выпуска 2016
isbn 9789949279364
Автор произведения Victor Sebestyen
Жанр История
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Suurbritannias ei olnud sõja lõpp nulltunniks, kuid 1945. aasta üldvalimised näisid tegevat möödanikuga selge lõpparve. Leiboristide üleüldine võit võis vapustada Jossif Stalinit või Winston Churchilli, kuid Suurbritannias üllatusid vähesed. Hääletajad ei hinnanud kuut sõja-aastat, vaid neile eelnenud aastakümmet. 1930. aastate abirahajärjekorrad ja Jarrow töötute ristiretk Londonisse kutsusid üles rohkem, kui Al-‘Alamayni või tammilõhkujate operatsioon. Tagasihoidlik, värvitu Clement Attlee – lammas lambanahas, nagu Churchill teda kord nimetas – oli mõõdukas, askeetlik, väljakutsuvalt viisakas mees, kes sobis kokkuhoidlikele aegadele. Nagu üks Churchilli tagapingimehi Harold Nicolson nentis: „Võrreldes Winstoniga on ta justkui külaviiuldaja pärast Paganinit …”, sellegipoolest on „vaene Clem” vorminud tänapäeva Suurbritanniat märksa tõhusamalt, kui tema hiilgav eelkäija. (13)
Suurbritannia sõjajärgset peaministrit on sageli kõrvutatud Trumaniga. Osalt seetõttu, et pärast väljapaistva isiksusega suuri juhte olid nad mõlemad vähenõudlikud kujud. Kumbki neist ei tõusnud kunagi innustava kõnekunsti kõrgustesse, mõlemad piirdusid vaid proosaga. Enamikus asjades olid nad väga erinevad ja algusajal ei sallinud nad teineteist eriti – see oli veel üks USA ja Suurbritannia vaheliste hõõrdumiste põhjus vahetult pärast sõda. Nad õppisid teineteist austama, kuid nende algusaja kirjavahetust täidavad tõredad noodid ja aeg-ajalt ka turtsakad kaebused.
Attlee edu tõusul poliitika tippu ei tohiks üllatada kedagi – juhina oli ta kahe aastakümne jooksul hoidnud koos leiboristliku partei igitülitsevaid fraktsioone, saanud vaieldamatu mandaadi muudatuste tegemiseks ning viis valitsuse peaministrina läbi raskesti talutavad reformid Suurbritannia moderniseerimiseks. Kuigi Churchillil oli laia joonega geopoliitiline vaade, mõistis Attlee aega ja riiki viisil nagu tema eelkäija polnud seda teinud. Ta oli osav, mõnikord üllatavalt kujutlusvõimeline inimeste koondaja. Churchilli kadentsidega võrreldes oli tal peenike kime hääl, kuid tal oli tähelepanuväärne enesekindlus – omadus, mida märkasid tema lähedased kaastöölised, kuid harva vastased, kes teda muutumatult alahindasid. Ta ei olnud kaugeltki nii tühine, kui ta paistis ja kõlas, kuid ta oli täiesti valmis jääma leiboristide karismaatilisemate juhtide, näiteks Ernest Bevini või pahempoolsete tootemliku juhi Aneurin Bevani varju. Attleele meeldis kasutada üht kriketimetafoori: ta tavatses öelda, et ta on meeskonna kapten, aga mitte tähtmängija, ning tal oli hea meel lüüa kurikaga palli igal pool, kus see vajalikuks osutub.
Attlee, kes oli sõjaaja koalitsioonis Churchilli asepeaminister, oli olnud üdini ustav. „Churchill võitis sõja, kuid Attlee pidas silmas rahu võitmist,” on öelnud üks tema abidest. Vaikselt, ilma pasunahelideta asus ta asepeaministrina juhtima sisepoliitikat, reisis mööda riiki hävitatud linnade vahet, rääkis pärast sõda tuhast tõusvast uuest Britanniast. Ta ei rääkinud sotsialismist, millesse ta ise nagunii ei uskunud. Ta nõustus Keynesiga, et sõjale järgnev aeg tekitab sotsiaalse ja isikliku turvalisuse ihaluse. Seda väljendit kasutas Attlee korduvalt. „Sõjajärgse maailma probleemid ja surved … ähvardavad meie turvalisust ja edenemist sama kindlalt – kuigi mitte nii murettekitavalt – kui sakslased ähvardasid neid 1940. aastal. Meil on vaja veel aastaid hoida ülal Dunkerque’i ja Blitz’i vaimu … Leiboristide programm on selle vaimu praktiline väljendus rakendatuna rahuaja ülesannetele … See kutsub üles raskele tööle, tarmukusele ja tervele mõistusele.” Ta rääkis turvavõrgustikest, et kaitsta perekondi töötuse mõju eest, ja sotsiaalhoolekandest halbadeks päevadeks. (14)
Leiboristid pakkusid sõjaaegse vaimu kestmiseks välja põhiliste üldheaolu tagatiste ja riikliku tervishoiuteenistuse loomise, Suurbritannia linnade taastamise ja pakilise elamuehitusprogrammi. Kui britid suutsid koonduda selleks, et lüüa Hitlerit, leiavad nad ka viisi, kuidas anda inimestele töö ja kodud. Sellega tabati aja vaimu mitte ainult Suurbritannias, vaid ka mujal Lääne-Euroopas ja teisteski maades, kus valitses täiesti teistsugune poliitiline kultuur, näiteks Jaapanis. Pärast sõda ei väitnud mitte ainult pahempoolsed, et laissez-faire vabaturg on kahetsusväärselt läbikukkunud. Valitseva eliidi võimetus võtta midagi ette majandussurutise, üleüldise töötuse, kaubanduse järsu languse ja rahvusäärmuslusega oli viinud kaosesse, fašismi ja sõtta – paljude pessimistide silmis Euroopa tsivilisatsiooni kokkuvarisemiseni. Pidi olema mingi teine tee või viis kujundada parem ühiskond, mis väldiks kohutavate 1920. ja 1930. aastate vigu. Ainult heatahtlik riik, või vähemalt nii paistis see enamikule, suudab lahendada suured probleemid ja koondada üldkasuliku tulemuse nimel inimesi ja ressursse – nagu oli koondanud sõjaajal inimesi.
Üksikasjad erinesid, kuid kogu Euroopas korraldasid valitsused ühel või teisel viisil prii haridust, tervishoidu ja sotsiaalkindlustust, ehitasid kodusid ja edendasid tööhõivet. Oli poliitikaid, mis muutusid konsensuslikeks, need võtsid üleüldiselt omaks isegi Suurbritannia konservatiivid. Mõnes riigis, näiteks Prantsusmaal ja hiljem Lääne-Saksamaal toetasid parempoolsed innukalt hoolekande ja hariduse tagamist. Alguses ei olnud takistuseks selle hind. Suurbritannias ei läinud Attlee valitsuse esimese viie aasta jooksul uued sotsiaalsed tagatised maksma rohkem kui üheksa protsenti rahvuslikust kogutoodangust, kuigi proportsionaalselt oli seda kolm korda rohkem, kui kulutati enne sõda. Hoolekanne pidi tagama eelkõige põhivajaduste rahuldamise, see oli Attlee turvalisuse mõte. „Inimesed olid valmis maksma, kuigi valitses tõeline puudus, just selle pärast, et ajad olid rasked … See näis tagavat minimaalsed õiglased standardid,” on meenutanud üks sel ajajärgul elanud kirjamees.
Mõned tulevased ajaloolased – ja poliitikudki – on iseloomustanud seda ajajärku kui järjest paisuvatest abirahade süsteemist põhjustatud heaoluprobleemi algust, sõltuvuskultuuri ja majanduslikult kirjaoskamatute poolt loodud Uue Jeruusalemma ülalt ehitamise ideed. Paljud on küsinud, kas Attlee valitsus ei olnud mitte liiga sotsialistlik – kas kõik need reformid olid vajalikud? Kas see oli Suurbritannia jaoks hea või halb? Väide näib steriilne ja küsimused naiivsed. Tagantjärele tarkusena on ilmselge, kus asjad pärastpoole viltu läksid ja kus järgmised põlvkonnad vigu tegid kulutades liiga palju, kuid kas see oli Attlee valitsuse viga? Tolle aja perspektiivist vaadates on raske kujutleda, kuidas oleksid demokraatlikud poliitikud saanud käituda teistmoodi ja osutuda valituks. Nad vastasid rahva meeleoludele. Intellektuaalses mõttes oli sel ajal sõjaeelse poliitika juurde naasmine nõrk. Eliidid, nii vana kui ka uus, nägid alternatiivse väljakutsena kommunismi. Opositsiooni pinkidel istuvad juhtivad toorid tunnistasid, et kui nad oleks 1945. aasta valimised võitnud, oleksid nad pidanud tegema enam-vähem sedasama, mida tegid leiboristid sõjajärgsetel aastatel, välja arvatud ehk söekaevanduste riigistamine. Mõõdukad heaolureformid, üht või teist sorti riigi subsideeritud tervishoiusüsteem, „sotsiaalne turumajandus”, nagu seda nimetama hakati, ja rikkuse ümberjagamise ideed näisid olevat mõistlikud tasakaalustajad majanduslikele „vabadustele” ja, veelgi tähtsam, poliitiline kohustus.
Vaevalt, et Attlee nüüd revolutsionäär oli. Ta väitis, et tema praktiline, mõõdukas, viisakas fabiaanlus oli mõeldud revolutsiooni ennetamiseks. Ta ütles, et tema sisepoliitika langeb kokku leiboristide välispoliitikaga, mis esitab väljakutse Nõukogude stiilis kommunismile kogu maailmas. Vaesus, vajadus ja turvatunde puudumine on alati marksismi toitepinnas, väitis ta.
Vaatamata reformidele oli Attlee valitsus paljuski väga alalhoidlik.