LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Kuud möödusid, aga mingit vastust ei tulnud. 1945. aasta novembris saatis Truman Moskvasse uurimismeeskonna, mida juhtis Mississippi senaator William Colmer, innukas segregatsionist ja pikaajaline kommunismivastane. Colmeri komisjon soovitas rahaandmisest keelduda, kui nõukogulased ei esita usaldusväärset statistikat tööstus- ja sõjatoodangu kohta, ei vii välja vägesid Ida-Euroopast ega kirjutata alla USA vabakaubanduse põhimõtetele. Nagu ameeriklased väga hästi teadsid, polnud nõukogulased valmis selliste tingimustega nõustuma. „See oli täielik solvang,” ütles üks Molotovi abisid – solvang, mille tegid veelgi hullemaks mannetud vabandused, et laenutaotluse ametlikud paberid oli kuidagi „sattunud valesse kohta, kui toimikuid välismajandusministeeriumist riigidepartemangu toimetati”.

      Selleks ajaks, kui Stalin tõusis, et Suures Teatris kõnet pidada, teadis ta, et laen ei lähe läbi. Ta ei olnud üllatunud, kuid see oli kõne tähtis mõjur, nii et paljud inimesed läänes pidasid seda külma sõja jahedaks ideoloogiliseks õigustuseks, või nagu ülemkohtu kohtunik William O. Douglas seda nimetas, kolmanda maailmasõja väljakuulutamiseks. (6)

      9.

      Külma sõja väljakuulutamine

      Oma päevikus kirjeldab president Truman 1946. aastat kui otsuste aastat; ta alustas katsetega lahendada oma dilemmat, kuidas lõpetada nõukogulaste nunnutamine. Guzenko afäär, jätkuv mürgel Iraani pärast, nagu tema seda nägi, venelaste surve Türgile, et saada omale sõjaväebaas Bosporuse väinas, Bulgaaria ja Rumeenia ülevõtmine ja nüüd Suure Teatri kõne – kõik see andis Washingtonile märku, et nõukogulased muutuvad järjest agressiivsemaks. Asunud ametisse, kuid teades välispoliitikast väga vähe, hakkas Truman kuulama nüüd nõunikke, kes võisid tema otsust kinnitada.

      Sageli on räägitud, et Roosevelt oli liiga nõrk, et venelastele vastu seista, liiga haige, liiga naiivne. Kuid ta teadis, et mingil hetkel saabub suhetes venelastega vastasseis. Roosevelti esmane eesmärk oli võita sõda Saksamaa ja Jaapaniga ning tegeleda alles siis Staliniga. Surma eel oli ta võtmas märgatavalt jäigemat hoiakut.

      1. aprillil 1945, oma surma eelõhtul ühes oma viimases telegrammis Stalinile kirjutas Roosevelt:

      Ma ei saa varjata teie eest muret, millega vaatan sündmuste arengut ühist huvi pakkuvates küsimustes pärast meie viljakat kohtumist Jaltas … Otsused, milleni me seal jõudsime, olid head ja suuremas osas tervitasid neid innuga ka maailma rahvad, kes nägid meie suutlikkust leida üksteisemõistmiseks ühised alused, mis on kindlaim tagatis turvaliseks ja rahumeelseks maailmaks pärast sõda. Just täpselt nende lootuste ja ootuste pärast, mida need otsused tekitasid, jälgitakse nende täitmist suurima tähelepanuga. Meil ei ole õigust neile pettumust valmistada. Siiamaani on heidutav puudus edenemisest … nende poliitiliste otsuste elluviimisel, milleni me konverentsil jõudsime … Ma olen ausalt hämmelduses, sest miks peaks see nii olema … ja pean teile ütlema, et ma ei mõista täielikult teie valitsuse ükskõiksust paljudes asjades.

      Ta jätkas öeldes, et NSV Liidu soov domineerida Ida-Euroopas, eriti Poolas „oleks vastuvõetamatu ja jätaks Ameerika Ühendriikide rahvale mulje, et Jalta kokkulepped on läbi kukkunud … ning raskused ja ohud liitlaste ühtsuses, mille pärast me nii palju muretseme, vaatavad meile vastu veelgi teravamal moel.” Oma viimases noodis, mille ta saatis kaks päeva enne surma Winston Churchillile, oli Roosevelt selgesõnalisem: „Oma järgmist sammu kavandades peame arvestama kõige hoolikamalt Stalini hoiaku tagamõtteid.” Tol päeval, kui ta lahkus Washingtonist Georgiasse Warm Springsi, ütles ta usaldusalusele ajakirjanikule Anne O’Hare McCormikule New York Timesist: „Stalin ei ole sõnapidaja mees … kas see või ei ole tema see, kes juhib Nõukogude valitsust.” (1)

      Veidi varem, 24. märtsil oli Roosevelt lõunatanud oma kodus Hyde Parkis New Yorgi lähedal vana sõbra Anna Rosenberg Hoffmanniga. Rosenberg Hoffmann meenutab: „Tal oli käes telegramm ning ta muutus üsna vihaseks. Ta tagus rusikatega vastu ratastooli käetugesid ja ütles: „Averellil [Harriman] oli õigus. Staliniga ei saa asju ajada. Ta on murdnud kõik lubadused, mis ta Jaltas andis.”” See oli just Averell Harriman, polomängijast multimiljonär, kadunud presidendi sõber ja endine USA saadik Moskvas, kelle poole Truman nüüd pöördus. Harriman oli sünge ilmega mees, kes oli harjunud kulisside taga nööre tõmbama ja rahvusvahelisi asju ära korraldama. Ta oli pärinud oma isalt, raudteemagnaadilt E. H. Harrimanilt ühe varanduse ja ajanud teise kokku ise, varustamise, panganduse ja naftaga. Ta oli NSV Liidule kaasa tundnud – kuni sattus sinna ise, nägi nõukogude elu oma silmaga ja hakkas Nõukogude ametnikega asju ajama. „Iga kauplemine … jättis mulje, nagu peaksid ühte hobust ostma kaks korda.”21 (2)

      Sõja viimastel kuudel kasvasid Harrimani kahtlused Venemaa edaspidiste kavatsuste suhtes. Ta lendas Moskvast tagasi Washingtoni oma isikliku lennukiga – Harriman oli üks esimesi USA eraisikuid, kes selle soetas –, et öelda Trumanile isiklikult, et tuleb lõpetada pehme suhtumine ja hakata nõukogulastele väljakutseid esitama:

      Need mehed on võimust tursunud. Nad arvavad, et saavad suruda nii meile kui ka teistele riikidele peale oma otsuste heakskiitmise, ilma et mingeid küsimusi esitataks. Kui me võtame kõne alla praeguse [Nõukogude] poliitika, on ilmselgelt näha, et kus selle huvid ka ei ilmneks, saab Nõukogude Liidust maailma hirmuvalitseja. Me saame sellele suundumusele lõpu teha, aga ainult siis, kui me oma poliitikat Nõukogude valitsuse suhtes tegelikult muudame … [mitte] mingid dramaatilised ettevõtmised, vaid kindel … quid pro quo22. Venemaa plaanid satelliitriikide loomiseks kujutavad ohtu nii maailmale kui ka meile. Kui NSV Liit ei muutu, ootab meid väljavaade, et Euroopasse tungivad barbarid. (3)

      Harrimani poliitiline nõuanne rajanes tugeval ideoloogilisel põhjal. Kaks nädalat pärast Suure Teatri kõnet saabus Washingtoni riigidepartemangu ürik, millest sai külma sõja üks keskseid dokumente, nõndanimetatud „Pikk telegramm”. Keset Guzenko spiooniskandaali ja vaidlusi Valges Majas, kuidas NSV Liiduga käituda, paluti Moskva saatkonna asjuril George Kennanil hinnata, milline on NSV Liidu järgmine samm. Kennan oli uurinud Venemaad ja selle ajalugu palju aastaid, oli seal alates 1934. aastast aeg-ajalt töötanud ning kaheldamatult riigidepartemangu parim Venemaa asjatundja. Ta saatis vastuseks kaalutletud analüüsi veenva ajaloolise tagasivaatega. Vastus oli edastatud 5500-sõnalises telegrammis (mitte 8000-sõnalises, nagu paljud väidavad, kuid telegrammi kohta oli see siiski pikk).

      Kennan oli ilmselt kõige mõjukam Ameerika diplomaat kahekümnenda sajandi teisel poolel, „külmsõdalaste õukonna intellektuaal”, nagu on teda hiljem kirjeldanud ajaloolane ja diplomaat Arthur Schlesinger juunior, kes teda tervikuna imetles. Kennan oli kiiresti solvuv kõrk patriitslik kuju, kes põlgas poliitikuid: „Meie riigi juhtidel Washingtonis ei olnud aimugi, ja nad olid ilmselgelt võimetud seda ka kujutlema, mida tähendas Beria-aegne salapolitsei toel tegutsev Nõukogude okupatsioonivõim inimestele, kes sellele alluma pidid,” on ta kirjutanud oma memuaarides. (4)

      Kuid ta teadis, mida poliitikud kuulda tahavad ja „Pikk telegramm” andis selle. „Kremli maailmaasjade neurootiline nägemine rajaneb tavapärasel ja instinktiivsel Vene turvatunde puudumisel,” kirjutas ta. Venemaa valitsejad alates Ivan Julmast kuni Stalinini eelistasid „hoida oma inimesi pigem pimeduses, kui lasta neil kokku puutuda välismaistest ideedest tuleneva valgustusega.”

      Marksism oli viigileht, mis andis Nõukogude juhtidele intellektuaalse lugupeetuse – nad isegi ei vaevunud kedagi silmakirjalikult kiitma. „Keegi ei tohi Nõukogude asjades alahinnata dogma tähtsust … Nõukogude põhiinstinkt … [on], et võistleva jõuga ei saa teha mingeid kompromisse ja koostöö võib alata alles siis, kui valitseb kommunistlik võim. See jõud on fanaatiliselt pühendunud usule, et USA-ga ei saa olla mingit alalist modus vivendi’t. Selleks, et Nõukogude võim saaks tunda end turvaliselt, peavad nad ihaldusväärseks ja vajalikuks, et meie [riigi] sisemine kooskõla lõheneks, meie tavapärane eluviis häviks, meie riigi rahvusvaheline autoriteet rikutaks. Kurt kuulama loogikat või mõistust … on [NSVL] väga tundlik jõu loogika suhtes. Sel põhjusel saab selle kergesti tagasi tõrjuda – ja tavaliselt see toimib –, kuid igal juhul tuleb arvesse võtta tugevat vastupanu … Nõukogude edasitungi ohjeldamiseks tuleb lääs koondada

Скачать книгу