LITMIR.BIZ

Скачать книгу

mis tal oli eales võimalik leida. Kanada justiitsministeeriumi ametnikud arvasid, et ta on petis ja saatsid ta samuti minema. Lõpuks läks ta ratsapolitsei jaoskonda, kus ohvitserid võtsid teda tõsiselt.

      Guzenko varastatud dokumendid tõestasid, et nõukogulased olid aastaid otsinud tuuma- ja sõjasaladusi ning sokutanud läände oma agente – magajaid – kes olid tõusnud tähtsatele ametikohtadele Ameerika ja Kanada valitsustes. Need näitasid, et nõukogulaste tähtsaim luureagentuur NKVD (hiljem MGB, seejärel KGB) kasutas eraldi luurajate ja agentide rühma ning tegutses märgatavalt suurema haardega, palju süsteemsemalt, kui lääne luureagentuurid olid arvanud.

      Kanadalased kuulasid Guzenkot üle kaks kuud, enne kui lõid tema jaoks uue identiteedi. Teravmeelitsedes anti talle nimeks George Brown ja talle korraldati viiesaja dollari suuruse käsiraha maksmine igas kuus, pluss ühekordse maksena sada tuhat dollarit.15 Enamus Guzenkolt saadud materjalidest anti üle ameeriklastele ja brittidele. Need ei paljastanud, kuidas olid nõukogulased varastanud Manhattani projekti materjalid, nagu mõned luurajad, poliitikud ja põnevikukirjanikud hiljem arvasid. See oli üldse teiste ülejooksikute ja teise luurjateringi töö. Aga Guzenko aare nimetas tegelikud Nõukogude mõjuagendid Ameerikas ja andis häid suuniseid, kuidas leida teiste nimesid.

      Tähelepanuväärsel viisil võtsid kolm valitsust saadud teabega vähe ette – osalt inertsist, osalt kaalutletud vastuluurekunstist, et seada üles lõksud teiste luurajate püüdmiseks, kuid peamiselt sellepärast, et nad muretsesid suure luureskandaali võimalike poliitiliste ja diplomaatiliste tagajärgede pärast. Nõukogude Liit oli endiselt eeldatavasti liitlane ja selles seisus ei näinud USA ega Suurbritannia mingit kasu selgest lahkuminekust NSV Liiduga.

      Pärast Pearsoni paljastusi oli lääne ajakirjandus selleteemalisi lugusid tulvil, polnud tähtis, kui ähmaste üksikasjadega, ja kanadalastele avaldati järjest suuremat survet tegutseda. Kuigi järgmisel pühapäeval, 10. veebruaril, rääkis suurem osa Pearsoni saatest hoopis teistel teemadel, teatati seal muu seas, et seoses Kanada spioonilooga algavad peagi arreteerimised. Sel hetkel tegelikult veel mitte, kuid 15. veebruari koidikul arreteeriti kuusteist inimest, sealhulgas tosin Kanada tsiviilametnikku, ja neile esitati spionaažisüüdistus.

      Viis päeva hiljem arreteeris MI5 Ühendkuningriigis briti füüsiku Alan Nunn May, kes oli Londoni King’s College’i lektor. Mees tunnistas üles, et sõja ajal, kui ta oli komandeeritud Kanada riiklikku uurimisnõukokku, mis ehitas Montreali lähedale tuumareaktorit, oli ta edastanud nõukogulastele tuumasaladusi. Ta ütles, et ei tundnud, nagu oleks ta kedagi reetnud, pigem oli ta „käitunud õigesti”. Ainuke asi, mida ta kahetses, oli see, et ta oli saatnud venelastele väikese koguse üliradioaktiivset töödeldud uraani-235 kulleriga, kes oli selle edasi toimetanud, kandmata kaitserõivastust ja on seetõttu tõenäoliselt kogu oma ülejäänud elu tõsiselt haige. Spiooniskandaali tulemusel pandi Kanadas vangi üheksa inimest, sealhulgas üks parlamendiliige. (2)

      Ameerikas ei järgnenud vahetuid areste, kuid keset üldist luurehüsteeriat uuriti mõningaid tähtsaid valitsusametnikke, kahtlustades neid Nõukogude Liidu heaks töötamises. Nende hulka kuulusid ka riigikassa ametnik Harry Dexter White, kes oli esindanud USA-d 1944. aastal Bretton Woodsi konverentsil, kus loodi Maailmapank ja IMF, ning riigidepartemangu liige Alger Hiss, kes oli vastloodud ÜRO USA esinduse ülem. Mõlemad osutusid süüdiolevateks; White suri peagi pärast tunnistuste andmist südamerabandusse. Hiss, kes oli olnud Nõukogude agent, pandi vandemurdmise eest kolmeks aastaks vangi.

      Guzenko afääril oli USA-le ja selle presidendile sügav mõju. Trumani populaarsus, mis oli niigi madal, langes veelgi, peaaegu 70 % ameeriklastest ei pooldanud teda, mis oli toonane rekord – sellise sügavuseni ei jõudnud isegi Richard Nixon Watergate’i skandaali tipus. Truman tunnistas oma usaldusalustele, et spioonihüsteeria seadis ta lisasurve alla ja ilmselt reageeris Ameerika punasele ohule möödapääsmatult üle. Igor Guzenko vastutab rohkem ei keegi teine järgnenud meeleolu eest, mille kaaperdas liigagi lihtsalt Joseph McCarthy, kes valiti senatisse üheksa kuud pärast Drew Pearsoni saadet. Mõni kuu hiljem andis Truman välja käsu, mis sundis kõiki riigipalgalisi andma „ustavusvande” ning ühtäkki leidis FBI end koos maksuametnikega uurimas tuhandeid kommunismis kahtlustatavaid või nende kaasajooksikuid. Isegi eraettevõtted vallandasid inimesi poliitilistel põhjustel.

      Suurbritannias ei jõudnud hirm kommunismi rünnaku ees kunagi Ameerika hulluse ja hüsteeriani, kuid Attlee oli kabineti õõnestustegevuse komitee eesistujaks, M15 uuris mõnd tsiviilametnikku, mõni õpetlane kaotas oma koha Oxbridge’i kolledžis ja John Lewis Partnershipi kooperatiivkaubamajade töötajaid sunniti kirjutama alla kommunismivastasele tõotusele. Aga nagu tavaliselt, võtsid inglased ideoloogilisi asju küllalt lõdvalt. Enamik inimesi oli lihtsalt „liiga hõivatud, et muretseda”, nagu romaanikirjanik Pamela Hansford Johnson meenutab: „Tavainimesel oli igapäevaprobleemidega toimetulekul liiga palju tegemist … tööle sõites nägi ta raudteede ja bussiliinide ääres enda ümber sõjavaremeid. Ta nägi paika, kus oli olnud pubi, ja laste mänguväljakut puhastatud alal. Ta mõtiskles ikka veel selle üle, kui kaua võtab aega, kuni kõik jälle korda saab. Ta ei tahtnud hakata mõtlema uute varemete üle … ja vaatamata ajuti ajalehtedes puhkevale kärale … ei näinud ta Venemaas enda jaoks ohtu.” (4)

      Venelaste jaoks olid tagajärjed aga sellegipoolest kohesed. Üks Cambridge’i luurajaid, kes hiljem põgenes Moskvasse, et mitte saada paljastatud reeturina, Donald Maclean, oli siis Washingtonis Suurbritannia vanemdiplomaat. Pisut enne oma surma 1983. aastal ütles ta nõukogude ajakirjanikule, et Guzenko afääri tulemusel muutus enamik väärtuslikust luureteabest, mille nõukogulased olid enne hankinud, „nüüd blokeerituks … [nad] suutsid kogu aktiivse luuretegevuse Ameerika Ühendriikides praktiliselt üleöö külmutada”. 1946. aasta veebruariks oli Nõukogude luurevõrk, mida oli aastaid suure vaevaga üles ehitatud, täielikult tasalülitatud. (5)

      7.

      Kokkuhoidlik Britannia

      1946. aasta veebruaris oli kõige ebapopulaarsem mees Suurbritannias kuuekümne seitsme aastane East Endi elanik nimega Smith. Sir Ben Smith oli Rotherhithe dokialadelt valitud parlamendiliige ja leiboristide valitsuse toiduminister. Ta oli terava mõistusega kokni, oli olnud üks Londoni esimesi taksojuhte ja oli seda tüüpi maasoola-ametiühingutegelane, kes täitsid leiboristide pingid alamkojas pärast nende rõhuva häälteenamusega saavutatud võitu eelmisel suvel. Suurema osa ajast tema poliitilise karjääri jooksul armastati Smithi tema selge ütlemise ja mõõdukuse pärast, ta oli koosmeelne tegelane ja erakonna ustav liige. Aga siis anti talle tänamatu ülesanne juhtida sõjajärgset toiduministeeriumi – ja kõik muutus väga ruttu.

      Põhitoiduainete kriitilises puuduses – see oli isegi hullem, kui allveelaevasõja ajal, mille sakslased Suurbritannia varustuslaevade vastu korraldasid –, oli Smith sunnitud 5. veebruaril teatama uuest toidunormide vähendamistest, kahandades need sellise viletsuse tasemele, mida ei tuntud isegi sõja ajal. Järgmisel päeval seisid meeleavaldajad ministeeriumi Whitehalli peakorteri ees, käes plakatid kirjaga „Nälgi koos Smithiga”. See, et ministril oli tugev kehaehitus ja ta kaldus tüsedusse, ei aidanud asjale kaasa.

      Toidu normeerimine oli sõjaajast täiesti tuttav asi. Kuigi sõjaaegsete rangete toidunormide üle – kuus kuni kaheksa untsi liha, neli kuni kaheksa untsi peekonit, kuus kuni kaheksa untsi juustu, neli untsi teed, kaheksa untsi kuni nael suhkrut nädalas – kaevati, võeti need üldiselt omaks, sest need olid kohased ja ausad. Veidi pärast Euroopa võidupäeva tekkis lootus, et normeerimine lõppeb. Susan Cooper, naine ja ema, kes oli talunud perekonna toitmiseks vajalikke järjekordi, on meenutanud: „Inimesed lootsid, et nad vabastatakse sõjaaja elu rõhuvast puudusest, mis oli toonud leiboristide valituse sedavõrd võimsalt võimule … Oli lootus pääseda kasinatest, tuimadest, aseainetest koosnevatest einetest; pimedusest ja viletsusest ning ots otsaga kokkutulemisest, muserdavast, närvesöövast, lõputust vajadusest olla ettevaatlik.” Kuid varsti hakkasid britid mõistma, kui hull nende majanduslik kimbatus tegelikult oli, ja vaevalt et olud kiiresti paranevad. Suurbritannia importis suurt hulka toitu, paljud tarnijad nõudsid arveldamist USA dollarites ja mõni kuu pärast võitu oli Suurbritannia vajunud esimesse maksekriisidest, mis vaevasid riiki järgmised kakskümmend

Скачать книгу