LITMIR.BIZ

Скачать книгу

tühistanud kastisüsteemi riigiteenistuses ja hävitanud enamiku Suurbritannia sotsiaalseid tõkkeid. Leiboristlik valitsus üritas võtta üle majandusliku võimu tsitadelle, kui konservatiivid, kes tegelikkust paremini mõistsid, asusid vaikselt ja suurema lärmita taastama ja taaslooma keskkonda, milles nad said taas õilmitsema hakata.”20 (15)

      8.

      Suure Teatri etendus

      Kuus päeva pärast seda, kui Drew Pearson oli avalikustanud Guzenko loo, ilmus Stalin avalikkuse ette, mida juhtus harva. Veelgi ebatavalisem, ta pidas kõne. Pärast sõda nähti juhti avalikkuse ees harva, kui välja arvata Nõukogude kommunismi tähtsad pühad nagu esimene mai ja revolutsiooni aastapäev 7. novembril. Ta esines väga harva ametlike kõnedega, mõnikord harvemini kui kord aastas. Ta polnud suurem asi kõnemees, kuid 9. veebruaril esines ta kolmekümne viie minutilise pöördumisega Moskva Suures Teatris toimunud kogunemisel, mis oli pühendatud järgmisel päeval toimuvatele NSV Liidu kõrgeima seadusandliku kogu, ülemnõukogu „valimistele”. Et Venemaal kehtis ainupartei süsteem, oli see olemuselt kummitempel, kuid kõik poliitikud alates Stalinist kuni tema alluvateni, riigitegelased ja inimesed, käisid kohusetundlikult hääletamas.

      Stalin ei pürginud retoorika kõrguste poole, aga tema kuulajaskond, ligemale tuhatkond partei aparatšikut ja miljonid raadiokuulajad said temast selgesti aru. Ta kirjutas selle kõne ise – ning võttis isegi vaevaks märkida tähtsamate kohtade juurde isiklikult veerule, kuidas kuulajaskond peab reageerima. Kõne lõppredaktsioonis, enne kui see ette kanti, olid märkused „soe aplus”, „naer”, „heakskiiduhüüded” ja mõne lõigu lõpus „tormiline aplaus” – kõne kulmineerus „tormilise aplausi ja ovatsioonidega seistes”.

      Tema raskepärasest marksistlik-leninlikust ülespuhutud sõnamulinast sai selgeks, et Stalin on suure kolmiku liidu vaimuga hüvasti jätnud. Seal polnud lääneriikide suunas ühtki sõbralikku sõna peale tunnistuse, et sõda „võideti koostöös antifašistlikus koalitsioonis Ameerika Ühendriikide ja Suurbritanniaga”. Nüüd ütles ta, et NSV Liit peab kahekordistama oma püüdlusi muuta riik kümnendi jooksul ülijõuks, mis suudab võistelda läänega – „et ületada lähemas tulevikus teaduse saavutused ühe teise riigi piiride taga”, mis oli selge vihje lähenevale tuumarelvastuse võidujooksule. Ta nõudis uusi pingutusi tööstuse taseme tõstmiseks … et kolmekordistada see võrreldes sõjaeelse ajaga. See, nagu ta ütles, on ainus viis tagada NSV Liidu turvalisus igasuguste võimalike juhtumite puhuks. Selleks ajaks, kui Stalin maha istus, olid nõukogulased mõistnud, et nende juht nõuab neilt veelgi rängemat tööd. Et ehitada üles sõjas räsitud riik, peavad nad jätma igasuguse lootuse suuremale vabadusele või riigi sunni ränga koorma kergenemisele, mida loodeti võiduga kaasnevat. Selle asemel kutsus Stalin üles ideoloogilise puhtuse uuendamisele ja enamlikule kõlbelisele kindlameelsusele. (1)

      Stalini silmis oli Venemaa end sõja ajal lõdvaks lasknud, peamiselt selleks, et meeldida läänele. Kõik see pidi nüüd muutuma. Stalini tütre Svetlana sõnade kohaselt pidi Venemaa muutuma taas „pool-vanglaks, pool-barakiks” nagu see oli olnud enne sõda. (2)

      Kõrgeid ootusi rahu ajaks olid hellitanud eelkõige just Nõukogude sõdurid, lootes rindelt naastes leida eest vaikse ja kauaigatsetud õitsengu. Aleksandr Jakovlev, kellest sai hiljem viimase Nõukogude juhi Mihhail Gorbatšovi reformimeelne nõunik ning glasnosti ja perestroika isa, sai kaks korda tõsiselt haavata, kord koguni nii hullusti, et jäi eluks ajaks tugevasti lonkama. Teda autasustati Punaarmee kõrgeimate aumärkidega, kuid kui ta koju naasis, nägi ta vaatamata suure isamaasõja võitu ümbritsevale propagandale vaid valitsevaid karme tingimusi: Siberisse veetavaid rongitäisi sõjavange, alatoidetud lapsi ja väikeste üleastumiste eest karistuseks antavaid pikki vanglakaristusi. „Muutus ilmseks, et kõik valetavad,” ütles ta partei ideoloogide kohta. (3)

      Stalin adus kõikjal ohte, isegi nende poolt, kes nälgivad. Sõda jättis endast maha kasvava näljahäda, kõige hullema, mis oli NSV Liitu tabanud alates 1920. ja 1930. aastate algusest. 1945. aasta saak oli kehv – Ukrainas valitsesid kohutavad ilmaolud, Moldovas oli põud ja Siberis hävitas saagi ootamatu vihm. Järgnenud aasta saak oli halvim kõigist, mida mäletati. Teraviljasaak moodustas kolmandiku 1940. aasta omast, kartulit sai vähem kui poole. Poolteist kuni kaks miljonit inimest suri nälga. Ja näljahäda raskendas veelgi andam ideoloogiale: nõukogulased saatsid suuri toiduainete koguseid Ida-Saksamaale ja teistesse oma uue impeeriumi osadesse, püüdes tõsta sealsete kommunistlike parteide mainet. Nad kogusid samuti toitu ladudesse juhuks, kui kasvavad rahvusvahelised pinged viivad sõjani.

      Kreml kasutas samu meetodeid, mida 1930. aastatelgi – kolhoosidest teravili rekvireeriti ja talupoegi süüdistati tagavarade varjamises. Stalin saatis oma käsilased regioonidesse nõudma teraviljakvootide täitmist ja nende riigile üleandmist. Sugugi mitte üllatavalt oli tulemus sama – näljahäda süvenes.

      Iseloomulikul kombel polnud Stalinil ohvrite vastu mingit kaastunnet ning ta süüdistas neid omaenda hädades. Hruštšov saadeti Ukrainasse nagu ka 1930. aastatel, kui ta oli seal parteisekretär. Ta oli Nõukogude maaoludes muutunud kannatuste suhtes kalgiks ja tekitas neid suures osas ise, saates tuhandeid inimesi laagritesse vastu surmale. Nüüd teatas ta, et nälg Ukrainas on kohutav ja inimesed on langemas kannibalismi. Stalin noomis teda: „See on selgrootus. Nad üritavad sind ära petta. Nad räägivad seda selleks, et sul hakkaks neist hale ja sa võtaksid kasutusele teraviljareservid.” (4)

      Riik tõstis hindu ja lõpetas leiva normeerimise maakohtades töölistele, kuid mitte talupoegadele, mis tähendas, et neil samahästi kui polnud leiba, kuigi nad tootsid selle valmistamiseks vajalikku teravilja. Samal päeval võeti ära ka see vähenegi majanduslik vabadus, mis neil oli. Kolhoosnikel keelati kasvatada pisikesel aiamaal midagi enese tarbeks, nagu seda varem oli lubatud.

      Tuhanded inimesed, kes kaebasid avalikult näljahäda üle, saadeti Gulagi. Ettearvatult sagenesid toiduvargused. 1946. aasta suvel ja varasügisel said süüdistuse leiva varastamises 53 369 inimest, kolmveerand neist saadeti vangi. Kehtestati uued seadused, millega suurendati karistusi kolmelt kuult kolme aastani. Ühe suletõmbega suurendas Stalin isiklikult karistuse viie aastani – ja korduvkuritegude puhul rohkemakski. Nälgivaid inimesi saadeti vangilaagritesse põllule jäänud kartulite korjamise eest.

      Ukrainas hakkasid mõningad inimesed vastu. Ukraina Ülestõusnute Armee (Ukrainska Povstanska Armija, UPA) pidas Nõukogude väe vastu peamiselt Lääne-Ukrainas ja Poola idaosas Karpaatides väikest sissisõda, kus kõrghetkel kuulus nende ridadesse 30 000 sõdurit. UPA unistus oli etniliste ukrainlaste sõltumatu Ukraina ja suurema osa sõjaajast olid nad võidelnud poolakatega sama vihaselt kui võitlesid nüüd nõukogulastega. Kohatised võitlused olid Kremli jaoks vaevalt et midagi muud kui väikesed ärritajad, kuid Stalin ei hakanud riskima. Ta saatis sinna 100 000 sõdurit oma väge ja sundis nendega ühinema Poola sõjaväe, et hävitada ülestõusnud. Ta kasutas korduvalt järeleproovitud viisi – 1945. ja 1947. aasta vahel saadeti Gulagi 182 000 Ukraina talupoega ja tsiviilisikut, kel polnud UPA-ga mingit tegemist. UPA võitles kuni 1949. aastani, mil nõukogulased nad lõplikult puruks lõid, kuigi Punaarmee enda kaotusedki olid 1200 surnut.

••

      Oma Suure Teatri kõnes ei olnud Stalin lugenud üles oma etteheiteid läänele, kuid nende nimistu kasvas: lääneliitlased sekkusid Ida-Euroopas, kuhu neil ei tohtinud asja olla, ja näitasid üles täielikku mõistmatust Venemaa õigustatud murede suhtes oma turvalisuse pärast, nad üritasid teda takistada omandamast naftavälja Iraanis, USA ehitas sõjaväebaase Islandist kui Panamani, Jaapanist Vahemeremaadeni – paljudesse kohtadesse, mille vastu ta polnud varem huvi tundnud –, ja vaidles vastu õigustatud reparatsioonide nõuetele, mille NSV Liit oli Saksamaale esitanud tekitatud sõjakahjude eest. Kuid kõige rohkem pani Stalin pahaks, et USA keeldus talle laenu andmast. Nagu ka Suurbritannia puhul, lõpetas USA Lend-lease’i kohe pärast Euroopa võidupäeva, kongress oli kiitnud abi heaks ainult kuni sõja lõpuni. Kuid see lõppes nii järsult, et laevadel kästi poole reisi pealt ümber pöörata ja USA-sse naasta. Stalin nördis ja ütles Trumanile Washingtonist saadetud emissari vahendusel, et see oli mittevajalik … isegi jõhker ja seda ei unustata. Truman mõistis hiljem, et ta oli teinud vea, kuid kahju oli juba

Скачать книгу