LITMIR.BIZ

Скачать книгу

algeline, sest ta imetleb keskaegseid julmusi,” väitis see. Neil on alaväärsuskompleks, süükompleks, tasakaalutu, kahestunud isiksus. Enamik sakslasi on väga tundelised ja langevad enesehaletsusse. Käsiraamat jätkab:

      Tavaline sakslane, abikaasa ja isa, tunneb naudingut, jagades käske, mis toovad kaasa piina ja kannatusi. Sellegipoolest võib ta selle käigus võtta välja oma naise ja laste pildi ning selle kohal vesistada … Sakslased ei jagune kahte klassi, headeks ja halbadeks sakslasteks. On vaid saksa iseloomu head ja halvad jooned, millest paraku valitsevad viimased. Kuid sakslased võib jagada kahte teise klassi, juhtideks, kes peavad salanõu ja kavandavad, ning kannupoisteks, kes järgnevad neile pimesi ja on samavõrd ohtlikud. (22)

      Võimalik, et Saksamaal viibivad mehed olid sedalaadi kirjandust ülearugi lugenud, see seletaks üldist hoiakut, mida kirjeldab Suurbritannia tankirügemendi nooremohvitser leitnant Christopher Leefe, kes 1946. aastal Hannoveris peatus. Ta jutustab, kuidas tabati väike poiss, kes üritas ohvitseride sööklast toitu varastada. Leefe viibis kohal, kui varast küsitleti:

      Tähtis on, et keegi meist ei hoolinud sellest pisikesest poisist põrmugi. Tõenäoliselt oli ta orb, tema isa hukkus idarindel, ema jäi varemete alla ja seal ta oli, nälgiv ja riskimas eluga, roomates mööda reoveetorusid Suurbritannia tankirügemendi keskele. Ja siis? Me ei tundnud tema ega ühegi teise sakslase vastu mingit kaastunnet … Nüüd me rekvireerisime nende kodusid, nende Mercedeseid, nende naisi. Ma ütleksin … 70 % noori inglasi mõtles just sedaviisi. Enamik meist veetis sigahästi aega ja uskus, et me ei jää millegagi vahele. (23)

      Lääneliitlased olid harva jõhkrad, eriti võrreldes Nõukogude väe vägistamiste ja rüüstamistega, ja olid täiesti võrreldamatud sõjaaegse Saksa väe käitumisega, kes muutis Ida-Euroopa ja NSV Liidu Untermenschen’itest slaavlaste alad tühermaaks. Kuid üksikuid juhtumeid oli. Esimese kaheksateistkümne okupatsioonikuu jooksul anti vägistamise eest tribunali alla 487 ameerika sõdurit, kuid ilmselt mätsiti märgatavalt suurem hulk juhtumeid kinni ega jõudnud kunagi kohtu ette. Koju saadetud kirjad paljastavad lugusid, mida tsenseeriti peaaegu pool sajandit ja on alles hiljaaegu avalikuks tulnud. „Saadan sulle ja isale kella,” kirjutab üks sõdur oma vanematele. „Loodan, et see meeldib teile. Võtsin selle ühelt Saksa kaptenilt. Ha-ha. Talle see ei meeldinud, niisiis ma vihastasin ja andsin talle … kui te mõistate, mida ma mõtlen. Ta sundis mind end tulistama ja ma tegin seda naudinguga.” Teine kirjutab: „Me nägime viimaste päevade jooksul väga-väga palju vange. Jah, meeldiv vaade. Ma olen alati tahtnud mõnele sellisele Heinile saapaga persse anda ja tegin seda oma südamerahustuseks.” (24)

      Ameerika ja Suurbritannia uurijad peksid ja väärkohtlesid mõningaid vange ja sõjakuritegudes kahtlustatuid ka muul viisil, kuid jällegi, väga vähesel määral võrreldes sellega, mis toimus Nõukogude okupatsioonitsoonis ja Ida-Euroopas. Kõige hullem oli lugu SS-ohvitseridega, keda süüdistati kaheksakümne nelja Ameerika sõjavangi tapmises Belgias Malmédy küla juures 1944. aasta detsembris Bulge lahingu ajal. Sajad kahtlusalused vangistati Schwäbisch Halli, mis oli Stuttgarti lähedal asuv sünge kindlus, ja allutati „võimendatud ülekuulamisprotseduuridele”, mis meenutasid väga Gestapo omi. Ülestunnistusi saavutati piinamisega. Vange hoiti nädalaid üksikvangistuses, neid ei lastud magada ning piinati kuuma ja külmaga – üks Saksa sõdur pandi viieks nädalaks keldrisse niueteni vette. Vangidele korraldati pette-kohtuistungeid ja – hukkamisi. Üks neist on meenutanud hiljem, et tema käed seoti selja taha, pähe tõmmati kott, ta viidi välja ja valvurid ütlesid talle, et ta puuakse üles. Nad viisid ta trepist üles, öeldavasti võllasse. Trummipõrina saatel tõstsid nad ta maast lahti ja panid köie kaela. Seejärel öeldi talle, et hukkamine lükatakse edasi. Seda korrati ka paljude teiste vangidega.

      Sadadest Schwäbisch Hallis olnud vangidest esitas enda kohtlemise kohta kaebuse 139. Ameerika uurimiskomisjon leidis 1946. aasta lõpus, et neist 137-l olid munandid alatiseks ja [parandamatult] vigastatud löökidest, mille nad olid saanud Ameerika uurijate meeskonnalt. Komisjoni aruanne ütles, et Schwäbisch Halli vangide karjeid oli kuulda kogu linnas. Kindral Clay sõnas, et ta kohkus Ameerika uurijate käitumisest, kuid lükkas sellegipoolest vangide kaebused tagasi, öeldes, et nad ei ole mingid süütukesed. „Õnnetuseks me kasutasime sõja järelmite kuumuses tõendite saamiseks meetmeid, mida me hiljem ei oleks kasutanud.” (25)

••

      Sõjajärgne Berliin oli maailma kuritegevuse pealinn. Päevas teatati 240 röövimisest, mis oli 800 % sõjaeelsest tasemest, ja see moodustas kuritegude tõelisest hulgast vaid väikese osa. Varaste eest polnud kaitstud isegi hästi turvatud isikud. Oli palju juhtumeid, kus liitlaste sõdurid hakkisid tääkidega noorte varaste käsi, et neid ära tunda. Berliini haiglate arstid ravisid arvutuid äralõigatud sõrmedega lapsi. „Kõik viited omandisuhetele olid täielikult kadunud,” kirjutab võimsate memuaaride „A Woman in Berlin” autor. „Kõik varastasid kõigilt, sest igaühelt oli midagi varastatud.” Ruth Andreas-Friedrich on oma 1946. aasta päevikus jäädvustanud, et elu Berliinis oli vahetamismäng, kus esemed liikusid ühelt teisele, ilma et keegi teaks, kellele need tegelikult kuuluvad.13 (26)

      Natside raha, Reichsmark, oli nüüdseks väärtusetu ja okupatsioonimarku, mida liitlased trükkisid, et stabiliseerida hindu ja luua mingigi rahaline maksevahend, näris tohutu inflatsioon, mida liitlaste ametnikud ei olnud osanud ette näha. See moonutas väikese (seadusliku) turu hindu ja tõstis musta turu hinnad nii kõrgele, et enamik inimesi ei suutnud neid maksta. Tegelik vääring, mida tunti ja igapäevaselt kasutati ajal, mil enamik inimesi suitsetas, olid sigaretid, tavaliselt Ameerika mark Lucky Strike. Kuid ka sigarette tabas inflatsioon. Kui 1946. aasta alguses sai Lucky Strike’i paki eest osta neli untsi leiba, siis suveks vaevalt poole sellest. „Sigaretid on kõige algus ja lõpp,” ütles Suurbritannia kontrollkomisjoni majandusüksuse koostatud ja välisministeeriumisse saadetud aruanne. „Koos liitlaste poodidest ja sööklatest saadud šokolaadi ja alkoholiga on sigaretid ilmselt suurim oht riigi rahanduse püsikindlusele.” Sellele kajas kaasa üks Ameerika ametnik: „Häda on selles, et Ameerika sigaretid kui vahetuskaup viib hinnad tasakaalust välja, kui ameeriklased sakslastega asju ajavad. Paari sigaretiploki eest võib osta klaveri, kui ostjal on võimalik see minema toimetada.”(27)

      Ühe reporteri hinnangul oli Berliini must turg, mille keskus asus Tiergartenil, kõikide sarnaste tipp. Seal „kogunevad sõdurite hulgad seaduslikuks ja ebaseaduslikuks kauplemiseks, kohtudes sakslastega, kes loodavad midagi kiiresti maha müüa … Sakslased, kes longivad lootusrikkalt Tiergartenil oma majapidamiskaupadega lapsevankrites ja seljakottides, tahavad toitu, sigarette ja välisvaluutat. Punaarmeelased, kes tassivad kaasas kohvreid sedelitega, mis kujutavad nende mitme aasta teenistust, tahavad kaameraid, riideid ja eriti kellasid. Ameeriklased, inglased ja prantslased, kes saabuvad kohale, taskud pungil müüdavaid vidinaid, tahavad raha.” (28)

      Liitlaste sõdurid, peamiselt ameeriklased, võisid hiiglasliku vusserdamise käigus teenida mustal turul tohutut raha, pettes meeleheitel sakslasi ja venelasi – ja samal ajal Ameerika maksumaksjaid. USA sõjaväe postipoodides võis sõdur osta ploki Lucky Strike’i sigarette ühe dollari eest. Nõukogude sõdur maksis nende eest mustal turul sada dollarit. Miki Hiire kell maksis sõdurile 3,95, venelane maksis selle eest viissada, ja võimalik, et tuhat dollarit kaamera eest, mis maksis Ameerika sõdurile 14,95. Koju naastes võis USA sõdur endale Tiergartenil teenitud tohutu tulu eest auto osta. USA sõjavägi tarnis Berliini rohkem kellasid, šokolaadi ja kaameraid kui kogu ülejäänud maailma kokku. USA kaitseministeeriumil ja riigidepartemangul läks aega, et sellest aru saama hakata. Vusserdamist soodustas liitlasvägede trükitav uus vääring, okupatsioonimark. Liitlaste koostöö vaimus trükiti uut raha trükiplaatidega, mis olid USA ja NSV Liidu võimudel ühised. Raha trükiti märgatavalt rohkem, kui seda seaduslikult kulutada sai. Ameerika sõdurid said uue raha USA dollariteks vahetada kursiga kümme ühe vastu, kuid Nõukogude sõduritele maksti okupatsioonimarkades, mida nad ei saanud NSV Liitu kaasa viia ja seal rubladeks vahetada, vaid pidid kulutama need ära Saksamaal – ja nad kulutasid neid kelladele, veinile ja naistele.

      USA sõjavägi tarnis sõduritele müümiseks tugevasti subsideeritud kaupa ja ostis tagasi muidu väärtusetut valuutat. Lõpuks sai üks majandusmees Washingtonis asjale pihta. USA-sse

Скачать книгу