LITMIR.BIZ

Скачать книгу

et NSV Liit vajab püsimajäämiseks pommi, ei hoolinud selle hinnast.

      Nõukogulased olid tuumapommi suhtes üsna muretud, kuni neid kasutati Hiroshimas ja Nagasakis. Stalin oli kuulnud tuuma lõhustamise võimalustest ja oli juba viimased kolm aastat teadlik, et USA ja Suurbritannia ehitavad uut, eksperimentaalset üli-pommi, seda olid luurajad talle öelnud. Kuid talle olid kõrvu jäänud ka ühe tema teadlase sõnad. Kuni 1942. aastani olid USA ja Suurbritannia teadusajakirjad olnud täis teoreetilisi kirjutisi tuumade lõhustamise ja osakestefüüsika kohta. Siis järsku need lakkasid ja viimaste tööde kohta ei ilmunud enam midagi. „See vaikus ei tulene uuringute puudumisest,” kirjutas väljapaistev füüsik Georgi Flerov Stalinile. „Sellele on vajutatud vaikuse pitser, mis tõendab kõige paremini tõsiasja, et välismaal käib sel alal vilgas töö.” (2)

      Stalin jättis selle meelde. Ta oli näinud John Cairncrossi luureettekandeid – tegemist oli hea teenistuskohaga luurajaga, Cambridge luurajateringi viienda mehega, sõjakabineti liikme lord Hankey erasekretäriga. Need ettekanded mainisid projekti, mille lõpule viimine võtab Suurbritannia teadlaste hinnangul koostöös USA-ga aega kaks kuni viis aastat. Stalin muretses sel ajal loomulikult pigem lähemate nädalate ja kuude pärast – NSV Liidu olukord, kui Saksamaa oli okupeerinud suure osa riigist, oli kriitiline. Isegi kui pomm oli teostatav, polnud seda võimalik ehitada ajaga, mis oleks muutnud NSV Liidu jaoks sõja käiku, ja ta teadis varasematest usaldusväärsetest allikatest, et Saksa teadlased ei ole relva väljatöötamises jõudnud palju kaugemale kui Nõukogude omad. 1942. aasta sügisel muretses ta pigem Stalingradi lahingu kui teoreetilise füüsika pärast. Ta kinnitas tagasihoidliku tuumaprogrammi, mida pidi juhtima Molotovile aru andev Kurtšatov, ja käskis suurendada luure pingutusi USA-s alal, millest pidi saama Manhattani projekt.

      Kui Stalin 1945. aasta juulis Potsdami konverentsile sõitis, teadis ta, et ameeriklased on valmis pommi katsetama. Seega, kui Truman talle pärast konverentsi kolmanda päeva kõnelustevooru lähenes ja ütles, et nad katsetasid äsja ebatavalise hävitusjõuga pommi (vältides siiski sõnu „tuuma” või „aatomi”), ei võtnud vožd (juht) vaevaks sellele eriliselt reageerida. Ta vastas rahulikult: „Rõõm kuulda. Loodetavasti on sellest sõjas Jaapani vastu palju kasu.” Kui ta peagi pärast seda vestlust oma villasse naasis, rääkis ta juhtunust Molotovile. Kohal oli ka Nõukogude Euroopa vägede juhataja marssal Georgi Žukov, Berliini lahingu peakavandaja, ja üks Molotovi noor asetäitja, Andrei Gromõko, viimane kirjutas vestlusest oma päevikus: „Välisminister, peaaegu sama halastamatu mees kui tema isand, ütles: „Nad püüavad oma hinda üles ajada.” „Las ajavad,” vastas Stalin, „me võime rääkida Kurtšatoviga ja käskida tal asjaga kiirustada.” (3)

      Paistab, et alles pärast Hiroshimat ja Nagasakit mõistis Stalin, et pomm on muutnud sõjalist tasakaalu ja et „… seda ei saa lubada”, nagu ta ütles Beriale ja teadlasterühmale Nagasaki pommitamise päeval. Ta lisas, et pommide heitmine oli ülima barbaarsuse akt … „Selle kasutamiseks polnud mingit vajadust. Jaapan on juba löödud.” Stalin kordas Potsdamis Molotovile öeldut: „Ameeriklased ja britid loodavad, et … me ei ole veel mõnda aega võimelised ise seda pommi välja töötama … Nad tahavad sundida meid nõustuma oma plaanidega Euroopas ja mujal maailmas. Olgu, seda ei juhtu.”

      Pole mingeid märke vaidlusest selle üle, kas selliste tohutute ressursside kulutamine pommi ehitamiseks on õigustatud. Oli iseenesest mõistetav, et nõukogulased üritavad Ameerika Ühendriikidega mõõtu võtta. Stalin ei kahelnud hetkekski, et see on tähtis ja pakiline. Lääne diplomaadid mõistsid samuti, et see on vältimatu. „Võit Saksamaa üle … andis Nõukogude juhtidele kindluse, et rahvuslik julgeolek [on] vähemalt haardeulatuses,” kirjutas Suurbritannia saadik Moskvas Sir Arcibald Clark Kerr 1945. aasta detsembri lõpul. „Siis järsku tuli aatomipomm … ainsa hetkega raputati jõhkralt paigast ära tasakaal, mis tundus olevat paika loksunud ja kindel. Venemaa oli heidutatud … kui kõik näis olevat käega katsutavas kauguses. 300 diviisi olid kaotanud suurema osa oma väärtusest.” (4)

      Kuidas uue tegelikkusega hakkama saada? Kuni teadlased polnud teda relvastanud tema enda pommiga, kavatses Stalin jätkata, nagu pommi poleks olemaski, ja mitte lasta end hirmutada, kuni ameeriklased mõtlevad, kuidas reageerida. Ta teadis oma luurajate käest, et USA-l pole kuigi palju kasutamisvalmis pomme – 1945. aasta lõpul vaid kolm-neli, 1946. aasta keskpaigaks üheksa – sellest ei oleks piisanud NSV Liidu ja selle sõjaväe põrmustamiseks. Ta lootis, et selleks ajaks, kui USA-l on kõikehõlmavaks heidutuseks piisavalt pomme, saab ka Nõukogude Liit oma pommi.

      Ülesande number üks juhiks sobis ilmselgelt kõige paremini Lavrenti Beria. Ta oli koletis, eepilist mõõtu massimõrvar ja seksuaalkiskja, kuid ka erakordselt võimekas organisaator. Kõik ülesanded, mis Stalin talle määras, alates puhastuste, piinakambrite ja välismaiste luurajate ringide korraldamisest kuni sunnitööliste jõul hiiglaslike ehitusprojektide elluviimiseni, oli Beria täitnud jahmatamapaneva, halastamatu tulemuslikkusega. Polnud vahet. Kuigi erinevalt paljudest teistest Nõukogude võimuritest oli ta väga intelligentne, ei saanud Beria kunagi aru projekti taga seisvast teadusest ega sellest, kui vajalik see töö jaoks on. Ka Roosevelt ega Churchill polnud mõistnud Manhattani projekti peensusi, vaid ainult sõjalist jõudu, mille see neile andma pidi.

      Kuni Hiroshimani kõhkles Beria sügavalt selles, et pomm toimib. Tema laualt käisid läbi kõik tuumaluurajate ettekanded ja, nagu on meenutanud Anatoli Jatskov, üks tema abilisi NKVD-s, Beria kahtlustas, et need ettekanded on väärinfo, arvates, et [ameeriklased ja britid] üritavad panna neid tegema hiiglaslikke ressursikulutusi ja tööpingutusi, millel pole tulevikku. Beria jäi luureandmete suhtes skeptiliseks isegi siis, kui NSV Liidus käis töö aatomipommi kallal juba täie hooga. Beria olevat öelnud ühele agendile, kes kandis ette … [uut] teavet, et „kui see on valeinformatsioon, pistan ma teid kõiki keldrisse”. (5)

      Isegi Beria nime mainimine tekitas enamikus inimestes hirmu – üks tema poliitbüroo kolleege Anastass Mikojan on öelnud, et vaid tühine märkus „Beria tahab, et see korda aetaks” töötas tõrgeteta. Kuid timukas mõistis, et pommiprojekti puhul peab ta kasutama peenemaid võtteid. Ta võitis teadlaste ustavuse, kaitstes neid hiiglaslikus Nõukogude bürokraatias teiste eest ja mõistis, et tulemusliku ja loova teadustöö jaoks vajavad nad teatavat laadi mõttevabadust, mis oli NSV Liidus tundmatu. Ta lasi neil olla. Vajadusel võis Beria üritada olla meeldiv, ehkki lipitseval, libedal moel. Beria tutvus hiilgava noore füüsiku Andrei Sahharoviga, kellest sai hiljem Nõukogude Liidu palju võimsama vesinikupommi „isa”. Sahharov on tagasi vaatavalt öelnud, et Beria lihav, niiske ja surmakülm käepigistus meenutas talle surma ennast. (6)

      Nõukogulastel oli õnne leida endale Kurtšatov. Ta oli Vene vana kooli vaimuinimene, kelle sarnased olid 1930. aastate puhastuste käigus minema pühitud. Kurtšatov oli terrori ajal pea madalal hoidnud. Ta oli laiade kirjandusteadmiste ja kunstimaitsega mees, aga ka üliandekas teadlane, kes tekitas kiindumust – „suure hingega nagu mängukaru, keegi ei tahtnud kunagi talle vastu hakata”. Kuid Kurtšatov oli ühtlasi ka tuline patrioot ning praktiline ja halastamatu, aga ka kujutlusvõimeline. „Ta oli keeruline, paljukihiline, salatöö jaoks ideaalne,” on meenutanud üks tema kolleege.

      Kurtšatovile näidati enamikku luurematerjalidest, mille Nõukogude luurajad olid sõja ajal Ameerikas kogunud. Kaugelt kõige väärtuslikum allikas oli füüsik Klaus Fuchs, Saksa kommunist, kes oli 1930. aastatel emigreerunud Suurbritanniasse ja kelle britid olid määranud üheks oma esindajaks Manhattani projektis. Ta mõistis teadust teistest paremini. Kurtšatovi sõnade kohaselt said nad Fuchsilt oma teadusele tohutut, hindamatu tähtsusega teavet … „See võimaldas vältida meie uurimisprobleemide juures paljusid töömahukaid faase ja õppida nende lahendamiseks uusi tehnilisi viise.” Ühe kolleegi meenutuste järgi tekitas Fuchsilt saadud teave tunde, nagu oleks Kurtšatov kogenud Midase puudutust. Kui Kurtšatovile pakuti mingile tehnilisele probleemile lähenemiseks kahte-kolme võimalust, teadis ta alati, milline neist on õige. Nagu Molotov hiljem ütles: „See oli meie tšekistidel [luureagentidel] väga hea luureoperatsioon … nad varastasid kenasti kõik selle, mida me vajasime.” Kuid tegelikult ei olnud luuramine Vene pommiprojekti juures kõige otsustavam faktor. Nõukogude tehnikud ja teadlased olid võimekad ja kui neid oleks toetatud poliitilisel tasemel tohutute vahendite ja

Скачать книгу