LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Sellegipoolest oli ta siiralt üllatunud, kui Roosevelt suri ja ta suruti vaid kolm nädalat enne oma kuuekümne esimest sünnipäeva kohale, mille vastuvõtmises ta kõhkles. (5)

      Truman töötas hoolikalt välja mõõduka, rumalusi mittesalliva käitumisviisi ja soosis kodukootud väljendeid, näiteks „teist patuoinast ei leidu”, mida ta ütles tähelepanuväärse Missouri ninahäälega. Enamus tema jutust vastas tegelikkusele, kuid oli ka ülevõimendamist, nagu ta ka hiljem tavatses liialdada, lisades värvi, ja rääkides oma mälestustes mõnikord nii iseenda kui ka teiste kohta ilmselgeid valesid. Harry Trumani isiksus oli märgatavalt keerulisem, kui see mulje, mida ta püüdis endast jätta. Nagu paljud teisedki presidendid oli ta eraelus ropu suuga, kuid erinevalt paljudest neist, täielikult pühendunud oma naisele. Tema pattude hulka kuulusid hilisõhtune burboon ja pokkerimäng väga kahtlaste vanade sõpradega, enamasti kaaslastega vabamüürlaste loožist. Mahategijatele, kes igatsesid Roosevelti peent õhkkonda, ei avaldanud Trumani-aegsed Valge Maja külalised erilist muljet, ühe sõnutsi meenutasid nad Independence’i Lions Clubi eesruumi, kus kümnesendise sigari lõhna täiendas siivutut lugu saatev labane naer.

      Truman oli mõõdukas, kuid võis olla ka pirtsakas, tegelikult oli ta endast üsna heal arvamusel. Ta imetles Roosevelti mõõtmatult, kuid nägi ta puudusi ega lipitsenud kunagi. Eravestluses päev pärast Roosevelti surma tunnistas ta: „Ma ei usu, et USA vajaks veel mõnda petispresidenti, Teddyst [Rooseveltist] ja Franklinist oli küll.”

      Moeka riietujana kandis Truman alati kaherealist heledavärvilist ülikonda. Särke vahetas ta puhuti kaks-kolm korda päevas. Tal oli mingi kaasasündinud silmahäda, mida ta kasutas hädavalena, et pääseda sõjaväe reservi, ja ta on ainus USA president 20. sajandil, kes kandis prille alati, isegi Valge Maja ujumisbasseinis. „Ilma nendeta olen ma pime nagu mutt,” tunnistas ta. Ja isegi väljakirjutatud prillidega oli ta nägemine moonutatud.4 Temas oli vähe võltsi elumehelikkust, mida viljelevad paljud poliitikud. Üks tema peamisi välisnõunikke ja hilisem USA saadik NSV Liidus Charles Bohlen ehk Chips kirjeldab teda nii: „Ta on kõige jahedam inimene, keda ma eales kohanud olen. Nii palju, kui mina mõistan, ei hoolinud ta minust ega kellestki teisest midagi.” Sellegipoolest hakkas Bohlen teda tohutult imetlema, sest „ta oli president, kes tõi selle riigi 20. sajandisse.” (6)

      Truman pärines tagasihoidlikest oludest. Oma nooruskümnendi veetis ta puruvaesena, harides perekonna maatükki, mille pank pärast üle võttis. Esimese maailmasõja järel avas ta Independence’is pudupoe, mis läks kuulsusrikkalt pankrotti. Range iseloomuga, ei hiilinud ta kunagi oma pankrotikohustustest kõrvale, veel kümme aastat hiljemgi senaatorina maksis ta endiselt ustavalt oma võlausaldajatele. Rahaasjades oli ta aus ja kõigutamatu, olles üks väheseid presidente, kes lahkus Valgest Majast vaesemana, kui ta oli olnud sinna asudes. Sellegipoolest võlgnes ta kogu oma poliitilise karjääri tuntud väljapressijale.

      Sõdade vahele jäänud kahekümne aasta jooksul valitses Kansas City ja Missouri osariigi valitavaid ameteid „Boss” Tom Pendergast. Pendergasti „masinavärk” oli keeruline. See ulatus kaugemale, kui valimiskastide täistoppimine või muud hääletamisvõltsingud. See muutis poliitika, alkoholikeeluseadusest kõrvalehiilimise, prostitutsiooni ja õnnemängud õitsvaks äriks, kust saadud tulud reinvesteeriti seaduslikku ärisse. Truman ei võtnud kunagi teenete eest raha, see olnuks ta südametunnistusega vastuolus, kuid ta sõltus Pendergasti masinavärgist, mis tõi „tema” kandidaatidele, olgu siis õiguse või valskusega, tugevasti kiivas häälteenamuse. Iseloomulikul viisil jäi Truman Pendergastile ustavaks ka siis, kui see ei olnud enam poliitiliselt vajalik, ning Truman kaitses teda isegi siis, kui Pendergast mõisteti süüdi maksudest kõrvalehoidmises ja saadeti Leawenworthi vanglasse. „Ta oli minu sõber, kui ma seda vajasin,” ütles ta. „Ma ei kuulu nende hulka, kes põgenevad uppuvalt laevalt.” Muide, Truman imetles Pendergasti: „… isegi kui ta tegi omaenese lõbumaja, kõrtsi ja mängupõrgu, oli ta sõnapidaja mees. Ta ei olnud silmakirjalik nagu ilatsevad koguduseliikmed, kes mängivad hooradega ja reedavad suure bossi, ning siis pühapäeviti kahetsevad.”5 (7)

      Ametis olles kasvas president Truman maailmalaval heldeks, peaaegu visionäärlikuks internatsionalistiks, kuid jäi paljus siiski oma aja ja koha inimeseks. Tema päevikud ja erakirjad peegeldavad ajastule iseloomulikku argirassismi. Truman nimetas Mehhikot muutumatult „Greaserdomiks”6 ja kasutas sõnu „neeger”, „nõgi”, „latiinoraisk” ja „juudinäru”. Kui ta kõneles New York Cityst, nimetas ta seda tavaliselt Itskelinnaks. Oma naisele on ta kirjutanud nii: „Arvan, et kõik mehed on ühtmoodi head, kuni nad on ausad ja usaldusväärsed ega ole neegrid või hiinlased … See on tõenäoliselt rassiline eelarvamus, kuid ma olen tugevasti seda meelt, et neegrite koht on Aafrikas, kilide koht Aasias ning valgete meeste paik Euroopas ja Ameerikas.” Ja ometi oli Trumani üks lähimaid sõpru usklik juut Eddie Jakobson, pudupoepartner, kellega ta oli kohtunud sõjaväes. Jakobson teadis mehe rassistlikke vaateid ja püüdis nendega võidelda. Presidendina rääkis Truman afroameeriklaste kodanikuõigustest jõulisemalt kui ükski tema eellastest pärast Abraham Lincolni, kaasa arvatud uue kursi president FDR. (8)

      Trumanil ei olnud mingit alaväärsustunnet, kui ta Valgesse Majja sisenes, kuigi talle ei meeldinud Roosevelti valitsuse ajal õitsenud „Vandliliiga” snobistlikud ametnikud, eriti välisministeeriumi tegelased, kelle kohta ta ütles „mehed triibulistes pükstes”. Ta tundis, et peab oma võimu varakult maksma panema ja pidi välja paistma otsustav. Presidendiaja alguses oli tema peamine viga, nagu ka tema imetlejad tunnistasid, see, et mõnikord otsustas ta liigagi kiiresti. „Jäi mulje, et ta teeb kõigepealt otsuse ja mõtleb alles siis asjad läbi,” on öelnud Henry Wallace, Trumani eelkäija asepresidendi ametis ja kaubandusminister, kuni president ta 1946. aasta lõpus vallandas – otsustavalt. Truman teadis oma nõrkusi ja tugevusi. Esimesel presidendiaastal ütles ta ühele oma pokkerisemudest võltsi tagasihoidlikkusega: „Mul ei pruugi olla eriti palju ajusid, kuid mul on neid piisavalt … et juhtida võimekaid inimesi ja anda neile võimalus.” (9)

      Trumanile meeldis näha asju mustvalgelt. Ta innustas oma abisid pakkuma talle probleemide lahendamiseks otsekoheseid lahendusi, mis mahuksid ühele leheküljele, või nagu Charles Bohlen kord ütles „maksimaalselt kahele”. Kuid suurim probleem, millega USA silmitsi oli, või Truman arvas, et USA silmitsi oli, oli see, kuidas saada hakkama NSV Liidu ja selle diktaatoriga – ja seal lihtsaid lahendusi ei olnud. Ta sai vastukäivaid nõuandeid. „Lõpetada nõukogulaste nunnutamine” oli instinkt, mitte poliitika. Enamiku 1946. aastast otsis ta viisi, kuidas muuta oma instinkt kindlaks ja tõhusaks tegevuseks.

      3.

      Venelased – tsaristlik rahvas

      1946. aasta 25. jaanuaril kella üheksa ajal õhtul juhatati Stalini Kremli kabinetti närvilise olekuga mees, kellel oli pikk kenasti harjatud mokahabe. See oli neljakümne kolme aastane Igor Kurtšatov, oma (või ka ükskõik millise muu) põlvkonna andekaim Vene teadlane. Koos Staliniga oli kabinetis veel kaks enimkardetud Nõukogude võimurit, välisminister Vjatšeslav Molotov ja julgeolekupolitsei (NKVD) kurikuulus juht Lavrenti Beria. Kohtumine kestis veidi üle tunni aja. See pani paika tuumarelvastuse võidujooksu külma sõja ajaks ja kogu tuumaajastuks.

      Stalin tahtis teada, millist edu on saavutatud nõukogude tuumapommi loomisel. Kurtšatov oli otsekohene. Ta vastas, et edenetakse aeglaselt, sest vahendeid napib. Teadus ei pakkunud Stalinile ilmselgelt mingit huvi, kuid ta tahtis väga kuulda, millist relva oleks võimalik valmistada NSV Liidu turvalisuse ja maine tõstmiseks. Ta ütles Kurtšatovile, et pommi saamine on nüüd riigi tähtsaim eesmärk – „see on meie ülesanne number üks” – ja teadlastele antakse kõik, mida nad vajavad, et see saada. „Asi ei ole väärt, et teha seda väikselt,” ütles Stalin. „On vaja, et see töö võetaks ette laialt, Vene haardega … Pole vaja otsida odavamaid teid.” Ta lubas, et projekti kallal töötavaid insenere ja teadlasi koheldakse hästi, nad saavad aunimetusi ja auhindu, autosid, suvilaid, eritoitlustamist, luksust, mida vähesed nõukogude kodanikud olid näinud. „Kindlasti on võimalik tagada, et mõni tuhat inimest elavad väga hästi … ja pareminigi veel. Kui laps ei nuta, ei tea ema,

Скачать книгу